Kriidiringimees. Fred Vargas

see juhmard,” pomises ta, „temalt ei saagi midagi väga tarka oodata.”

      … Varsti on igal hommikusel tööleminejal au oma ukse eest ring leida. Olgu tegu küünilise naljahamba või tõelise nõdrameelsega, aga kui tema eesmärk on kuulsus, on ta selle igal juhul saavutanud. See ajab ahastusse inimesed, kes terve elu tuntuse nimel rühmavad, samas kui ringide autor tõestab meile, et piisab vaid kriiditükist ja mõnest öisest jalutuskäigust, et saada peagi kõige kuulsamaks inimeseks Pariisis 1990. aastal. Pole kahtlustki, et televisioon kutsuks ta esinema saatesse „Teise aastatuhande lõpu kultuurinähtused”, kui ta vaid õnnestuks tabada. Kuid võta näpust, ta on tõeline fantoom. Seni ei ole veel keegi näinud teda oma suuri ringe asfaldile joonistamas. Ta ei tegutse igal ööl ning ta võib valida mistahes linnajao Pariisis.

      Võime olla kindlad, et paljud ööelanikud juba puhtalt lõbu pärast otsivadki teda. Head jahti!

      Ühes provintsiajalehes oli ilmunud peenemakoeline artikkel.

      Pariis hädas ohutu maniakiga

      See lõbustab kõiki, kuid asi on siiski kummaline. Juba neli kuud joonistab öises Pariisis keegi – arvatakse, et mees – sinise kriidiga kõnniteel lebava prahi ümber suuri, umbes kahemeetrise läbimõõduga ringe. Selle kummalise obsessiooni ainsad „ohvrid” on esemed, mille too isik oma ringidega ümber piirab, kusjuures alati on asju ringis üks. Umbes kuuekümne juba tehtud ringi põhjal on esemetest võimalik koostada iseäralik nimekiri: kaksteist õllepudelikorki, üks aedviljakast, neli kirjaklambrit, kaks kinga, üks ajakiri, üks nahkkott, neli välgumihklit, üks taskurätt, üks tuvijalg, üks prilliklaas, viis märkmikku, üks talleribi, üks pastapliiatsi südamik, üks kõrvarõngas, üks koerajunn, üks autolaterna kild, üks patarei, üks Coca-Cola purk, üks traadijupp, üks villase lõnga kera, üks võtmehoidja, üks apelsin, üks söetabletitoos, üks okseloik, üks müts, ühe autotuhatoosi sisu, kaks raamatut („Reaalsuse metafüüsika” ja „Kuidas ilma midagi tegemata süüa teha”), üks auto numbrimärk, üks katkine muna, üks rinnamärk kirjaga „Armastan Elvist”, üks epileerimispintsett, üks nukupea, üks puuoks, üks alussärk, üks fotofilm, üks vaniljejogurt, üks küünal ja üks ujumismüts. See loetelu on küll tüütu, aga näitab kõnekalt, missuguseid ootamatuid aardeid linna kõnniteedel otsijaile varuks on. Kuna juhtum on pakkunud huvi psühhiaater René Vercors-Lauryle, räägitakse nüüd taasavastatud esemetest ning ringimehest on saanud pealinna kõige moodsam seltskondlik kõneaine, määrates unustusse grafiti tegijad, kes ilmselt ei ole sugugi rõõmsad, et nende loominguga on asutud sedavõrd jõuliselt võistlema. Kõik püüavad, ehkki asjatult, mõista, milline tung küll võib kriidiringimehe tegude taga olla. Sest kõige intrigeerivam on tõik, et iga ringi ümber on käsi kirjutanud kaunis kaldses käekirjas – see arvatakse kuuluvat haritud inimesele – lause, mis tekitab psühholoogides lugematuid küsimusi: „Arès, ebaõnnes mis sa kondad õues?”

      Teksti illustreeris halvasti väljakukkunud foto.

      Kolmas artikkel oli vähem detailne ja väga lühike, ent selles anti teada eelmise öö leiust Caulaincourt’i tänaval: suures sinises ringis oli surnud hiir, ja ringi ümber oli kirjutatud, nagu ikka, „Arès, ebaõnnes mis sa kondad õues?”.

      Adamsberg tegi grimassi. Täpselt seda oli ta ette aimanud.