Kenast poistepaarist ühe kaotus jättis nelja-aastase vahemiku ainsa järelejäänud poja Ernie (Ernst Ludwigi) – keda venna surm alatiseks kummitama jäi – ja tema vanuselt järgmise õe Alixi vahele.38 Nüüd, kus kolm vanemat õde kasvasid suureks ja paratamatult end temast distantseerisid, lähenes Alix instinktiivselt oma nooremale õele Mayle ja neist said pühendunud mängukaaslased. Aegamööda leidis ka printsess Alice oma „kahest tirtsukesest” tröösti. Nad olid nii „armsad, kallid, rõõmsad ja kenad. Ma ei tea, kumb neist on kallim,” ütles ta kuninganna Victoriale, „nad on nii kütkestavad.”39 Alixist ja Mayst oli tõepoolest tröösti, aga Frittie surmaga oli valgus Alice’i silmist kustunud ja tema tervis läks järjest kehvemaks. Ajal, mil tema ja ta mees teineteisest kurvastavalt võõrdusid, tõmbus Alice pideva melanhoolia ja füüsilise kurnatuse seisundisse. „Minust ei ole peaaegu millekski kasu,” ütles ta oma emale. „Ma elan oma sohval ega kohtu kellegagi.”40 Prints Ludwigi tõus Hesseni troonile 1877. aastal ja Alice’i suurhertsoginnaks saamine tõi vaid meeleheidet tema õlgadele pandud lisakohustuste pärast: „Minult nõutakse liiga palju,” kurtis ta emale, „ja ma pean tulema toime nii paljude asjadega. Seda on rohkem, kui mu jõud pikemas perspektiivis suudab kanda.”41 Vaid Alice’i usk ja pühendumus oma kallitele lastele hoidsid teda ülal, ent tema fatalistliku alistumise ilme heitis oma varju ka tema kergesti mõjutatava tütre Alixi üle.
1878. aasta novembris tabas Hesseni lapsi difteeriaepideemia; haigestusid esmalt Victoria, siis Alix ja nende järel kõik peale Ella, ning siis ka nende isa. Alice põetas igaüht neist järgemööda vankumatu pühendumisega, aga ka kõigi oma põetamisoskustega ei suutnud ta päästa väikest Mayd, kes suri 16. novembril. Kui Alice nägi May väikest kirstu matusele viidavat, oli ta juba täiesti kokku varisenud. Järgmised kaks nädalat püüdis ta hoida May surma teiste laste eest saladuses, kuid lohutavast suudlusest Erniele selle uudise teatavakstegemisel võis piisata Alice’i enda nakatumiseks. Just siis, kui tema lapsed paranemas olid, andis Alice haigusele alla ning suri 14. detsembril 35aastasena, saavutades oma igatsetud Wiedersehni42 kalli Frittiega.
Trauma, mille kuueaastasele Alixile tekitas nii ema kui ka armsa mängukaaslase May äraviimise nägemine vaid mõnepäevase vahega, oli kohutav. Temalt võeti ka kõik ta lapsepõlve mälestusasjad – mänguasjad, raamatud ja mängud hävitati, et kusagile nakkusohtu ei jääks. Ernie oli talle vanuse poolest kõige lähemal, aga nüüd oli ta troonipärijana eraldi õpetajate käe all ning Alix tundis oma isolatsiooni teravalt. Vanim õde Victoria meenutas vanaemale õnnelikumaid aegu: „Mõnikord näib, nagu olnuks see alles eile, kui me koos Mayga mamma toas pärast õhtusööki hullasime – ja nüüd oleme suured tüdrukud ja isegi Alix on tõsine ja mõistlik ning maja on sageli väga vaikne.”43
Vanamamma – usaldusväärse ja julgustava olekuga proua Orchard, keda Alix hüüdis Orchieks – ja tema guvernant Madgie (preili Jackson) olid need, kes täitsid ema surmast jäänud kohutava tühimiku, kuid väikese tüdruku mahajäetustunne oli väga suur. Tema päikseline meelsus hakkas andma maad üha kasvavale tusasusele ja sissepoole vaatamisele, rajades aluse umbusklikkusele võõraste suhtes, mis aastate jooksul üha süvenes. Kuninganna Victoria tahtis väga olla asendusema, sest Alix oli alati olnud üks tema lemmiklapselapsi. Alixi, tema õdede ja venna iga-aastased külaskäigud Inglismaale, eriti sügisel Balmorali, olid lohutanud Victoriat tema üksildases lesepõlves ning säärane korrapärane ligiolek andis talle võimaluse jälgida Alixi haridusteed, ja Alixi õpetajad saatsid Hessenist Victoriale igal kuul aruandeid tüdruku edusammude kohta. Näis, et Alix ise on rahul „väga armastava, kohusetundliku ja tänuliku lapse” rolli mängimisega, nagu ta ise kuningannale saadetud kirjadele nii sageli alla kirjutas, ega unustanud iial ühtegi sünnipäeva ega aastapäeva, vaid saatis arvukaid kingitusi omaenda võrratu tikkimis- ja muu käsitöö hulgast.44 Pärast ema surma sai Inglismaast Alixile teine kodu.
Printsess Alice’il olid olnud väga selged arvamused oma tütarde tuleviku osas; ta ei tahtnud õpetada neid pelgalt abielunaisteks. „Elul on mõte ka ilma abielus olemata,” ütles ta kord oma emale, ning abiellumine vaid abiellumise pärast oli tema arvates „üks suurimaid vigu, mida üks naine võib teha”.45 Teismeikka sirgudes oli siiski parim, millele ilus, kuid vaene Hesseni printsess Alix võis loota, selleks et pääseda Darmstadti kolkluse üheülbalisest tüütusest, abiellumine mõne väiksemat sorti Euroopa printsivõsuga. Kõik muutus aga siis, kui oma esimesel külaskäigul Venemaale 1884. aastal (oma õe Ella abiellumisel suurvürst Sergei Aleksandrovitšiga) oli Alix kohe hakanud meeldima Vene troonipärijale Nikolai Aleksandrovitšile, kellega teda ühendas mitu sugulusliini. Nikolai oli kuueteistkümneaastane ja Alix vaid kaksteist, aga pärast seda ei saanud Nicky, nagu Alix teda alati kutsus, tüdrukut enam peast välja. Viis aastat hiljem, kui suurhertsog Ludwig võttis Alixi kaasa kuuenädalasele visiidile Venemaale, oli Nicky sama kangekaelselt kindel, et peab ta endale naiseks võitma. Ujedast koolitüdrukust oli saanud sale, ebamaiselt kaunis noor naine, ning Nicky oli kõrvuni armunud. Aga nüüd – 1889. aastal – oli Alix enne Venemaale tulemist luterlikus kirikus leeritatud ning ta tegi Nickyle selgeks, et hoolimata tema sügavatest tunnetest noormehe vastu, oli abielu välistatud. Voorus võidutses. Ta ei võinud ega tahtnud muuta oma usku, kuid ta nõustus Nikolaile salaja, Ella vahendusel kirjutama.
Kuningliku abiellumise väljavaated olid tollal karmid tüdrukute suhtes, kes ei haaranud kinni oma suurepärasest võimalusest kohe, kui see tekkis; nagu märgiti ühes toonases ajalehes: „Kuninglikes ringkondades ei ole armastus epideemiana nakkav kiindumus.”46 Näis, et Alixi paindumatus võtab temalt selle, mida nii paljud tema kuninglikud eakaaslased ihaldasid – abielu, mis pole rajatud otstarbekusele, vaid armastusele. Meeltheitvale Nickyle näis, et nende vahel valitseb ületamatu kuristik, ning ta lubas end ajutiselt teistest kenadest nägudest võluda. Alix polnud oma kodus enam tähtsusetu tegelane – ta oli väga väikeses Hesseni tiigis suur kala. Tema lesest isa, keda Alix jumaldas, sõltus üha rohkem temast kui ainsast veel vallalisest tütrest, lastes tal Hesseni õukonnas mitmesuguseid ametlikke kohustusi täita. Alixist sai isa alaline kaaslane; selle vähese aja, mida ta ei veetnud isa seltsis, pühendas Alix õppimisele, maalimisele ja joonistamisele, omaenda tagasihoidlike kleitide õmblemisele ja parandamisele, klaverimängimisele (mida ta väga hästi oskas) ja palju ka vaiksele usulisele mõtisklemisele. Niisiis, kui Ludwig 1892. aasta märtsis äkitselt kokku kukkus ja vaid 54-aastasena suri, oli „vaese Alicky lein kohutav”, nagu Orchie kuninganna Victoriale usalduslikult teada andis. Mis veel hullem, see oli „vaikiv lein, mille ta sulges endasse” nagu ka enamiku muid asju.47 Alixi murelik vanaema surus orvuks jäänud tütretütre oma rinnale ja tõotas, et „kuni mina elan, on Alicky kuni meheleminekuni mulle rohkem oma laps kui iial varem”.48 Sügavas leinas Alix läks vanaema juurde Balmorali, et veeta mitu nädalat vaikses, naiselikus kaasatundmises. Selleks ajaks aga olid ajakirjandusel, mis kuninglikust leinast vähe hoolis, käsil hoopis uued teemad.
Printsess Alix oli kahekümneaastane ja abieluks igati küps, ning nüüd