„See on vastuolus minu põhimõtetega,” kostis Danglard sõnaahtralt. „Ma ei ole põhimõtetes kuigi kinni, aga ma ei usu, et inimesed võiks olla märgistatud, nii nagu lehmadel on märgised kõrvade küljes, ja et sellisel viisil – intuitsiooni abil – võiks mõrvareid kindlaks teha. Ma tean, et ütlen lihtsaid ja ebahuvitavaid asju, aga uurijad liiguvad edasi informatsiooni abil ja mõistavad tõendite abil süüdi. Igasuguste kasvajate tunnetamine on minu jaoks õõvastav, see viib subjektiivsuse diktatuuri ja uurimisvigadeni.”
„Rääkida te oskate, Danglard. Ma ei öelnud, et seda võiks inimese näolt välja lugeda: ütlesin, et see on midagi koletislikku, mis inimese sisemusest välja imbub. See on mingi asi, Danglard, mida ma näen vahel inimesest välja immitsemas. Ma nägin seda liikumas ühe tüdruku suul, just nagu ma näeksin, kuidas tarakan sellel laual jookseb. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma tean, kui kelleski midagi valesti on. See võib olla kuriteo nautimine, aga ka miski muu, miski vähem tõsine. On inimesi, kellest õhkub üksnes omaenda igavust, või siis armuvalu, ja ka see on äratuntav, Danglard, on võimalik haista, kas tegu on ühe või teisega. Aga kui asi on sootuks teine, saate aru, kui see on roimaga seotud, siis ma arvan, et tunnen selle ära.”
Danglard tõstis pea, ta keha oli vähem lõtv kui tavaliselt.
„Aga sellegipoolest te arvate, et oskate inimesi läbi näha, et te näete nende huultel tarakane, et teie muljed on nagu ilmutused – sest need on teie muljed –, et inimestest immitseb midagi – aga see kõik on vale. Tõde, mis samuti on armetu ja lihtlabane, on see, et kõigis inimestes on viha, nii nagu kõigil on juuksed, ja et kõik võivad trepil komistada ja tappa. Ma olen veendunud. Kõik mehed on võimelised vägistama ja tapma, ja kõik naised on võimelised jalgu maha lõikama nagu too Gay-Lussaci tänava oma möödunud kuul. Kõik sõltub lihtsalt sellest, mida me läbi oleme elanud, kõik sõltub lihtsalt sellest, et meil on iha sukelduda roiskvette ja teised kaasa tõmmata. Selleks pole vaja sünnipärast kurjust eritada, et tahta oma vastikustunde pärast kogu maailm põrmustada.”
„Eks ma öelnud teile, Danglard,” kostis Adamsberg kulmu kortsutades ja kritseldamist katkestades, „et pärast suure koera lugu hakkate mind jäledaks pidama.”
„Pigem ohtlikuks,” pomises Danglard. „Ei tohiks endast nii heal arvamusel olla.”
„Sellel, kui nähakse tarakane ringi roomamas, ei ole kõrge enesehinnanguga midagi pistmist. Ma ei saa sinna midagi parata, et asjad on nii, nagu ma teile rääkisin. Mu jaoks on see lausa katastroof. Mitte kordagi ei ole ma kellegi suhtes eksinud, selle suhtes, kas inimene on püsti või on pikali löödud, kas ta on kurb, arukas, võlts, on ta hing lõhki kistud, on ta ükskõikne, ohtlik, tagasihoidlik – kõige selle suhtes, mõistate, pole ma kordagi eksinud! Kujutate ette, kui koormav see on? Mõnikord ma palun, et inimesed üllataksid mind, kui ma hakkan juba algusest peale lõpplahendust aimama. Oma elus olen ma aga kokku puutunud ainult nii-öelda algustega – kuigi alati olen ma väga lootusrikas. Aga väga kiiresti on mu silme ees lahti hargnenud lõpplahendus nagu mõnes halvas filmis, mille puhul sa arvad kohe ära, kes kellesse armub ja kellega õnnetus juhtub. Siis sa vaatad ikkagi filmi lõpuni, aga juba on hilja, sul on surmigav.”
„Oletame, et teil on intuitsiooni,” ütles Danglard. „Politseiniku vaist, jah, see on kõik, millega ma nõustun. Aga isegi seda ei tohi me kasutada, see on liiga ohtlik, see on liiga võigas. Ei, isegi kahekümne aastaga ei saa me ikkagi inimestest midagi teada.”
Adamsberg toetas lõua peopesale. Ta silmad läikisid sigaretisuitsust.
„Danglard, võtke mult see teadmine ära. Vabastage mind sellest, ainuüksi seda ma ootangi.”
„Inimesed ei ole loomad,” jätkas Danglard.
„Ei. Inimesi ma armastan, loomadest on mul täiesti ükskõik, sellest, mida nad mõtlevad, sellest, mida nad tahavad. Aga sellegipoolest on ka loomadel vajadused, seda pole mõtet eitada.”
„Tõsi,” nõustus Danglard.
„Danglard, kas te kunagi mõne tõsise uurimisvea olete teinud?”
„Kas te olete mu toimikut lugenud?” küsis Danglard, jälgides kõrvalt Adamsbergi, kes suitsetas ja kritseldas.
„Kui ma teile ütleksin, et ei ole, siis ütleksite, et ma mängin võlurit. Aga tegelikult ei ole lugenud. Mis siis juhtus?”
„Oli üks tüdruk. Ta töötas juveeliäris, kuhu oli toimunud sissemurdmine. Tegin kõik, mis sain, et tema kaassüüd tõendada. Asi oli just nimelt ilmselge. Kuidas ta käitus, kuidas ta salatses, millised kummalised harjumused tal olid, ühesõnaga, politseiniku vaist, eks ole. Ta sai kolm aastat, ja kaks kuud hiljem tegi oma kongis üsna koleda enesetapu. Aga tal ei olnud sissemurdmisega midagi pistmist, saime sellest vaid mõned päevad hiljem teada. Nii et minu poolest nüüd persse kogu see intuitsioon ja persse need teie tarakanid tüdrukute suul, sellega on lõpp. Alates sellest päevast vahetasin ma igasugused peened sisemised veendumused kõhkluste ja päevselgete tõsiasjade vastu.”
Danglard tõusis.
„Oodake,” ütles Adamsberg. „Kasupoeg Vernoux. Ärge teda unustage kohale kutsuda.”
Seejärel jäi komissar korraks vait. Ta oli kimbatuses. Pärast sedasorti vestlust ei mõjunud ta sõnad kuigi hästi. Ta jätkas veidi vaiksemalt:
„Ja võtke ta vahi alla.”
„Te ei mõtle seda ju tõsiselt, härra komissar?” kostis Danglard.
Adamsberg hammustas alumisse huulde.
„Ta pruut kaitseb teda. Ma olen kindel, et nad ei olnud mõrvaõhtul restoranis koos, isegi kui nende versioonid kattuvad. Küsitlege neid kordamööda uuesti: kui kaua aega möödus eelroa ja põhiroa vahel? Kas restoranisaalis oli mõni kitarrist? Kus asus laual veinipudel – paremal või vasakul? Mis vein see oli? Mis kujuga olid klaasid? Mis värvi oli laudlina? Nii edasi, viimaste pisiasjadeni. Nad ei räägi üht ja sama juttu, küll te näete. Ja vaadake üle kõik poisi jalanõud. Uurige koristajalt, kellele poisi ema palka maksab. Üks kingapaar peab olema puudu – see, mida ta mõrvaõhtul kandis –, sest lao ümber on maapind mudane, seal kõrval on nimelt ehitusplats, kus tehakse kommunaaltöid, mille käigus on välja kaevatud savi, mis kleepub nagu kitt. Noormees ei ole rumal, ta pidi neist kingadest lahti saama. Laske otsida kanalisatsioonist ta kodukoha lähedal, viimased meetrid võis ta sokkides joosta, kanalisatsiooniavast kuni oma ukseni.
„Kui ma õigesti aru saan,” ütles Danglard, „siis teie meelest immitseb sellest vaesest poisist midagi halba?”
„Ma kardan küll,” ütles Adamsberg vaikselt.
„Ja mida?”
„Kurjust.”
„Ja te ei kahtle selles?”
„Ei, Danglard.”
Ent neid sõnu peaaegu ei olnudki kuulda.
Kui inspektor oli lahkunud, võttis Adamsberg virna ajalehti, mis talle valmis oli pandud. Kolmes neist leidiski ta seda, mida otsis. Asi ei olnud ajakirjanduses veel väga suuri mõõtmeid võtnud, aga ta oli kindel, et see aeg jõuab kätte. Ta lõikas üsna lohaka liigutusega ühe väikese tulpartikli välja ja asetas enda ette. Ta pidi alati hoolega keskenduma, et midagi lugeda, ja kui ta midagi kõva häälega lugema pidi, oli asi veel hullem. Adamsberg oli olnud koolis halb õpilane, ta ei olnud kunagi täpselt mõistnud, miks ta tundides peab käima, aga ta teeskles püüdlikult, et õpib nii hoolikalt kui vähegi suudab, et mitte vanemaid kurvastada, ja iseäranis selleks, et nad kunagi ei taipaks, et tal ei ole õppimisest sooja ega külma. Adamsberg luges:
Naljatemp või läbikukkunud filosoofi maania? Igal juhul sigivad need sinise kriidiga joonistatud ringid öise pealinna kõnniteedel nagu umbrohi ja hakkavad tasapisi Pariisi