Ta uuris selle kohta naisinspektorilt, oma otseselt ülemuselt, keda ta oleks tahtnud suudelda, aga too oli temast kümme aastat vanem ja noormehel ei jätkunud selleks julgust. Naine kohmetus, ta kostis: „Mõelge ise, vaadake peeglisse, küllap saate isegi aru.” Tol õhtul vaatles ta põlgusega – talle meeldisid heleda nahaga mehemürakad – oma väikest, sitket, tõmmu nahaga kuju ja järgmisel päeval ütles ta naisele: „Seisin peegli ees, vaatasin, aga ei taibanud õieti, mida te mulle ütlesite.”
„Adamsberg,” vastas inspektor korraga tüdinult ja segaduses, „milleks sellistest asjadest rääkida? Milleks selliseid küsimusi esitada? Me töötame praegu käekellade varguse kallal, see on kõik, mis meil vaja teada on, ma ei hakka teiega teie kehast rääkima.” Ja ta lisas: „Mulle ei maksta selle eest, et ma teie kehast räägiksin.”
„Hea küll,” vastas Jean-Baptiste, „ärge selle pärast niimoodi närvi minge.”
Tund aega hiljem kuulis ta, kuidas kirjutusmasina klõbin katkeb ja noor inspektor teda enda juurde kutsub. Naine oli endast väljas: „Lõpetame selle jutu ära. Öelgem nii, et teil on metsalapse keha, ongi kõik.” Adamsberg vastas: „Kas te tahate öelda, et mu keha on robustne, kole?” Naine kaotas veel rohkem pea. „Ärge sundige mind ütlema, et te olete ilus, Adamsberg, aga sarmi on teil tuhande inimese jagu, sellest peab teile elu jooksul piisama.” Inspektori hääles oli väsimust ja ka õrnust, Adamsberg oli selles kindel. Lausa nii kindel, et see mälestus tekitas temas seniajani külmavärinaid, seda enam, et hiljem ei kordunud selline asi tolle naisega enam kunagi. Tookord ta ootas, mis edasi saab, ta süda peksles rinnus. Võib-olla naine suudleb teda, võib-olla see juhtub, kuid ta isegi ei sinatanud enam Adamsbergi ja ei võtnud seda teemat enam kunagi üles. Välja arvatud küll ühel korral, just nagu meeleheitest: „Ja politseis ei ole teil midagi teha, Jean-Baptiste. Politsei ei ole metsavõitu.”
Naine eksis. Adamsberg lahendas järgmise viie aasta jooksul üksteise järel neli mõrva viisil, mis tema kolleegide arvates oli uskumatu, see tähendab ebaõiglane, šokeeriv. „Sa ei liiguta lillegi, Adamsberg,” ütlesid nad talle, „sa lihtsalt oleskled, passid, unistad, imetled seinu, kritseldad põlvedel joonistusi, just nagu teaksid sa kõiki maailma asju ja nagu sul oleks terve igavik aega, ja siis järsku ühel päeval teatad hooletult, lahkesti: „Arreteerida tuleb härra kirikuõpetaja, ta kägistas lapse ära, et too suud ei paotaks.””
Nii oli neli mõrva lahendanud metsalapsest saanud inspektor ja seejärel komissar, kes endiselt tundide viisi oma kottis pükstesse peitunud põlvedel joonistusi kritseldas. Kahe nädala eest oli talle tehtud ettepanek Pariisi tulla. Ta jättis kabineti, mille seinad olid täis kritseldusi, mida ta kõik need kakskümmend aastat sinna oli teinud, ilma et see elu oleks talle kordagi tüdimust valmistanud.
Ja ometi – kuidas küll inimesed võisid talle mõnikord tüütud olla! Tal oli liialt sageli tunne, et teab juba ette, mida ta kohe kuulma hakkab. Ja iga kord, kui ta mõtles „Nüüd ütleb see tüüp seda,” sai ta enda peale vihaseks, muutus iseendale vastikuks, ja seda enam veel, kui tüüp tõepoolest just seda ütleski, mida ta oli arvanud. Siis ta kannatas ja anus ei tea mis jumalat, et too saadaks talle üllatust, ja mitte etteteadmist.
Jean-Baptiste Adamsberg istus oma värske kodukomissariaadi vastas asuvas bistroos ja segas kohvi. Kas ta nüüd teadis paremini, miks tema kohta oli öeldud „metsavõitu”? Jah, natuke selgemaks see oli talle saanud, aga inimesed kasutasid sõnu nagu jumal juhatas. Iseäranis tema ise. Kindel oli aga see, et vaid Pariis võis talle tagasi anda kivise maailma, mida ta vajas, nagu ta aru oli hakanud saama.
Pariis, kivist linn.
Puid on seal muidugi ka, see on paratamatu, aga ükskõik – neid võis lihtsalt mitte vaadata. Parkidest võis lihtsalt mööda jalutada ja kõik oligi hästi. Taimedest armastas Adamsberg vaid kiduraid põõsaid ja mulla all kasvavaid aedvilju. Kindel oli ka see, et ta ei olnud kuigi palju muutunud, sest ta uute kolleegide pilgud meenutasid Püreneede kolleegide pilke kakskümmend aastat tagasi: neis oli samasugune varjatud ehmatus, tema selja taga vahetati sosinaid, vangutati päid, suruti huuli pahameelest kokku, lükati sõrmi jõuetusest harali. Kõike seda tehti vaikuses, ja kõik need liigutused tähendasid: no mis tegelane see selline ometi on?
Ta oli rahulikult naeratanud, vaikselt kätt surunud, selgitanud ja kuulanud, sest Adamsberg tegi alati kõike rahulikult. Aga ka üksteist päeva pärast tema saabumist ei lähenenud ta kolleegid talle endiselt ilma, et nende näol peegeldunuks küsimus, millise uue liigi esindajaga neil tegu on, kuidas teda toidetakse, kuidas temaga räägitakse, kuidas tema meelt lahutatakse ja kuidas temas huvi äratatakse. Juba üksteist päeva oli 5. linnajao komissariaat mattunud sosinatesse, just nagu oleks mingi arusaamatu müsteerium asutuse tavapärase elu peatanud.
Erinevus võrreldes karjääri algusega Püreneedes seisnes selles, et nüüd oli ta reputatsioon asju mõnevõrra hõlbustanud. Ometi ei unustatud, et ta pärines mujalt. Eile oli ta kuulnud töörühma vanimat pariislast vaikselt ütlemas: „Ta tuleb Püreneedest, mõistad, samahästi kui teisest maailma otsast.”
Adamsberg oleks juba pool tundi tagasi pidanud oma kabinetis olema, ent ta segas endiselt üle tee asuvas bistroos kohvi.
Mitte sellepärast, et nüüd, neljakümne viie aastasena, suhtuti temasse respektiga, ei lubanud ta endale hilinemist. Juba kahekümneaastaselt jäi ta hiljaks. Juba sündides jäi ta kuusteist päeva hiljaks. Adamsbergil ei olnud käekella, ehkki ta ei osanud öelda, miks, pealegi polnud tal käekellade vastu midagi. Ega vihmavarjude vastu. Ega üldse mitte millegi vastu. Asi polnud selles, et ta oleks otsustanud teha vaid seda, mida ise tahtis, vaid ta lihtsalt ei osanud millegi nimel pingutada, kui tal oli parajasti tuju teha midagi muud. Ta ei olnud seda kunagi osanud, isegi siis, kui ta tahtis meeldida kaunile naisinspektorile. Isegi tema puhul. Öeldi, et Adamsberg on lootusetu, ja mõnikord arvas ta ise samamoodi. Aga mitte alati.
Ja täna oli ta tuju selline, et tahtis kohvi segada, aeglaselt. Mingi tüüp oli lasknud end kolm päeva tagasi oma kangalaos maha lüüa. Tema äriasjad näisid sedavõrd kahtlased, et kolm inspektorit tuhnisid ta klientide andmetes, olles kindlad, et leiavad mõrvari just nende seast.
Adamsberg ei tundnud asja pärast erilist muret sellest saadik, kui ta oli tapetu perekonda näinud. Inspektorid otsisid petisest klienti, nad olid isegi ühe tõsiseltvõetava mõrvaversiooni formuleerinud, tema aga jälgis tapetu kasupoega, Patrice Vernoux’d, ilusat kahekümne kolme aastast tüüpi, taktitundelist ja romantilist. Pelgalt seda ta tegigi – jälgis. Ta oli noormehe juba kolm korda erinevatel ettekäänetel komissariaati kutsunud ja lasknud tal kõnelda suvalistest asjadest: mida too arvas oma kasuisa kiilaspäisusest, kas see tundus talle vastik, kas talle meeldivad kangavabrikud, mida ta mõtleb elektritootjate streikidest, miks tema arvates genealoogia nii paljusid inimesi paelub …
Eelmisel korral, eile, oli vestlus kulgenud nõnda:
„Kas te olete enda arvates ilus?” küsis Adamsberg.
„Mul oleks raske vastata, et ei ole.”
„Teil on õigus.”
„Kas te võiksite mulle öelda, miks ma siin olen?”
„Jah. Teie kasuisa pärast loomulikult. Teile käis ju närvidele, et ta teie emaga magas, nii te mulle ütlesite?”
Poiss kehitas õlgu.
„Ma ei saanud sinna nagunii midagi parata, peale selle, et oleksin võinud ta tappa, kuid ma ei teinud seda. Aga jah, see ajas mind pisut endast välja küll. Mu kasuisa sarnanes metsseaga. Kõrvuni karva kasvanud, ausalt, see oli uskumatu. Teile