„No pole hullu. Kas teie ema on teie arvates kurb?”
„Loomulikult.”
„Hea küll. Väga hea. Ärge tal eriti külas käige.”
Ja siis oli ta poisil lahkuda palunud.
Adamsberg sisenes komissariaati. Inspektoritest meeldis talle praegu kõige rohkem Adrien Danglard, üks mitte eriti ilus, kuid väga hästi riietuv, loppis kõhu ja istmikuga mees, kes jõi omajagu ja kes alates kella neljast pärastlõunal ei tundunud enam kuigi usaldusväärsena, mõnikord isegi varem. Aga ta oli ehtne, väga ehtne, Adamsberg ei olnud tema kirjeldamiseks muud sõna veel leidnud. Danglard oli ta lauale valmis pannud kokkuvõtte kangakaupmehe klientidest.
„Danglard, ma tahaksin täna kasupoega näha, seda noormeest, Patrice Vernoux’d.”
„Jälle, härra komissar? Mida te sellest vaesest tüübist tahate?”
„Miks te ütlete „vaene tüüp”?”
„Ta on tagasihoidlik, sätib kogu aeg oma soengut, ta on leplik, pingutab, et teile meeldida, ja kui ta koridoris istudes ootab, teadmata, mida te temalt jälle küsida tahate, näeb ta nii peatu välja, et kahju hakkab. Sellepärast ütlengi „vaene tüüp”.”
„Midagi muud te ei ole märganud, Danglard?”
Danglard raputas pead.
„Ma pole teile veel rääkinud suure ilase koera lugu?” küsis Adamsberg.
„Ei. Ei ole.”
„Pärast seda hakkate mind pidama kõige nõmedamaks politseinikuks kogu maamunal. Istuge hetkeks, ma räägin aeglaselt, mul on väga raske konkreetselt rääkida, sageli kaldun ma isegi teemast kõrvale. Ma ei ole väga konkreetne mees, Danglard. Ühesõnaga, ükskord lahkusin ma vara hommikul külast, et veeta päev mägedes – olin siis üheteistaastane. Mulle ei meeldi koerad, ja mulle ei meeldinud nad ka siis, kui ma olin väike. Aga siis seisis keset teerada üks suur ilane koer ja vaatas mind. Ta ilastas mu jalgadele, ilastas mu kätele, ta oli juhm ja sümpaatne. Ütlesin talle: „Kuula nüüd, suur koer, mul on pikk tee ees, ma püüan ära eksida ja siis uuesti tee üles leida; sa võid minuga kaasa tulla, aga Jumala pärast, ära ilasta mu peale enam, see on jäle.” Suur koer sai mu jutust aru ja järgnes mulle.”
Adamsberg tegi pausi, süütas sigareti ja võttis taskust väikese paberitüki. Ta asetas ühe põlve üle teise, toetas paberi sellele, et midagi kritseldada, ja jätkas siis, olles enne heitnud pilgu oma kolleegile.
„Mulle ei lähe korda, et ma teid tüütan, Danglard, ma tahan loo suurest koerast ära rääkida. Me ajasime koeraga terve tee juttu, Väikesest Vankrist ja vasikakontidest, siis jäime ühe mahajäetud lambalauda juures seisma. Seal oli kuus jõmpsikat ühest teisest külast; ma tundsin neid hästi. Me olime sageli karvupidi kokku läinud. Nad ütlesid mulle: „Sinu peni või?” Vastasin: „Täna on.” Kõige väiksem haaras koera pikkadest karvadest kinni, koer oli arg ja pehme nagu vaip, poiss tõmbas ta kaljuservale. „Su peni ei meeldi mulle,” ütles poiss, „su peni on napakas.” Koer oigas, aga ikka ei reageerinud, eks ta oli napakas jah. Siis virutas jõmpsikas talle jalaga perse ja koer lendas kuristikku. Panin koti maha. Aeglaselt. Ma teen kõike aeglaselt. Ma olen aeglane mees, Danglard.”
„Jah,” oleks Danglard tahtnud kosta, „olen märganud.” Ähmane mees, aeglane mees. Aga ta ei saanud seda öelda, Adamsberg oli ta uus ülemus. Ja pealegi tundis ta komissari suhtes lugupidamist. Nagu kõigi teisteni, nii olid ka Danglard’i kõrvu jõudnud kuuldused Adamsbergi tähtsamatest juurdlustest, ja nagu kõik teised, nii oli ka tema olnud vaimustunud komissari taevani kiidetud ülesannete lahendamise oskusest, ehkki see ei paistnud talle praegu üldse kokku sobivat sellega, mida ta Adamsbergi tööleasumisest saadik oli täheldanud. Komissari oma silmaga nähes oli ta olnud üllatunud, ent mitte üksnes liigutuste ja jutu aegluse tõttu. Kõige suuremat pettumust oli talle valmistanud mehe väike keha, sale ja tugev, aga mitte muljetavaldav; ta oli pettunud ka Adamsbergi üldises hooletuses – mees ei olnud näiteks tänagi kohale ilmunud kokkulepitud ajaks, ta oli lipsu sõlminud loppis särgile, mis täiesti suvaliselt pükstesse oli topitud. Aga siis oli veetlus tasapisi tekkinud nagu tõus merel. Alustuseks tänu Adamsbergi häälele. Danglard’ile meeldis teda kuulata, see rahustas teda, peaaegu isegi uinutas. „See on nagu silitus,” oli öelnud Florence, aga nojah, Florence oli naine, tema vastutas oma sõnade eest ainuisikuliselt. Castreau oli seepeale kärkinud: „Ära ütle, et ta on ilus.” Florence jäi nõutuks. „Oot, las ma mõtlen,” vastas ta. Florence ütles alati nii. Ta oli väga korralik tüdruk, ta mõtles alati hoolikalt, enne kui midagi ütles. Lõpuks ütles ta ebakindlalt: „Ei, aga temas on mingit sarmi või midagi umbes sellist. Ma mõtlen veel selle peale.” Kuna kolleegid hakkasid naerma, ehkki Florence nägi nii tõsine välja, oli Danglard seepeale öelnud: „Florence’il on õigus. See on ilmselge.” Noor politseinik Margellon haaras juhusest ja sõimas teda pedeks. Margellon ei olnud kunagi midagi arukat öelnud, mitte kunagi. Danglard aga vajas arukust samavõrd kui alkoholi. Ta oli õlgu kehitanud ja omaette mõelnud, et tal on isegi kahju, et Margellon eksib. Sest Danglard’il oli esiteks naistega omajagu ebaõnne ja ta arvas, et meestel on võib-olla vähem pretensioone. Kuid teiseks ka sellepärast, et mehed on tõprad – niipea, kui nad naisega maganud on, hakkavad nad naist hindava pilguga mõõtma –, aga naistega on asi veel hullem: nad keelduvad sinuga magamast, kui see neile täpselt ei sobi. Nii et sa pole mitte üksnes kogu aeg vaekausil ja hindamise all, vaid tagatipuks ei saa ka kellegagi magada.
See oli kurb.
Naistega oli keeruline. Ja Danglard tundis arvukalt tüdrukuid, kes olid teda hindava pilguga mõõtnud ja siis kõrvale lükanud. Nutuväärt. Igatahes ta teadis, et Florence’il oli Adamsbergi suhtes õigus, ja ta lasi end lummata mehel, kellest ta kahe pea jagu pikem oli. Ta hakkas mõistma, et see ebamäärane soov midagi Adamsbergile usaldada, mis inimesi komissari juuresolekul tabas, võis olla põhjuseks, miks nii paljud mõrtsukad talle oma roimi olid üksikasjalikult kirjeldanud, täiesti ilma põhjuseta, võiks isegi öelda, et kogemata. Lihtsalt, et Adamsbergile rääkida.
Danglard, kellel oli hea käsi, nagu talle öeldi, joonistas oma kolleegidest karikatuure. Mis tähendab, et ta tundis nägusid omajagu. Näiteks Castreau nägu oli tal õnnestunud. Ent ta teadis juba ette, et Adamsbergi kallale ta ei asu, sest tema nägu olnuks just nagu kuuekümnest erinevast näost korraga tehtud. Ta nina oli liiga suur, ta suu oli kõver ja liikuv, ilmselt sensuaalne; ta silmad olid udused ja allapoole längus, ta väikese lõualuu osad oli liiga esiletungivad; tundus, et seda korrapäratut nägu olnuks lausa nauding karikatuuril kujutada – see lõust oli sündinud tõelisest kaosest igasuguse vähegi klassikalise harmoonia arvel. Võis arvata, et Jumalal oli Jean-Baptiste Adamsbergi meisterdades toorainest puudus ja et ta pidi sahtlipõhjast riismeid kokku koguma, ühendama tükke, mida iialgi poleks tohtinud kokku sobitada, kui Jumalal oleks tol päeval vähegi korralikku materjali olnud. Aga näis, et Jumal oli probleemist teadlik ja ta oli vaeva näinud, ta oli seletamatul kombel selle näo loomisel siiski sooritanud meistritöö. Ja Danglard, kes oma mäletamist mööda polnud sellist nägu kunagi näinud, arvas, et see paari pliiatsijoonega kokku võtta olnuks reetmine, ja tema kiired pliiatsitõmbed ei too välja näo originaalsust, vaid kaotaksid valguse, mis sellest kiirgas.
Nii et sel hetkel mõtles Danglard, mis küll võis Jumalal veel sahtlipõhjas peituda.
„Kas te kuulate mind või olete magama jäänud?” küsis Adamsberg. „Ma olen nimelt märganud, et mõnikord ma uinutan inimesi, kohe päris magama. Võib-olla sellepärast, et ma ei räägi piisavalt valjusti, või piisavalt kiiresti, ma ei tea. Tuleb teil meelde? Ma jäin koera juurde, kes oli kuristikku lennanud. Ühesõnaga, ma võtsin siis vöölt metallist joogipudeli ja virutasin tollele jõmpsikale vastu pead.
Ja siis läksin ma seda suurt rumalat koera otsima. Mul kulus kolm tundi, et temani jõuda. Tema oli nii või naa surnud. Aga oluline, Danglard, on kogu loos kurjuse ilmnemine selles poisis. Ma teadsin juba ammu, et temas on midagi valesti, ja selles asi oligi – see oli kurjus.
Võin