Neli õde. Helen Rappaport

jõudsid, kurvalt ära lörtsinud. Sellegipoolest ei suutnud vihm, mida Nikolai oma päevikusissekandes nimetas „vastumeelseks”, rikkuda tuju rahvahulgal, kes oli kogunenud vaatama, kuidas sõidavad mööda Vene kaaskonna viis tõlda – üks neist ainult suurvürstinna Olga ja tema kahe saatja jaoks.146 Kui nad Balmoralile lähenesid, hakkasid helisema lähedal asuva Crathie kiriku kellad ning kajas torupillimäng, samal ajal kui hulk mõisatöölisi ja seelikutes mägilasi seisis põlevate tõrvikutega tee ääres vihmas. Ja seal, ukselävel oligi vanamamma, kes ootas, et neid tervitada, ümbritsetuna paljudest oma sugulastest.

      Balmoralis olid kõik prullakast ja rõõmsameelsest kümnekuusest Olgast võlutud, sealhulgas ka teda imetlev vanavanaema. „Beebi on võrratu,” ütles ta oma vanimale tütrele Vickyle Berliinis; kõige poolest oli ta „armastusväärne, elava loomuga lapselapselaps”.147 „Oi, sellist kullakest nagu tema pole enne nähtud,” kirjutas kuninganna õuedaam leedi Lytton, „väga lai nägu, väga paks, toreda kõrge sir Joshua lastemütsiga148 – aga erksate arukate silmadega, tillukese suuga ja nii õnnelik –, kogu päeva rahulolev.” Leedi Lyttoni meelest oli Olga „juba päris vana inimene – elust pulbitsev ja täiesti teadlik sellest, kuidas käituda”.149 Briti pressis märgiti, et Aleksandra „uhkust ja rõõmu selle üle, et tal on väike tütar kaasa võtta” olevat „lausa haletsusväärne pealt näha”.150 „Tilluke suurvürstinna kohaneb väga hästi oma uue ümbrusega,” anti teada Yorkshire Heraldis, „ning räägitakse, et niipea kui ta oma vanavanaema nägi, valmistas ta sellele auväärt daamile heameelt, võttes ta oma esmaseks ja kõige alistuvamaks orjaks.”151 Kuninganna Victoria oli lapsest nii sisse võetud, et läks vaatama isegi Olga vannitamist, nii nagu seda tegid ka teised kuningliku majapidamise liikmed, kes kõik imetlesid, kuidas õnnelik ja ametlikkuseta Vene keisrinna tundis rõõmu oma lapse heameelest – täiesti erinevalt Victoria enda tavapärasest jäigast ja kõrgist maneerist.

      Samal ajal veetis Nikolai üsna räbalasti aega, sest teda vaevasid närvivalu ja näo paistetus, mida põhjustas mädanev hambatüügas (ta kartis hambaarsti). Visiidi ajal kurtis ta, et näeb Alixit veelgi vähem kui kodus, sest Alixi onu Bertie vedas ta vastuvaidlemist sallimata kaasa kogu päeva külma, tuule ja vihma käes kestvale tedrelaskmisele ja hirveküttimisele. „Olen täiesti kurnatud küngaste otsa ronimisest ja lõputust seismisest … muldpunkrites,” kirjutas ta oma päevikusse.152 Nende sealviibimise ajal oli väike Olga püüdnud teha oma esimesi samme ning tema kaheaastasele nõole Davidile – Yorki hertsogi pojale ja tulevasele kuningas Edward VIII-le – oli pisike tüdruk meeldima hakanud; ta tuli teda iga päev vaatama ja ulatas julgustavalt käe, nii et keiserliku perekonna lahkumise ajaks suutis Olga juba poisi käest kinni hoides üle elutoa põranda tatsata. Kuninganna pani laste koosolemist ilmse huviga tähele. See oli kena paarike, „La Belle Alliance”, olevat ta heakskiitvalt Nikolaile märkinud. Briti ajakirjanduse fantaasia hakkas kohe pidurdamatult lendama, väideti isegi, nagu oleks toimunud mitteametlik kihlumine.153

      Ühel nende külastuse ilusamal päeval tehti esimene ja ainus kinofilm Nikolaist ja Aleksandrast koos kuninganna Victoriaga Balmorali hoovis; selle võttis üles kuninglik fotograaf William Downey. Enne lahkumist istutas keiserlik paar oma visiidi mälestuseks puu. Aleksandra oli tagasi Šotimaale tulemist nautinud ning ta läks siit kurbusega: „See on olnud nii lühikene siinolemine ning ma lahkun armsast heast vanamammast raske südamega,” ütles ta oma vanale guvernandile Madge Jacksonile. „Kes teab, millal me jälle kohtume ja kus?”154

*

      3. oktoobril (ukj) sõitis keiserlik perekond rongiga Inglismaa lõunaossa Portsmouthi, kus nad astusid laevale Poljarnaja Zvezda, et minna viiepäevasele riigivisiidile Prantsusmaale. Cherbourgist Pariisini tervitasid neid tohutu suured rahvahulgad tänavate ääres ning nad saabusid pealinna, kus neid ootas Elysée palees suurejooneline vastuvõtt, mille võõrustajaks oli Prantsusmaa president Faure. Prantslasi lummas, et säärased väljapaistvad monarhid võtsid oma sülelapse endaga reisile kaasa, mitte ei jätnud teda koju lastetuppa. Olga oli nii kohanemisvõimeline ja nii lepliku loomuga, et tal polnud raske reisida, istudes avatud landoos lapsehoidja süles. Tema naeratav olek ja lapsehoidja abiga rahvale käega lehvitamine ja õhusuudluste saatmine muutsid ta kõigile armsaks. „Meie tütar jättis igal pool suurepärase mulje,” ütles Nikolai oma emale. Esimene asi, mille kohta president Faure Aleksandralt iga päev küsis, oli la petite duchesse’i tervis. Igal pool, kuhu nad läksid, tervitati väikest Olgat hüüetega „Vive la bébé!”, ja mõned nimetasid teda isegi La tsarinette’iks.155 156 Komponeeriti spetsiaalne polka „Pour la Grande Duchesse” ning müügile ilmus kõikvõimalikke suveniire ja mälestusportselani, millel ilutsesid Olga ja tema vanemate pildid. Nikolai ja Aleksandra ringreisi lõpuks oli väike Vene suurvürstinna üks maailmas kõige enam kõneainet pakkuvaid kuninglikke lapsi. Kahtlemata oli ta neist kõige rikkam, sest väidetavalt oli tema sündides investeeritud tema nimel ühe miljoni Briti naela väärtuses (tänapäeva rahas umbes 59 miljonit naela) Briti, Prantsuse ja muid väärtpabereid.157 Nikolai oli tõepoolest oma tütre nimele raha paigutanud, nii nagu ka hiljem oma teistele lastele, aga seda oli palju vähem kui nimetatud üüratud summad, ning sisuliselt oli see neile Aleksander III testamendiga jäetud raha.158 Sellest hoolimata sünnitasid kuuldused lapse kröösuslike rikkustega ülekülvamisest Ameerika ajakirjanduses ilmunud fantastilisi kujutlusi, nagu oleks väikest Olgat kiigutatud pärlmutterhällis ning tema pudipõllesid kinnitatud pärlitega ehitud kuldhaaknõeladega.159