Kuninganna Victoria tundis seda uudist kuuldes tohutut kergendust: „Sain Carlisle’is Nickylt telegrammi: „Kallis Alix tõi äsja ilmale armsa väga suure tütre Olga. Minu rõõm on sõnadega kirjeldamatu. Ema ja laps tunnevad end hästi. Olen nii tänulik.”114 Veelgi suurem oli tema kergendustunne, kui ta kuulis Ellalt, et „lapse saamise rõõm pole lasknud neil hetkekski tunda kahetsust, et väike Olga on tüdruk”.115 Ka Nikolai kinnitas aega viitmata tema enda ja Aleksandra rõõmu, lugu sellest kajastati hiljem ajakirjanduses laialdaselt. Kui õukonna kammerhärra teda õnnitles, olevat Nikolai märkinud: „Olen rõõmus, et meie laps on tüdruk. Kui ta oleks poiss olnud, siis kuuluks ta rahvale, tüdrukuna aga kuulub ta meile.”116 Lapsevanemad olid rõõmust segased. „Nad on iseenda ja teineteise ja lapse üle nii uhked, et arvavad, et midagi täiuslikumat enam olla ei saa,” kirjutas ühe Briti diplomaadi naine.117 „Meie jaoks ei ole sugu oluline,” kinnitas Aleksandra, „meie laps on lihtsalt Jumala kingitus.”118 Tema ja Nikolai premeerisid kohe ka doktor Otti ja madame Günsti oskusi nende tütre tervena ilmaletoomise puhul: Ott nimetati keiserliku õukonna ihuakušööriks, ta sai kingituseks juveelidega kaunistatud kullast nuusktubakatoosi ja 10 000 rubla honorari (nagu hiljem ka kõigi teiste Romanovite laste sünnitusabi eest); Jevgenia Günst sai iga kord 3000 rubla.119
Romanovite perekonnas laiemalt tunti paratamatult pettumust, mida väljendas ka suurvürstinna Ksenia, kelle arvates Olga sündimine oli „suur rõõm, ehkki on kahju, et see polnud poeg!”120 Tugevasti tsenseeritud Vene ajakirjanduses sellist rahulolematust muidugi kusagil ei väljendatud. Kogu Peterburi oli pikisilmi oodanud sellest sündmusest teadaandmist kahuripaukudega üle Neeva jõe. Kui see hetk kätte jõudis, „avasid inimesed aknad, teised tormasid välja tänavale, et kogupaukude arvu kuulda ja kokku lugeda”. Kahjuks aga oli kahuripauke kokku ainult 101; esimese poja ja pärija auks oleks tulistatud 301 pauku.121 Uudis jõudis paljudesse Peterburi teatritesse just siis, kui inimesed õhtuste etenduste lõppedes sealt lahkusid. „Nii nagu kord ja kohus, kutsus see esile publiku patriootlikud meeleavaldused ja vastuseks nende soovile tuli mitu korda mängida Venemaa hümni.”122 Pariisi vene kogukonnas (Väikesel Venemaal) lauldi rue Daruel asuvas Püha Aleksander Nevski kirikus tsaarinna kordaläinud sünnituse puhul „Te Deumi”. Briti pressile aga ei jäänud märkamatuks Venemaa poliitilistes ja diplomaatilistes ringkondades tuntav nõutuse noot: „Poeg oleks olnud tervitatavam kui tütar, aga tütargi on parem kui mitte midagi,” täheldati väljaandes Pall Mall Gazette.123 Ajal, mil Venemaa ja Inglismaa olid ikka veel teatud määral poliitilised rivaalid, küsiti ajalehes
Daily Chronicle, kas beebi Olgast „võiks saada nagi, mille külge riputada Inglismaa ja Venemaa kokkulepe” millalgi tulevikus. Külvati Vene ja Briti kuninglike perekondade vastastikuse lähenemise seeme ja millist paremat viisi võiks selleks olla kui tulevase dünastilise abielu teel?
5. novembril 1895 anti Peterburis välja keiserlik manifest, millega tervitati suurvürstinna Olga sündimist: „Kuna me peame seda keiserliku koja suurenemist meie kojale ja impeeriumile kindlalt tagatud õnnistuse märgiks, teadustame sellest rõõmurikkast sündmusest kõigile oma ustavatele alamatele ning kanname koos nendega kõigevägevama ette oma innukad palved, et vastsündinud suurvürstinna võiks õnnelikult ja tugevana suureks kasvada.”124 Suurejoonelise žestina oma tütre sündimise tähistamiseks kuulutas Nikolai välja amnestia poliitilistele ja usulistele vangidele, kes said kõik armu, ja ka lihtkurjategijate karistusaegu lühendati.
Aga mitte kõigil polnud sellist optimistlikku kujutlust väikese Olga tulevikust; 1896. aasta algul ilmus Prantsuse ajakirjanduses üks iseäralik lugu. Paistab, et Taani prints Carl (kes pidi peagi abielluma Aleksandra onu Bertie tütre, Walesi printsessi Maudiga) oli „nupukalt koostanud tsaari väikese tütre horoskoobi”. Selles ennustas prints Olga tervise seisukohalt kriitiliste aegadena „tema kolmandat, neljandat, kuuendat, seitsmendat ja kaheksandat eluaastat”. Seejuures ei saanud prints „garanteerida, et ta viimati nimetatud vanusesse üldse jõuab, aga kui ta seda teeb, siis kindlasti elab ta ka kahekümneaastaseks”. See, ütles prints kokkuvõtteks, annab „kaksteist rahuaastat, mille eest võime olla tänulikud”. Sest „on kindel … et kolmekümneseks ta ei ela”.125
Niipea kui tema uus lapselapselaps sündis, võttis kuninganna Victoria kui tema ristiema endale ülesandeks tagada, et tüdrukuke saaks hea inglise lapsehoidja, ning asus kohe sellist isikut otsima. Kuid ta tundis õudust, kui Aleksandra andis teada oma kavatsusest last ise imetada, nii nagu ka tema ema Alice oli teinud. Briti press sai sellest kiiresti haisu ninna, sest tolle aja kohta oli see sensatsiooniline uudis. Valitsejate puhul – eriti keiserlikul Venemaal – oli oma laste ise rinnaga toitmine ennekuulmatu. See uudis oli „jahmatanud kõiki venelasi”, ehkki olulise tagavaravariandina määrati lapsele ka amm. Amme valimise protsessiks „aeti mitmelt poolt kokku … suur hulk talunaisi”. „Mitte keegi neist ei tohtinud olla vähem kui kahe või rohkem kui nelja lapse ema, ning eelistada tuli tõmmu jumega [naisi]”.126
Aleksandra esimesed rinnaga toitmised ei läinud aga kavakohaselt, sest väike Olga ei võtnud seda vastu, ja, nagu Nikolai meenutas, „lõpuks toitis Alix väga edukalt amme poega, viimane aga imetas Olgat! Väga naljakas!” „Minu seisukohast on see kõige loomulikum asi, mida üks ema võib teha, ja ma pean seda suurepäraseks eeskujuks!” teatas ta kuninganna Victoriale veidi hiljem.127
Aleksandra, nagu võiski oodata, õitses imetava emana; kogu tema ja Nikolai maailm pöörles ümber nende vastsündinud tütre, keda nad jumaldasid. Tsaar tundis rõõmu sellest, et võis oma päevikusse kirja panna iga tema elu üksikasja: kui ta esimest korda öö läbi magas, kuidas tema aitas last toita ja vannitada, piimahammaste ilmumise, riided, mida ta kandis; esimesed fotod, mille ta tütrest tegi. Ei tema ega Aleksandra ei pannud mõistagi tähele, et Olga polnud tegelikult just kõige ilusam beebi – tema suur kuukujuline pea tõrksa blondide juuste tutiga, mis vahetasid välja tema tumedad sünnijuuksed, oli keha kohta liiga suur ning muutis ta keiserliku perekonna mõnede liikmete silmis peaaegu et inetuks. Ent ta oli algusest peale hea, prullakas ja rõõmus beebi ning tema hellitavad vanemad lasksid teda harva silmist.
14. novembri hommikul 1895 – oma vanemate pulma-aastapäeval ja leskkeisrinna neljakümne kaheksandal sünnipäeval – Olga Nikolajevna Romanova ristiti (vastavalt vene õigeusu tavale sai ta ainult ühe eesnime). Keiserliku õukonna jaoks oli see eriti rõõmurikas sündmus, sest see tähistas tsaar Aleksander III ametliku leinaaja lõppu. Laps oli riietatud Nikolai enda ristimisrüüsse ning kuldne riigitõld, mille ees olid kuus valget hobust, saateks tsaari eskordi kasakad, viis ta Ülestõusmise kirikusse, Tsarskoje Selo keiserlikku kabelisse. Siin kandis ülemõuedaam vürstinna Maria Golitsõna Olga kuldsel padjal ristimisastja juurde. Kooskõlas vene õigeusu tavadega ei osalenud Nikolai ja Aleksandra ise tseremoonial, kuhu kogunesid ametlikus, õukonna etiketile vastavas riides õigeusu sinodi liikmed, kuulsusrikkad kuninglikud sugulased, diplomaadid ja välismaised vipid. Lapsel oli seitse