Kõiguvad kaalukeeled,
kord vangub, võidutseb kaos;
vaenust varjatud meeled,
Keisririiki haarab laos.
Neljal on hinges lootus,
on laulud juhtimas teed;
Lõõmava Huku ootus –
legend kas leitav on veel?
Väriseb ja vappub maa,
pilvini kerkivad vood;
Tulevaim mäest vabaks saab,
hävingu endaga toob.
Päev taevakaarel peatub,
Huku vari laotub maal’:
öömustil tiivul lendab
lootuskiir tähtede all.
Proloog
Vanad vaimud kohtusid suitseval mäetipul. Seal, kus sügavast kraatrist tõusis kirbet vinet, kus tulehingus kohtus meretuultega. Niiskes õhus heljus väävli, soola ja priiuse hõngu. Koidu ees kahvatuvad tähed Ilmapuu okstel tunnistasid muutuvat maailma, sest ometi purunesid aastasadu rõhuvaina püsinud kütked. Maa pärisperemehed olid taas vabad.
«Keiser Yukobura on surnud,» kuulutas tulemägede valitseja Gorath, leegitsev pilk koidutaevast õgimas. «Leping ei kehti enam!» Aastasadu tagasi oli esimene Yukobura soost keiser aheldanud ta just siia, üksildase Lohemäe põue.
«Leping ei kehti enam aastaid,» sosistas merelt kerkivate tormide valdaja Yuula tuules hõljudes. «Rikkusime seda juba ammu.»
«Tühised tilgad, võrreldes vooga, mille saame nüüd valla päästa!» müristas maavärinate isand Jonath. «Võtame kaotatu tagasi.»
«Inimesi tuleb karistada,» sõnas Gorath ja ta hingeõhk oli kuum nagu mägede süda.
Kättemaksuhimuliste kaaslaste keskel istus lumepööriste valitseja Yutha ja mõtles.
«Arvan, et vaen on vale,» lausus ta viimaks. «Mõelge Tasakaalu peale.»
Gorath sisises ja ta määratute lõugade vahelt siuglesid välja tulekeeled, sattudes Yuthale ähvardavalt lähedale.
«Ohtlik rada, Yutha,» undas meretuules vilistav Yuula.
«Oleme kütkeist väsinud,» lisas Jonath laviini häälel.
«Väsinud, väsinud,» kajasid tuhanded teised, väiksemad, kuid sama näljased: mägede ja kurude valvurid, maapõue kaitsjad, jõgede vaimud ja paksude laante kuningad.
«Me karistame inimesi,» susises Gorath. «Tasakaal on juba rikutud! Kui vaja, lööme selle uppi. Oleme liiga kaua oodanud.»
«Kaua, kaua,» kordasid tuhanded truu koorina.
«Mõelge Tasakaalu peale,» ei andnud Yutha järele. «Hukatus võib ka meie peale langeda.»
Yuula keerles Yutha pea kohal ja sosistas: «Inimesed astuvad alati hukatuse rajal, nendega koos ei leia me iial midagi head. Siin on aga meie maa ja saatus!»
«Meelitame nad lõksu. Näitame teed ja heidame siis sügavikku,» lisas seni vaikinud vetevaim Siwahie.
«Juhime inimsoo käänulisi teid mööda orjusesse, sest sündinud on Väe kasutaja,» rõkkas Yuula.
«Ta ei ole üks meist, ta on inimene,» märkis Yutha. «Väelist ei saa usaldada.»
Jonath kõmises õõnsalt, justkui naerdes. «Ta unustab oma päritolu, kui anname talle palju. Möödub aeg ja Väeline usub, et on üks meist. Ta teeb, nagu vaja.»
«Võõrad on juba teel,» krigises Gorath sädemesajus. «Nad on tugevad.»
«Korra juba langesime võõra võimu all häbistavasse vangipõlve. Kas nüüd, vast leitud vabaduse hulluses, peame vana viga kordama?» päris Yutha tigedalt ja tõusis. «Meie tee peaks kulgema koos selle maa rahvaga, mitte Tasakaalu lõhkudes nende vastu. Teie pakutud rada on liialt ohtlik, tahe kantud kättemaksuihast ja näljast. Vaadake uuesti ja näete: inimeste süü ei ole nii suur.»
«Mida?» nõudsid tuhat häält raevunult ulgudes.
Yutha oli inimsugu kaitstes üle piiri astunud ja määranud sellega oma saatuse. Vähimagi hoiatuseta haarasid Yuula nähtamatud kütked temast kinni ja kui neist võinuks Yutha pääseda, siis ei jätkunuks tal jõudu võidelda kõigiga korraga. Gorathi leegitsev piug keerdus plaksatades ta piha ümber, Jonath sidus ta jalad kaljude külge ja Siwahie varjutas nägemise. Yutha rabeles köidikuis, kutsus põhjaiile ja pimestavat lumetuisku kandvat tormimaru – ent tuuled ei vastanud.
«Mida te teete?» nõudis ta teistelt Võimsamatelt.
«Me ei vaja kahtlusi,» õhkas Yuula.
«Me ei vaja kõhklusi,» urises Jonath.
«Me ei vaja nõrkust,» plahvatas Gorath ja paiskas sõnadega koos kurgust välja tuleauru pilve, mis Yutha endasse haaras. Vangistatu vähenes, pisenes, tuhmus ja tumenes Võimsamate surve all.
«Mida te ometi teete?» nõudis ta kaeblikult, kahaneval häälel. Maailm paistis valesti, luitunu ja kuhtununa. Tõusev päikegi näis kahvatu, liialt kollane ja kängus.
«Karistame!» Gorathi tulisilmad puurisid Yutha omadesse, põletades temast Teadmise.
«Pagendame,» hõikus Yuula, heites ta meretuulte pillutada.
«Ekslema,» kõkutas Jonath, kui maapind taas tema poole sööstis.
«Hääbuma …» sosistasid tuhanded vaimud kaugelt ja kõrgelt.
Yutha langes lõputa aja, peatumatult üha sügavamale ja sügavamale. Taevas jäi kaugele üles, avardudes määratuks kupliks, ja mäed kerkisid kõrgeiks ning ähvardavaiks. Mets haaras ta enda rüppe. Hägunev teadvus kaotas teadmise endast ja alles jäid vaid kaeblikud küsimused.
Kes ta on? Kus ja miks? Ta oli üksi ja kadunud, väike ja hirmul ning ümberringi valitses pimedus. Ta niuksatas haledalt.
Käbi
Talv oli vaevu kevadesse pöördunud, kui jutud keiser Yukobura surmast kaugele põhja Mustjala külla jõudsid. Mehed, kes jää mineku järel Jõelinna lõnga ja karusnahku müüma parvetasid, naasid mitu päeva varem kui tavaliselt. Nende näod olid mornid ja uudised halvad: vana lastetu keiser olla troonipärijat määramata surmavalda varisenud ning isandata jäänud riik kääris ja kärises. Suurte Kodade üksmeel lahkus koos valitsejaga, vasallid teritasid mõõku ja parandasid kantside müüre. Kakssada aastat püsinud rahuaeg ähvardas viimaks lõppeda.
Mustjala küla oli sõjaohu unustanud. Maarahva vähesed mõõgad said ammu sulatatud ja kirvesteks taotud, sest peamine võitlus käis siinkandis laanega. Kohalik lääniisand Haigrujärvel, nime poolest Sidoeno, oli teadupärast ettevaatlik ja kannatliku meelega – ei tema sõtta kipu. Ainult kui läänepoolse naabri Maeri’ini ehk Laantemaa valitsejaga tüli ei teki. Haigrujärve ei olnud ilmaski Maeri’iniga heas läbisaamises olnud ega ainuski Sidoeno soost isand Koromaerisid nende karutroonil sallinud. Seni oli aga keisri rahu kehtinud ja tülid trooni ees lahendatud. Nüüd ei olnud enam keisrit, ja kauaks tema rahugi kesta võis. Nii vangutasidki mehed murelikult päid ja naised kutsusid lapsed enne pimedat tuppa.
Mustjala küla viimases talus elas seitsmeteistaastane poiss Käbi koos isa Motoga. Käbi oli poisipõlve-nimi, ema idee ja väike nali, sest Moto tähendas vanas keeles kändu. Käbi ema ei kuulunud enam ammu elavate hulka ja temast oli poisile jäänud üksnes hüüdnimi ning udused mälestused naerust, mis kõlas nagu kividel hüplev hõbedane oja.
Käbi sündimise päev oli südatalvel ja sel ajal nimeriitusi ei peetud, sest jõgi oli jääs ja vaimud näljased. Nii lepiti küla teadmamehega kokku, et tähtis rituaal viiakse läbi alles siis, kui lumi sulanud ja suurvee kõrgaeg möödas.
Ühel selgel ja külmal varakevadisel õhtul, varsti pärast keisrikoda puudutavate uudiste saabumist, kutsus isa poja enda juurde. Lükanud lahti seinakapi, milles päevasel ajal madratseid hoiti, tõmbas ta selle sügavusest välja hoolikalt valgesse riidepalakasse mähitud kompsu. Poja küsiva pilgu all harutas Moto riide lahti ja tõstis ettevaatlikult välja kaks puust