Yuruki
Suvine pööripäev tuli ja läks, vili kasvas, kitsed-lambad kosusid ja elu Mustjala külas käis ikka sisse tallatud radu. Laias maailmas toimuva üle ei olnud kibedal tööajal lihtsalt aega kuigi palju muretseda. Talveks tuli heina teha, majadel rookatuseid parandada – kõike seda, mis hoidis mõtted kodu ligi.
Yuruki elu niiväga tavapärane ei olnud. Hundikutsika ilmumine tekitas külas omajagu segadust ja keelepeksu ning teadjamees Sami pidi Tha leidmise lugu nõrkemiseni seletama. Targa rahustavaile sõnadele vaatamata hakkasid mõned kutsika ilmumises «süüdi» olevat noormeest vältima, kes ettevaatlikult, kes avaliku vaenuga. Oli neid, kes vangutasid päid, sajatasid ja tegid looma nähes kura käega kurja peletava lohesarvede märgi.
Teised võtsid pähe, et Yuruki on mõne legendide kangelase kehastus, ja rääkisid temaga veidral ilutseval viisil, tegid kummardusi ning nimetasid teda koguni Isand Hundiks. Sellesse lõbusasse salka kuulus hulk Yuruki eakaaslasi ja noormees kahtlustas õigusega, et naljahambad on kangelasekultuse lihtsalt narrimiseks välja mõelnud.
Kolmandad – neid oli paraku kõige vähem – kehitasid õlgu ja toimetasid omi toimetusi edasi, laskmata ebaharilikul ilmutisel argielu häirida. Yuruki tänas mõttes viimaseid, sest juba ainuüksi kangelaseusku külaelanike tähelepanu muutus koormavaks, rääkimata siis vannetest ja kõveratest pilkudest, mida umbusklikud tema ja hundi suunas lendu lasid. Vähemalt ei teinud küla koerad Thast suuremat välja – nuusutasid korra üle ja jätsid siis rahule, nagu teine ei kuulukski neljajalgsete hulka.
Kutsikas kosus suvega tublisti, kasvades kiiresti keskmise koera suuruseks. Suurte käppade ja massiivse pea järgi võis aimata, et Thast sirgub tõeline hundihiiglane. Looma ebatavalist kasvu märgates sajatasid sajatajad kõvemini, imelugude vestjad said hoogu juurde ja neid, kes vaikides õlgu kehitasid, jäi üha vähemaks.
Liigsest tähelepanust kurnatuna otsis Yuruki üksindust ja veetis pikad suvepäevad külast kaugel loomi karjatades. Ta võttis enda hoolde peale isa karja ka vanema õe pere pudulojused ning rändas nendega nädalaiks Tormimüüride eelmäestikku, kus Mustjalg järskude kallaste vahel hüplevaks ojaks kahanes.
Mõõgakunsti harjutades ja lustaka Thaga mängides möödusid päevad rahulike ja meeldivaina, kuid hinges kevadest saati näriv ärevus ei jätnud Yurukit siingi. Ta proovis hundile käsklusi õpetada, kuid too mõistis kõike sõnadetagi. Side, mida noormees tol varakevadisel hommikutunnil hõbedase köidikuna tajunud oli, püsis ja kasvas tugevamaks. Yurukil pruukis vaid mõttes hunti otsida, kui see juba pööraski kuldse pilgu küsivalt kaaslase poole. Taolistel hetkedel aimas nooruk hundi tundeid: nälga või jahikirge, vahel erutust värskelt leitud jäljest ja mõnikord üht kauget seletamatut igatsust. Yuruki aimas, et tema enda ärevus ja Tha igatsus on seotud, et need viivad nad kord kodusest Mustjala külast laia maailma.
Iga päev jälgis Tha tundide kaupa, kuidas Yuruki puumõõgaga õhku raius. Suvega oli nooruk tublisti edenenud, liikudes tuttavlikke mustreid õhku joonistades väledalt ja vaikselt. Samm ette ja löök, siis kõrvaletõmbumine ning kaitseasend, kujuteldava mõõga pareerimine ja uus rünnak. Liikumine meenutas hundile pisut õnnekurgede tantsu. Ta jälgis, jättis meelde ja viimaks ühines tantsumustriga: Yuruki mõõk vihises ning hetk hiljem laksatasid samal kohal hundi hambad õhku haarates kokku. Taandumine, kaitse ja uus pealetung. Nii nad, noormees ja hunt, seal kastepiiskadest helkival jõeluhal keerlesid, õppides õnnekurgede tantsu.
Ühel hilissuvisel õhtul, kui Yuruki vahelduseks külas ploomide korjamisel abis oli, juhtus midagi harukordset. Jõge pidi sõudis üles laev, Haigrujärve lääniisanda sinilipp mastis lehvimas. Loojangukuma peegeldus ümarailt kiivreilt ja tantsiskles odaotstel, kui sõjamehed lodjast paadisillale astusid. Kõige ees kõndis poolturvist kandev hallipäine mees, kelle tahtejõulisest näoilmest ja tumedate silmade sihikindlast pilgust võis aimata tema juhipositsiooni. Ülejäänud kümme meest kandsid odasid ja vibusid, kuid hallpea vööl rippus tumepunases lakitud tupes päris ehtne mõõk.
Kogu küla kogunes toimetusi sinnapaika jättes rutakalt kaldapealsele, võõraid kartlikult tunnistades. Külavanemad nihkusid vastumeelsusega võideldes rahvasumma etteotsa, et sõjamehi kõnetada, kuid relvastatud salga juht jõudis neist ette.
«Minu nimi on Haore ja tulen Jõelinna kaudu Haigrujärve kantsist,» sõnas mees sügaval kandval häälel, mis vaigistas rahvasummas viimse kui sosina.
«Tumedal tunnil tulen tuulekiirul ja toon sõjasõnumeid! Laantemaa reetlik isand on kokku ajanud väehulga, käskinud isandail kantsidest välja marssida ja kavatseb sõjakäiku Haigrujärve vastu. Oht ähvardab kogu provintsi, mistõttu andis isand Sidoeno käsu maakaitsevägi kokku kutsuda. Iga küla peab loovutama mehi, et iga küla saaks kaitstud. Selline on seadus, mille isand välja kuulutas!»
Külarahvas puhkes mesitaruna sumisema.
«Ons sõda juba valla?» hüüdis parkal ja sama küsimus kõlas teistegi suis.
Käeviipega vaigistas kapten ärevad hääled ja lausus: «Head inimesed, kannatlikku meelt! Sõda ei ole veel puhkenud, kuid aeg on õige lähedal. Praegu aga vajavad mu mehed puhkust päevateest ja mina pean aru teie vanematega.»
Mõningase käratsemise, vaidlemise ja trügimise järel otsustati, et külavanemad kõnelevad sõjameeste pealiku – kapten Haorega – teemajas, kus tema mehed süüa ja puhata saavad. Et tund oli hiline, lükati igasuguste muude otsuste langetamine hommikusse.
Tol õhtul istusid Yuruki ja Moto kaua koldeaseme ees, jõid teed ja arutasid isekeskis sõjameeste toodud uudiseid. Isa rääkis pojale kõigest, mida teadis suurte isandate tegemistest ja sõjapidamisest, poeg aga tahtnuks teada rohkem, kui isa jutustada mõistis. Viimaks sugenes rõhuv vaikus, mida kumbki tükil ajal ei lõhkunud. Yuruki piidles madalamaks jäävaid tulekeeli koldes, nähes neis taplejaid lahinguväljal, kes visklevad küll meeleheitlikult siia-sinna, kuid varisevad lõpuks ikkagi süteks ja kustuvad. Noormees tõstis pilgu ja üle tuleaseme jälgisid teda kaks kuldset silma.
«Isa …» Yuruki hääl oli ebalev. «Tahan sõjameestega kaasa minna!»
Moto ei lausunud midagi.
«Ma ei ütle, et kodus halb oleks ja ma lahkumise pärast ära kipuksin,» kiirustas Yuruki seletama. «Kuid kui tuleb sõda, siis ei taha ma lambana tapale viimist oodata. Kapteniga kaasa minnes saan provintsi kaitstes külale kasulik olla. Keegi peab ju minema niikuinii …»
Moto peatas käeviipega poja jutu.
«Mõistan, miks minna soovid. Tahad maailma näha; sul on küsimused, kuid siin ei leidu vastuseid. Sõjamehe tee viib otse lahinguväljale, kuid lahing võib meile koju kättegi tulla – segased ajad nagu need praegused on. Mõistan, ehkki lahkun sinust raske südamega.»
Isa tõusis ja võttis seinakapist tuttavliku kompsu.
«Tule siia, poiss! Võta see enda kätte, see on nüüd sinu.»
Yuruki sirutas käed ettevaatlikult välja ja isa asetas ta pihkudele raske mõõgatupe. Koldetuli helkis tumedal lakitud puidul ja läigatas peeneil sepistel. Halli ja musta nahaga mässitud pide sobis kätte imehästi. Terase helisedes tõmbas Yuruki mõõga välja ja imetles talle usaldatud relva. Kergelt kaarjas tera oli tumehall, kandis iseloomulikku lainemustrit ja paistis välja nii terav, et noormees ei tihanud seda pöidlaga proovida.
«See mõõk on kuulunud perekonda ammust aega,» seletas Moto. «Sain relva isalt nagu tema enne mind. Mõõk on vana ja auväärne, kuid kaugeltki mitte nüri või roostes – tema eest on ikka hästi hoolitsetud. Ta olla kuulunud ühele meie esiisale, kes sõjamehena suuri tegusid korda saatis. Rahuajal on relva lihtsalt mälestus- ja uhkuseasjana edasi antud, kuid nüüd … Nüüd võib