Minu Eesti. Justin Petrone

parajasti kooli tagasi, olles just hiilinud Stockmanni kaubamajja tummist ingveri-kanasuppi sööma, kui mulle helistas keeltekooli direktor.

      „Kus te olete?” nõudis ta. „Teie õpilane on siin ja ootab.”

      „Ärge muretsege, olen kohe kohal,” sõnasin rahulikult. „Viie minuti pärast.”

      „Viie minuti pärast!” kostis vastuseks haugatus. „Olge kahe minuti pärast siin. Ta maksab raha!”

      „Me teeme tunni siis natuke pikemaks,” ütlesin soravalt.

      „Aga võib-olla on tal pärast meid järgmine kohtumine,” kähvas direktor ja pani toru ära.

      Oeh! Miks need eestlased nii pinges on?

      Kiirendasin sammu ning sisenenud kooli, palusin direktorilt vabandust, ehkki mu viha pedantlike eestlaste vastu kasvas iga sekundiga, kuni kohtusin oma õpilasega.

      Tema nimi oli Anatoli ja ta oli ukrainlane. Ta oli keskealine ning kandis nahksoni ja vuntse nagu peaaegu kõik teisedki mehed. Anatoli paistis mu hilinemisest ärritunud olevat, ent ei öelnud midagi. Selle asemel otsustasin teada saada, mis vahe on venelastel ja ukrainlastel. „Venelased,” seletas Anatoli, „ütlevad spasibo”, ukrainlased aga diakuju.”

      Sellest me palju kaugemale ei jõudnud. Anatoli ütles mulle, et räägib inglise keelt soravalt ning kuna ta eriti midagi ei öelnud, oli raske sellele vastu vaielda.

      Pärast tundi rääkis kooli direktor mulle, et õpilasi on kahesuguseid: ühed arvavad, et nad juba teavad kõike, ning teised on rääkimiseks liiga ujedad. Ta ütles, et Anatoli oli esimest sorti õpilane.

      Üritasin direktorilt ka mingisugust paberit välja pressida, mis kinnitaks, et töötan nende keeltekoolis. Selle paberiga saaksin minna taotlema elamisluba, mis võimaldaks mul jääda Eestisse enam kui 90 päevaks.

      „Jajah,” viipas ta käega, kui mulle tunni eest tasumiseks metallkarbist kroone õngitses. „Küll me midagi välja mõtleme, ära seepärast muretse.”

      Kurtsin Epule oma muret Eesti „kellanatsidega”, ent tema selgitas, et Eestis ongi aeg täiesti paindumatu. 10.00 oli 10.00, mitte 10.06. Viimane tähendas kuut minutit hilinemist. “Hilinemine” paistis olevat ropp sõna. Kui keegi hilines, oli ta vastutustundetu. Inimene ei saanud korraga olla tore ja hilineda. Üks välistas teise.

      Nii siis juhtuski, et edaspidi võisid tallinlased näha mind mööda jäiseid tänavaid kohtumistele tormamas ning kella vaatamas, ega ma ometi hiljaks jää.

      „Ei ole nii palju!” vaatasin ma taas ühel hommikul kella ja oietasin. „Ma jään hiljaks!”

      Hakkasin jooksma, aga kukkusin seepeale perseli ja siis selili. Tallinna kivikõva jää ei lohutanud üldse. Sealt õhkus vaid valu.

      „Jeerum,” ohkasin ma, kui mõne sekundi pärast end püsti hiivasin. Hõõrusin tagumikku. „Sellest jääb küll hull sinikas.”

      Minu eesmärk oli kohtuda kolme Eesti teleajakirjanikuga ja uurida välja, mida nad peavad veel õppima. Pärast seda, kui olin veel mõne minuti jääl surfanud, sisenesin suurde, halli ja nõukogulikku hoonesse. Seal tehti Eesti Televisiooni. Minu õpilased juba ootasid mind.

      Neid oli kolm: Anu, Marko ja Kadri. Epp ütles mulle, et nad on üsna kuulsad, kuid ükski neist ei tulnud mulle tuttav ette, sest meil polnud telekat.

      Kõik teleajakirjanikud olid igaüks isemoodi. Anu meenutas Pipit oma laia ja sõbraliku naeratuse ja punaste juustega. Marko oli rohkem reserveeritud. Ta oli lühikeste heledate juustega, laitmatult korralik ning kandis kena kootud vesti. Kadri oli kõige introvertsem. Kõik nad olid täiuslikult riides, täiusliku naha, täiuslike juuste ja hammastega. See jättis mulle sügava mulje.