„No ja siis? Me võime näiteks tagasi putka juurde minna, et lugeda Hugh Granti ja Kylie Minogue’i eraelust. Võib-olla on George Michael jälle mõnes meeste peldikus arreteeritud.”
Epu arvates polnud see naljakas. Selle asemel mossitas ta omaette lähedalasuval pingil. Ta oli kavatsenud mingil kindlal ajal Londonisse jõuda ning kogu tema päev oli nässus, sest ta jäi ühele põhja suunas sõitvale rongihakatisele hiljaks.
Sellised ranged päevakavad ja aja kummardamine ärritas mind, ehkki Epp kinnitas mulle, et see on tema kodumaal täiesti tavaline, seal on kõigil kogu aeg plaanid ning keegi ei jää kunagi hiljaks. Teadsin ka, et ilma Eputa oleksin ma endiselt kassiahastusega voodis ega teaks, mida edasi teha.
Ühel päeval sõitsime Croydonisse, Thornton Heathist lõuna pool asuvasse Londoni eeslinna. Läksime külla pakistanlasele Mustaqile, kes oli üksikisa ja ärimees. Epp oli saladusliku Mustaqiga tänaval kohtunud, hakanud tema väikse pojaga juttu ajama ning seejärel, kas äärmise naiivitari või tõelise seiklejana, oli nõustunud neid külastama ja nende maja ära koristama. Seda käis Epp nüüd tegemas igal reedel. Nagu võite näha, meeldis Epule asju korraldada.
Rongiga lõuna suunas Mustaqi kodu poole sõites rääkis Epp mulle ära mehe eluloo. Mustaq oli sündinud Pakistanis, ent tulnud tööd otsima Londonisse, kus ta armus inglanna Pollysse. Polly sünnitas talle poja, ent lõpuks hakkas „täiuslikult britilikku ilma” leevendama heroiiniga. Nüüd siis kasvatas vaimses ja päikesest tulvil Pakistanis sirgunud Mustaq oma poega üksinda räpases ja jumalavallatus Londoni eeslinnas, tema naine aga käis vahel külas ning jätkas oma jõleda pahe harrastamist kusagil mujal.
Epp rääkis mulle Mustaqi kohta ühe seiga veel. Nimelt, mees vihkas Ameerika Ühendriike ja ameeriklasi. Minu esimesel Inglismaal viibimise päeval oleks ta mind peaaegu Heathrow’st autoga ära toonud, aga kui ta sai teada, et naine, kelle ta oli palganud oma maja korda seadma, käis kodanikuga, keda esindas president George Walker Bush, keeldus ta Eppu lennujaama toomast.
„Minu meelest ütlesid sa, et ta on Eestist,” olevat Mustaq öelnud.
„Ei, ta on New Yorgist.”
„Siis ma teda ära ei too,” sõnas mees ja see ideegi tundus talle tülgastav. „Ma ei aita ameeriklasi põhimõtteliselt.”
Selle asemel sõitis Epp lennujaama bussiga.
Hiljem üritas Epp Mustaqi veenda, et ka mulle ei meeldi president Bush ja ma ei kiida heaks Ühendriikide Lähis-Ida poliitikat… ning seetõttu ta viimaks kutsuski, küll kõheldes, mind endale külla.
Läksime Croydoni jaamast välja, jalutasime läbi pooleldi unarusse jäetud rajooni ridamajadeni ning seejärel trepist üles Mustaqi Lõuna-Londoni oaasi. Hämar maja oli täis lärmakaid pakistani mehi, kes olid teel tagasi Islamabadi lennukile. Surusin viisakalt nende kõigi kätt ja soovisin turvalist kojujõudmist.
Maja ise erines naabermajadest. Sel polnud eesõues muru ja sissepääs lõhnas nagu India restoran. Esikus oli hunnikute viisi musti kingi. Mustaqil käis palju külalisi ning mõned neist jäid illegaalselt tööd tegema.
Me kõik teadsime, et olukorra tõttu maailmas ei saa me üksteisega mingitel teemadel päris avalad olla. Ühendriikide võimaliku sissetungi oht Iraaki kasvas üha ning näis, et kord kuus rappisid ususõdalased mõnel vaesel lääne inimesel pea maha ja levitasid videot internetis.
Kena Eesti tüdruk Epp polnud ohtlik ja teda koheldi Mustaqi majas hästi. Ameeriklane New Yorgist oli aga hoopis teine ooper.
Mustaq ei rääkinud eriti midagi, kui ta imemaitsvat lambaliha, riisi ja pitasid lauale laotas. Need olid äsja lahkunud meeste lennueelse eine riismed. Meie võõrustaja oli lühikest kasvu ja tumedate silmadega. Tal oli nokamüts peas, tema nägu ma peaaegu ei näinudki. Ta kaelas rippus raske kuldkett.
Me piidlesime teineteist üle laua, ent ei öelnud sõnagi ega loonud isegi silmsidet. Ma ei tahtnud temaga rääkida palestiinlastest, 11. septembrist või peade maharaiumisest.
„Väga hea toit on,” murdsin lõpuks vaikuse. „Kuidas seda tehakse?”
„See pole veel midagi,” ütles ta vaikselt, „võrreldes sellega, mida nood mehed just sõid.”
Epp hakkas temaga vestlema sellest, mida järgmisel päeval majas ette võtta. Mustaqi täiesti britilik 10-aastane poeg rääkis meiega samal ajal oma prillide tagant korralikus briti inglise keeles viimase Harry Potteri raamatu süžee keerdkäikudest.
„Niisiis, millal sinu arvates Iraagis sõjaks läheb?” küsis Mustaq viimaks minult. Ta vaatas oma käsi.
„Ma loodan, et ei lähegi.”
„Läheb, läheb. Ameeriklased veavad juba väeüksusi kohale.”
„Noh, ma saatsin oma senaatoritele kirju ja palusin neil selle vastu olla,” sõnasin pahuralt, „aga nad polnud minuga nõus.”
Mustaq ragistas sõrmenukke.
„Meie ei saa sinna midagi parata,” ütles ta. „Seepärast ma olengi siin, Londonis. Kõik mu sugulased küsivad, millal ma tagasi lähen, aga ma ei lähegi kunagi tagasi.” Ta vaatas mulle oma mütsinoka alt silma ning siis jälle oma käsi.
Pärast sööki ütles Mustaq meile, et võime mõne naela teenida, kui aitame ta taksoteenuse lendlehti levitada. Lehed olid taksoäri kontoris mõni maja eemal. Tänasime teda toidu eest ning naasime halli ja niiskesse Londoni õhtusse. Jõudsime valge hoone juurde, mille aknast sisse vaadates võis näha umbes 20 pakistani meest kebabi nosimas ja suurelt teleriekraanilt sõltumatut telekanalit Al-Jazeerat vaatamas. Reportaaž käis sellest, kuidas koalitsiooni sõjalennukid olid just eksikombel mingit afgaanide küla pommitanud.
Mehed kutsusid Epu tuppa ja andsid talle kastid lendlehtedega, mida me pidime levitama hakkama. Tuba lõhnas Lähis-Ida vürtside ja pesemata kehade järele. Aknad olid järjekindlalt niiskest ilmast udused.
„Kust sa pärit oled?” küsis üks lõbusa näoga onkel pita saia näost sisse ajades.
„Eestist,” ütles Epp kõhklemata.
„Ja sina,” ütles mees näpuga minule näidates, „kust sina pärit oled?”
Ma ei öelnud midagi, sest kartsin sellele meestest tulvil toale oma Ühendriikide kodakondsust kuulutada.
„Ta näeb välja nagu poolakas,” naeris üks paks habemik pakistani taksojuht.
„Nii ongi,” pomisesin. „Ma olen Poolast.”
JOHNNY DEPP ON GEENIUS
Lõpuks selgus, et olin Briti passikontrolliametnikule siiski tõtt rääkinud. Ma ei kulutanudki oma kahe tuhande dollari suurust varandust Suurbritannias ära. Me otsustasime hoopis minna edasi Itaaliasse!
Aga meie äralennu eelõhtul tuli Epp pisut mureliku näoga ja istus minu kõrvale.
„Mitmes täna on?” küsis ta huult närides.
„Ma arvan, et kuues november,” vastasin ma. Vaatasin mobiilist järele. „Jap. Kuues.”
„Uhh, ma arvasin kogu aeg, et kuues on homme. Ma mõtlesin, et kolmapäev on kuues.”
„Ei, homme on seitsmes.”
„Ära ole mu peale vihane,” ohkas ta ja kraamis lagedale nädal aega tagasi ostetud lennukipiletid. „Meie lend Rooma läks täna hommikul minema.”
Ma polnud vihane. Ma oleksin niisama hästi võinud ise samasuguse vea teha. Lõppeks läksid need kuulsa odavlennu-firma Ryanairi piletid meile kokku maksma ainult 15 naela. Epp oli piletid ostnud ja seletas mulle kogu aeg, et lend on novembri esimesel kolmapäeval. Mure oli ainult selles, et – nagu ma tasapisi aru saama hakkasin – Epul oli raskusi päevade, kuude ja isegi aastate meelespidamisega.
„Minu meelest peaksime minema lennujaama ja uurima, äkki lastakse meid ikkagi lennukile,