Olga nägu, silmi, kõrvu, käsi ja jalgu ning Maria Fjodorovna kandis teda kirikus kolm korda ringi, üks ristiisa kummalgi käel. Kui tseremoonia oli lõppenud, ehtis Nikolai oma tütre Püha Katariina ordeniga.
Olga sünnitamise raskus oli Aleksandrat paratamatult tugevasti kurnanud ning voodist välja lubati teda alles 18. novembril. Pärast seda käis ta pargis Nickyga vaiksetel ringsõitudel, aga ehkki nende juures viibisid ka tema vend ja vennanaine Ducky (Victoria Melita hellitusnimi perekonnas), ei kasutanud ta nende seltskonda eriti, ehkki nad olid külas ainult ühe nädala. Ducky kurtis sugulastele saadetud kirjades igavuse üle ja et Alix oli üsna eemalehoidev ning rääkis lõputult Nickyst ja „kiitis teda kogu aeg nii palju”, et Ducky arvates oleks tema meheõde pigem eelistanud oma kalli mehega omaette olla.129 Kahtlemata hoidis Aleksandra kiivalt oma Nickyga veedetavat aega; ülejäänud aeg kulus Olgaga olemisele. Orchie oli keiserliku perekonna kaaskondlasena vanaduspuhkuselgi ikka nähtaval kohal, täites lastetoa juhtimise sümboolset rolli, aga imiku eest hoolitsemist talle ei usaldatud – isegi siis mitte, kui madame Günst, kes sünnitusõena kolmeks kuuks nende juurde jäi, paar päeva haigena voodis pidi olema.130 Günsti sealviibimine põhjustas märgatavat pahurust. „Orchie magas sinises toas ja vaevalt vahetas minuga sõna, nii solvunud, et me ei andnud beebit tema kätte,” rääkis Aleksandra Erniele.131
Professionaalsed inglise lapsehoidjad pidasid rangelt kinni režiimist ega armastanud oma rolli usurpeerimist, ning kuninganna Victoria isiklikult valitud lapsehoidja, aukartustäratava proua Inmani saabumine 18. detsembril ei olnud väga rõõmustav. Nikolai sõnutsi tundis tema naine muret, et „uus inglise lapsehoidja hakkab kuidagiviisi mõjutama meie igapäevase pereelu korraldust”. Ja nii see juhtuski, sest kuningliku lapsehoidmise protokoll nägi ette, et „meie väike tütar tuleb kolida ülakorrusele, mis on tõsiselt tüütu ja häbiväärne”.132 Päev pärast proua Inmani saabumist viidigi väike Olga nagu kord ja kohus Nikolai ja Aleksandra esimese korruse magamistoast lastetuppa ning Nikolai saatis juba kirja oma vennale Georgile, kurtes, et talle ja Aleksandrale „ei meeldi eriti proua Inmani ilme”. „Tema näos on midagi kalki ja ebameeldivat,” teatas ta, „ning ta näib olevat kangekaelne naine.” Nii tema kui ka Aleksandra arvasid, et sellest naisest „tuleb palju tüli”, sest ta oli otsekohe asunud reegleid kehtestama: „ta on juba otsustanud, et meie tütrel ei ole piisavalt palju tubasid ning et tema arvates pistab Alix oma nina lastetuppa liiga tihti”.133
Sel ajal oli ainus koht, kus vene rahvas võis oma tsaari näha, mitte Peterburis õukonnas, vaid lapsevankriga Aleksandri pargis. Kaugemal asuv maailm teadis neist veelgi vähem. Briti ajakirjanduses oli loodetud, et tsaarinna mitteametlik lähenemine emaks olemisele võib avaldada poliitiliselt positiivset mõju: „Noore abielunaise otsustes avalduv õige tunne toob palju tõenäolisemalt vene emad tema selja taha kui tsaari abikaasa palju imposantsemad teod. Ja nende toetusega võib keisrinna jõuda kaugele.”134 See oli lennukas lootus, aga paraku ei kandnud see vilja, sest asjaolu, et keisrinna ei olnud sünnitanud poega, oli toonud kaasa paljude venelaste ebasoosingu.
Uuel, 1896. aastal kohustati Aleksandrat tema suureks kohkumuseks jätma maha Aleksandri palee intiimsus ning kolima Peterburi hooajaks oma vast renoveeritud apartementi Talvepalees. Ehkki Ella käsi oli selle kujundamise juures olnud, ei meeldinud provintslikule ja kogenematule Aleksandrale palee suurejooneline, tseremoniaalne miljöö. Samuti ei tekkinud temas soojemaid tundeid proua Inmani vastu. „Ma ei ole lapsehoidjast üldsegi mitte võlutud,” ütles ta Erniele:
ta on lapsega hea ja lahke, aga naisena väga antipaatne, ning see häirib mind valusalt. Ka tema kombed ei ole väga kenad, ja ta matkib inimesi neist rää kides, vastik harjumus, kohutav, kui see lapsele külge hakkaks – äärmiselt jäärapäine (aga tänu taevale, mina olen ka). Ma ei näe, et meie sekeldustele otsa tuleks, ja ma soovin vaid kedagiteist [sic].135
Aprillikuu lõpuks oli Aleksandra sunnitud Olga rinnaga toitmisest loobuma, sest ta valmistus pingutust nõudva kroonimistseremoonia tarvis Moskavasse sõitma: „… see on nii kurb, sest ma nautisin seda nii väga,” pihtis ta Erniele.136 Selleks ajaks oli võimukas proua Inman juba lõplikult oma asju pakkima saadetud. Nikolai oli leidnud, et ta on „talumatu”, ning 29. aprillil märkis ta juba kahjurõõmsalt, et „meil oli hea meel temast lõpuks ometi lahti saada”. Emadus ilmselgelt sobis Aleksandrale, nagu märkis ka tema õde Battenbergi Victoria, kui ta 1896. aasta maikuus kroonimispidustustele saabus. Alix, teatas ta kuninganna Victoriale,
näeb välja nii hea ja õnnelik, täiesti teine inimene ja temast on kasvanud suur, kena naine, roosipõskedega ja laiade õlgadega, nii et Ella paistab tema kõrval üsna väike – aeg-ajalt annab ta jalg tunda ja vahel on tal peavalu –, aga mitte midagi ei ole järel sellest kurvast ja norus ilmest, mis tal tavaliselt oli.137
Mis puutub beebi Olgasse, siis oli ta Victoria arvates „võrratu ja ergas, arukas väike hing. Eriti kiindunud on ta Orchiesse ja naeratab laialt iga kord, kui ta teda silmab”.138 Ehkki Orchiet oli endiselt näha, kippus tema lootus mingit rolli saada kustuma ning ajutiselt, sellal, kui kedagi proua Inmani asemele otsiti, võeti tööle uus inglannast lapsehoidja.139 Preili Coster oli suurvürstinna Ksenia lapsehoidja õde ning jõudis kohale 2. mail. Tal oli erakordselt pikk nina ning Nikolaile tema välimus eriti ei meeldinud.140 Aga oli neil siis lapsehoidja või mitte, Aleksandra tegi ikka otsusekindlalt asju omal viisil, nõudes nüüd, et väike Olga „saaks igal hommikul minu soovi kohaselt soolavanni, sest ma tahan, et ta oleks võimalikult tugev, kui peab kandma sellist prisket kehakest”.141 Pärast pingutusi Moskvas oli lähenemas veel üks tähtis reis: külastada vanaema Balmoralis, kus väikese Olga sai lõpuks ometi ametlikult üle vaadata.
Pealtnäha paistis visiit Šotimaale olevat täiesti eraviisiline perekondlik külaskäik,142 kuid selle logistika oli tõeline turvamiskošmaar Briti politsei jaoks, kel puudusid igasugused kogemused, kuidas kaitsta kõrge turvariskiga Vene tsaare, kellele oli legendaarselt palju atentaate korraldatud. Vene keisripere jõudis kohale just siis, kui Briti pressis ilmusid hüsteerilised lood „dünamiidivandenõust”, mille eesotsas olid vene nihilistidega koostööd tegevad inglise-ameerika aktivistid ning mille eesmärk oli tappa kuninganna ja ka tsaar.143 Õnneks arreteeriti „salasepitsejad” enne visiiti Glasgow’s ja Rotterdamis ja ajakirjanduse oletused tsaari ründamise kavatsustest osutusid hiljem ekslikeks, kuid ehmatus rõhutas kartusi keisripaari, maailma kõige hoolsamalt kaitstud monarhide turvalisuse pärast. Visiidi eel oli kuninganna erasekretär Sir Arthur Bigge põhjalikult nõu pidanud Londoni politsei superintendendi kindralleitnant Charles Fraseriga, kes esitas talle spetsiaalse ettekande, milles pakuti detektiivide lisamist Nikolai enda kolmele ohranka mehele. Kogu visiidi ajal pidi kümme politseikonstaablit patrullima Balmorali lossis ja selle ümbruses; raudteetöötajad pidid patrullima tsaari rongi kogu marsruudil ning kõiki sildu ja viadukte jälgis kohalik politsei. Abiülem Robert Anderson tunnistas Bigge’ile oma heameelt selle üle, et tsaar viibib „Balmoralis, mitte Londonis. Oleksin tõesti väga murelik, kui ta viibiks siin.”144
22. septembril (ukj) saabus Nikolai ja Aleksandra jahtlaev Standart jaheda šoti sajuilmaga Leithi