EESSÕNA
Boheemlastel, kellest selles raamatus juttu, ei ole midagi ühist nende boheemlastega, keda bulvarikirjanikud on kujutanud sulide ja mõrtsukatena. Nad ei kuulu ka karutantsitajate, mõõganeelajate, turvakettidega kaubitsejate, iga-pilet-võidab-loteriide korraldajate, börsihangeldajate ega tuhande muu kahtlase ja hämara ametimehe hulka, kelle peamine tunnus on igasuguse ameti puudumine ning kes on valmis kõigeks muuks kui headeks tegudeks.
Boheemlus, millest selles raamatus juttu, ei ole sugugi tänapäeval tekkinud nähtus, see on eksisteerinud kõigil aegadel ja kõikjal ning võib uhkust tunda vägagi kuulsusrikka mineviku üle. Laskumata sügavamale nähtuse ajaloosse, mainigem, et juba Vana-Kreekas oli üks kuulus boheemlane, kes rändas kerjaleiba süües muretult mööda õitsva Joonia avarusi ning peatus õhtuks mõne külalislahke katuse all, kus riputas varna kaunikeelse lüüra, mille viisid olid jutustanud Ilusa Helena armastusest ja Trooja langemisest. Ajas tagasi vaadates leiame nüüdisaegsete boheemlaste eelkäijaid kõigist kunsti ja kirjanduse ajajärkudest. Keskajal jätkasid Homerose traditsiooni menestrelid ja lauljad-improviseerijad, „rõõmsa teaduse” meistrid, Touraine’i provintsi kaunihäälsed vagabundid ja kõik ringi rändavad muusad, kes, kerjakott ja truvääriharf seljas, kulgesid lauldes mööda kauni maa tasandikke, kus pidi õitsele lööma emand Clémence Isaure’i kibuvitsaõis1.
Rüütlite ajastu ja renessansi koidiku vahelisel ajal hulkusid boheemlased jätkuvalt kuningriigi teedel ning jõudsid ka Pariisi tänavatele. Isand Pierre Gringoire, hulkurite sõber ja kasinuse vaenlane, kõhn ja nälginud nagu mees, kelle elu on üksainus lõppematu paastuaeg, mõõdab linnatänavaid, nina nuhutamas nagu koeral, kes haistab köökide ja praekodade lõhnu; ainuüksi tema ablas ja himukas pilk paneb kõhetuma vorstimeistrite poodides konksu otsas rippuvad singid, rikastades tema kujutlusvõimet, ent paraku mitte taskute sisu. Raehärrad olid talle lubanud kümme eküüd kohtupalee teatrietenduse tarbeks kirjutatud ülivaga ja harda sotii2 eest. Kõrvuti selle kurbliku ja melanhoolse Esmeralda austajaga kerkib boheemluse kroonikatest esile üks tema vähem askeetlik ja rõõmsama ilmega suguvend – François Villon3, kiivrit kandva kaunitari armuke. See mees oli täisvereline luuletaja ja vagabund! Tema kõrgelennulises luules, milles oma rolli etendas kindlasti etteaimamisvõime, mida vanad keldid arvasid ovaatidel4 olevat, kordus pidevalt võllapuu motiiv, kus seesama Villon pidi ühel päeval saama kaela kanepiköiest lipsu selle eest, et ta oli julgenud liiga lähedalt silmitseda kuninga eküüde kuldset sära. Seesama Villon, kes oli mitu korda hingetuna põgenenud tema kannul kihutava ratsapolitsei eest, see Pierre-Lescot’ tänava urgaste lärmakas külastaja, Egiptuse hertsogi õukonna muidusööja ja poeesia Salvatore Rosa5, riimis eleegiaid, mille südantlõhestav tundelisus ja siirus liigutavad isegi kõige kalgimaid südameid; selle poeedi pisaratest nõretava muusa palge ees ununeb täiesti tõsiasi, et nende autor oli maanteeröövel, hulkur ja liiderdaja.
On palju luuletajaid, kelle looming on tuntud ainult neile, kelle jaoks prantsuse kirjandus ei alga sugugi sellest päevast, mil „ilmus Malherbe6”, vaid hoopis varem, ning nende poeetide seast on just François Villonilt kõige rohkem varastatud ja seda au on talle osutanud isegi kõige nimekamad tänapäeva parnassi kujud. Nii mõnedki sööstsid vaese luuletaja värsipõllule ja vermisid tema tagasihoidlikust varamust endale kuulsusemedaleid. Nii mõnigi kodutu hulkuri viluvõitu päeval teeäärse piiriposti juures või vihmaveetoru all loodud ballaad või armastuslaul, mis sai inspiratsiooni hurtsikus, kus „kiivris kaunitar” esimese ettejuhtuva mehe ees oma kuldse vöö valla päästis, ilutseb tänapäeval mõne aristokraatliku Chlorise vapiga albumis, ent nüüd on need ümber muudetud peenele seltskonnale sobilikkudeks galantseteks värssideks ning lõhnavad muskuse ja ambra järele.
Kuid kätte jõuab suur renessansiajastu. Michelangelo maalib tellingutel Sixtuse kabeli lage ja jälgib murelikult, kuidas noor Raffael läheb üles Vatikani trepist, kaenla all freskode visandid. Benvenuto Cellini kavandab oma „Perseust”, Ghiberti nikerdab baptisteeriumi uksi, Donatello aga raiub Arno jõe sildade kaunistuseks marmorkujusid. Ning sel ajal, kui Medicite linn võistleb kunstitööde külluse poolest Leo X ja Julius II Roomaga, kaunistavad Tizian ja Veronese doodžide linna; püha Markus võistleb püha Peetrusega7.
Itaalia poolsaarel epideemiliselt vallandunud geniaalsuspuhang levib nakatavalt tervesse Euroopasse. Jumalaga rivaalitsev kunst tõuseb võrdväärsena kuningate kõrvale. Karl V kummardub üles tõstma Tiziani pintslit, François I aga ootab eestoas, et Étienne Dolet võtaks ta vastu trükikojas, kus ta ehk parandab parajasti „Pantagrueli” veerge.
Balzaci sõnul otsivad boheemlased sel mõistuse taassünni ajastul, nii nagu varemgi, endale jätkuvalt peavarju ja ninaesist. Clément Marot’st8, Louvre’i eestubade omainimesest, saab hilisema kuninga favoriidi, kauni Diane’i9 lemmik, ning selle naise naeratus valgustab kolme kuninga valitsemisaega. Diane de Poitiers’ buduaarist lendab muutliku meelega luulemuusa Marguerite de Valois’10 juurde – ohtlik soosing, mille eest Marot’l tuleb maksta vanglakaristusega. Enam-vähem samal ajal ilmub üks teine boheemluse esindaja – Tasso –, kelle lapsepõlve olid mere lähedal Sorrentos hellitanud eepose muusa suudlused, Ferrara hertsogi õukonda, nii nagu Marot’ oli ilmunud François I lähikonda, ent Tassol ei olnud sellist õnne nagu Diane’i ja Marguerite’i armukesel, ning „Jeruusalemma” autoril tuli maksta julguse eest armastada Estede suguvõsa esindajat nii mõistuse kui ka ande kaotamisega.
Ususõjad ja poliitilised tormid, mis käisid kaasas Medicite trooniletõusmisega Prantsusmaal, ei takistanud sugugi kunstide arengut. Sel ajal, mil Pheidiase paganliku skulptoripeitli taasleidnud Jean Goujoni11 tabas Süütute purskkaevu tellingutel kuul, võttis Ronsard Pindaroselt lüüra üle ja pani koos oma Plejaadiga aluse prantsuse lüürika suurele koolkonnale. Sellele uuendusele järgnes Malherbe’i ja tema pooldajate reaktsioon, kes juurisid keelest välja kõik eksootilised võlud, mida nende eelkäijad olid üritanud parnassil kodustada. Ja just boheemlaste esindaja Mathurin Régnier oli üks viimastest lüürilise luule kantsi kaitsjatest seda ründavate ilukõnelejate ja grammatikute faalanksi eest, kes kuulutasid Rabelais’ barbariks ja Montaigne’i raskestimõistetavaks. Seesama küünik Régnier lisas Horatiuse satiiripiitsale veel mõned sõlmed ja hüüatas nördinult oma ajastu kommete peale:
Au on nõder pühak, kellest enam lugu ei peeta!
Seitsmeteistkümnendal sajandil kohtab boheemluse kroonikas nimesid, mis kaunistavad Louis XIII ja Louis XIV ajajärgu kirjandust; selle liikmeid leiab Rambouillet’ salongi12 säravamate tähtede hulgast, kus nad osalevad „Julie vaniku” loomisel; boheemlased käivad ka kardinali13 palees, kus nad panevad koos monarhia Robespierre’iks saanud poeedist ministriga kirja Marianne’i tragöödia. Boheemlased ujutavad madrigalidega üle Marion Delorme’i buduaari ja kurameerivad PalaisRoyali puude all Ninoniga14; hommikueinet võetakse Õgardite tavernis või Kuningliku Mõõga kõrtsis, õhtust aga süüakse hertsog Jouyeuse’i lauas; tänavalaternate valgel peetakse duelli: sonett „Uranie” soneti „Job” vastu15. Boheemlased tegelevad armastuse, sõja ja koguni diplomaatiaga, ning vanaduspõlves, seiklemisest väsinuna, panevad nad värssidesse Vana ja Uue Testamendi, esitavad toetusetaotlusi ning seavad end soojadest kohtadest priskelt toidetuna sisse piiskoplikus kantslis või tugitoolis akadeemias, mille on asutanud üks nendesarnaseid.
Seitsmeteistkümnendal, kaheksateistkümnendal sajandil ilmuvad kaks suurt geeniust, keda nende kaasmaalased kirjanduslikus võistluses teineteisele vastandavad: Molière ja Shakespeare, kuulsad boheemlased, kelle saatustes on nii palju ühist.
Boheemluse arhiividest võib leida nii mõnegi kaheksateistkümnenda sajandi mõjuka kirjaniku nime: selle ajajärgu kuulsuste hulgast nimetagem Jean-Jacques’i ja d’Alemberti, Jumalaema kiriku trepi eest leitud last, ning tunnustuseta jäänud Malfilâtre’it ja Gilberti – põhjuseta üleskiidetud kujusid,