„Tõsi ta on,” nõustus Epp. „Aga see jakk on tehtud kaamelivillast ja see on pärit Tuneesiast, mitte Ida-Euroopast!”
Kavatsesin Tallinnas alustada oma seni tabamatut väliskorrespondendikarjääri ning hakata inglise keelt õpetama. Epul oli juba leitud tööots ühes Eesti naisteajakirjas, nii et meie rahaasjadega oli võimaluste piires kõik korras. Epp oli leidnud meile korteri Kentmanni tänaval USA saatkonna vastas ja minu talvisel vaheajal ehitustöödega teenitud 500 dollarit pidid hea seisma selle kahe kuu üüri eest.
Kui mu ema kuulis, et me elame saatkonnast üle tänava, ütles ta, et nii tundub talle mu tulevik natukenegi turvalisem. Ta kehutas mind kiirelt sõbrunema saatkonna töötajatega, otsekui peaksin ma hakkama ringi liikuma konsulaartöötajate seltsis ja mängima korvpalli saatkonnas töötavate merejalaväelastega.
Saatkond oli tegelikult muidugi ööpäevaringse valve all. Kui selle ees kas või kahtlaselt nina nuuskasid, võitsid sellega kohe turvatöötajate tähelepanu. Polnud võimalik minna saatkonna pallisaali, lühikesed püksid jalas ja korvpall kaenlas ning loota, et kohe läheb mänguks.
Epp proovis mind korteri tarvis ette valmistada. Ta ütles, et asupaik on hea: koht asus kesklinnas, üür oli soodne, ent korter vajas mehekätt, mis inimkeeli tähendas, et see oli peldik. Ma sain aru, et ta pabistas, ehk mulle meie uus kodu ei meeldi, ent mul oli üsna ükskõik, milline see oli. Olin lihtsalt õnnelik, et sain oma armastatuga koos olla.
Taksost väljudes heitsin oma ainsa koti üle jäise äärekivi ning astusin rumalast peast pruunika ja jäise vee lompi. Mul olid jalas õhukesest nahast kingad.
„Tere tulemast Eestisse,” mõtlesin ma jalga jääsupist välja sikutades. Tundsin end peaaegu samavõrra kummaliselt kui Thornton Heathi perroonil. Asi seegi, et pea ei jooksnud seekord verd.
Meie pisike korter oli ausalt öelda parem, kui olin oodanud, ent see ei ütle eriti midagi. Seal oli inetu ja rikkis vets, mille pidime välja vahetama, kraanist tuli roostekarva vedelikku, mis pidi olema vesi. Korteris olid ka sisseehitatud seinakapid läikivate ja retrolike ustega, ent suurt mitte midagi muud.
Ehkki mul polnud mingeid mälestusi Leonid Brežnevi seisakuaegsest NSV Liidust, hõljus selle ajastu hõng korteri õhus: hallis tapeedis, hallis vannitoas ja hallis köögis. Korteris polnud isegi telefoni. Epp ütles, et enamikul noorema põlvkonna eestlastest polnudki enam tavatelefoni, kõigil olid ainult mobiilid.
Me ei jäänud oma uude kodusse kauaks. Pidime samal õhtul sõitma Viljandimaale Suure-Jaanisse, Epu asjade järele. Kui olin enamiku oma kraamist korterisse jätnud, kõmpisime Tallinna bussijaama.
„Kuidas tunne on?” küsis Epp.
„Väsinud ja pisut üksildane,” tunnistasin kõledaid ja halle maju vaadates.
„Üksildane?”
„Noh, ei, ma olen sinuga koos õnnelik,” ütlesin ma ja tõmbasin teda lähemale. „Aga sa oled siin maal ainuke inimene, keda ma tunnen.”
„Ära muretse,” haaras Epp mu käest kinni, „kindlasti leiad siin sõpru.”
„Ma pole ju eestlane,” ütlesin ma tänavaserva tuhakarva lumevaalusid vaadates. „Samas, ma jään siia viieks kuuks, nii et küll ma hakkama saan.” Olime kokku leppinud, et jääme Eestisse kuni juunikuuni: Epp saab oma ajakirjanduse magistrikraadi suve hakul kätte ning siis läheme Indiasse või Brasiiliasse.
Teel bussijaama ringi vaadates hakkasin mõistma, miks Epp ei kavatsenud elu lõpuni sellesse linna elama jääda. See osa Tallinnast ei näinud üldse välja nagu muinasjutuline keskaegne linn, mida olin külastanud suvel. Polnud põhjamaiseid näitsikuid, kes oleks meelitanud ostma röstitud pähkleid või postkaarte. Polnud kohvikuis õlut kaanivaid pakse skandinaavlasi. Olid vaid hallid inimesed, kes jalutasid mööda kiilasjääd, taustal graniidist nõukogulikud õudused, tahmased 19. sajandi elumajad ja maitsetud postmodernsed kontorihooned, kõik vaheldumisi üksteise kõrval. Tänavail kulgesid Ladad ja BMW-d. See oli huvitav, aga mitte ilus. Sel kellaajal oli Tallinna juba muidugi raske näha ka: ehkki kell oli alles pool neli, oli peaaegu kottpime.
Bussijaamas ronisin koos Epuga bussi peale ja vaatasin reisijaid, kellest nii mõnigi vaatas tagasi kalkide siniste silmade ning peaaegu ähvardavalt ükskõikse ilmega. Mis neil viga oli?
Sellal, kui meie sõiduk mõõtis kilomeetreid sünge ja lumise Eestimaa maanteel, mõtlesin ähmiga, kuhu ma teel olen. Ühest küljest olin rõõmus, et sain taas Epuga koos olla. Teisest küljest polnud mul aimugi, mida sellelt uuelt ja endassesulgunud hallilt maalt oodata.
Uks avanes kriginal ning üks väikest kasvu naisterahvas kutsus meid oma korteri õhtukumasse. Mu jalgade juurde sibas üks ümmargune ja rotisarnane hõbedaste silmadega koer ning nuhutas mu püksisäärt, otsekui vaistlikult teades, et ma pole kohalik.
„Ärge tema pärast muretsege,” seletas naine koera kohta. „Ta on 15-aastane ja peaaegu täiesti pime.”
Meie perenaise nimi oli Helle. Ta oli Epu isa õde ja kooliõpetaja Suure-Jaanis. Isegi pimedas oli näha, et ta nägi natuke Epu moodi välja.
Meie Tallinnast väljunud buss sõitis Epu sünnilinna Viljandisse. Sealt sõitsime maaliini bussiga Helle külla. Kogu sõit vältas pool päeva, ehkki minu jaoks oli see tegelikult eelmise päeva jätk, sest olin öö otsa lennanud New Yorgist Tallinna. Tegelikult polegi ma päris kindel, mis päev parajasti oli. Sel polnudki enam mingit tähtsust.
Nii Viljandi kui ka Suure-Jaani olid puust linnad, kus oli üksjagu keskaegseid kirikuid ja varemeis kindlustusrajatisi. Suure-Jaani paiknes ümber gooti stiilis Jaani kiriku, mille kalmistule oli maetud Epu ema Aime, tema isa Andrese vanemad Eerik ja Aino ning nende vanemad samuti. Udune õhk paistis olevat tiine Epu perekonna ajaloost ning Helle oli kõiki neid inimesi tundnud. Asjaolusid arvesse võttes võis ta isegi aimata, missugune mees olin mina.
Kõigist ümberringi hõljuvatest vaimudest hoolimata oli Helle lustakas. Ta tegi meile teed ja istus siis diivanile, et telekast muusikasaadet vaadata. Üks hõljuvate juustega ja suure konna moodi mees möirgas meeskoori ees. „On koit, kuninglik loit, valguse võit äratab maa!”
Mõistagi ei saanud ma sõnakestki aru, mida ta laulab. Helle aga oli tema laulmist vaadates väga emotsionaalne ja pühkis silmanurgast pisara.
„See on Tõnis Mägi,” ütles ta uhkelt. „Tema on Eesti Mick Jagger.”
Eestis oli omaenda Mick Jagger? See ajas mind segadusse. Mida Eestis veel leidus, millest ma midagi ei teadnud?
Teises toas hakkas Epp meie kotte raamatuid täis laduma. Tal oli sadu eestikeelseid raamatuid, mis ta kolimiste vahel oli Helle juurde hoiule jätnud. Vaatasin autorite nimesid: Milan Kundera, Erica Jong, Ellen Niit, Johannes Semper.
„Kust sa neid võtad?” küsisin ma.
„Eestlastele meeldib raamatuid koguda,” vastas Epp. „Me võtame neid Tallinnasse kaasa nii palju, kui jaksame, ülejäänud jäävad siia.”
„Meie” all mõtles ta mõistagi mind, kuna mina olin meie koormaeesel. Sellest hoolimata otsustasin mitte vastu vaielda. Läksin hoopis akna juurde ja vaatasin üle karge maastiku öhe. Taamal seisis tühjana üks väike mänguväljak. Arutlesin endamisi, kui kaua läheb, enne kui väiksed Eesti lapsed taas seal kiiguvad.
Siis märkasin äkitselt fotot seinal. See oli väikese tüdruku seepiakarva foto ning ma tundsin tirtsu kohe ära: see oli väike Epp.
Umbes 20 aasta eest oli ta otsusekindlal ilmel istunud kesk vanade lelude hunnikut, ilmselt siinsamas toas, kus mina nüüd seisin, ning tagunud juppideks võetud nuku pead vastu põrandat.
„Ta on alati selline olnud,” adusin ma pildil olevat pisikest kindlameelset nägu vaadates. „Ja nüüd olen mina selle hullumeelse väikse tüdruku meelevallas.”
KOHVIK MOSKVA
Kohvik