Tegelikult töötas Epp mingite illegaalsete Eesti ehitajatega. Ta ütles, et kui ma tahaksin, võiksin ka nendega koos töötada. Passiametnikule ei tahtnud ma sellest eriti rääkida. Iseäranis ei tahtnud ma kõnelda aga sellest, et Epp kirjutas artiklit – või isegi raamatut – ning intervjueeris selle tarvis ecstasy-smugeldajate jõugu liikmeid, kes olid pärit Inglismaalt ja Hollandist. Ja ehk peaksin vaikima ka sellest Lõuna-Londoni pakistanlaste jõugust, kellega ta oli sõbraks saanud ja kelle maju ta koristamas käis – ning mille eest ta mõistagi sai palka illegaalselt?
„Kas te tunnete kedagi Gloucesteris?” küsis piirivalveametnik.
„Ei.”
„Kus te kavatsete peatuda?”
„Ma ei tea.”
„Seega on teil kavas kohtuda reisiva Eesti tüdrukuga, kel pole tööd ning te ei tea, kus te ööbite?” võttis ta kõik kokku.
„No ma arvan, et me läheme Gloucesterisse,” valetasin ma.
„Kas te kohtusite selle Eesti neiuga Inglismaal?”
„Ei,” kokutasin ma. „Me kohtusime Helsingis.”
„Hel-singis!?” sõnas ametnik ja proovis, kuidas võõras sõna maitseb. „Ja mida te veel Hel-singis tegite? Ja mida tema Helsingis tegi?!” Ilmselt on Briti passikontrollil õigus selliseid küsimusi esitada, arutlesin omaette.
„Me osalesime, ee, väliskorrespondentide kursusel.” Vaatasin eemale. Ma lootsin, et järgmine küsimus ei puuduta illegaalseid ehitajaid või ecstasy-diilereid.
„Nii et teie neiu on samuti ajakirjanik?” küsis ta.
„Jah.”
„Kas ta teeb siin tööd?”
„Ma ei oska seda öelda,” vastasin.
„Kui palju teil kontol raha on?”
„Minul? Umbes kaks tuhat dollarit.” See kogus tundus mulle üüratuna. Olin selle teeninud ja kõrvale pannud poolteist kuud New Yorgis ehitusel rügades.
„Kui kauaks te kavatsete siia jääda?”
„Noh, pilet tagasi on 40 päeva pärast, aga…”
„Kaks tuhat dollarit pole Inglismaal just palju raha,” pilkas ta. „Kas te kavatsete Inglismaal järgneva 40 päeva jooksul tööd teha?”
„Ma ei teagi, kas me oleme kogu selle aja Inglismaal,” ütlesin ma ja lootsin, et sellega küsimused lõpevad. Olime Epuga rääkinud seljakotiga Euroopas ringi sõitmisest.
„Olgu siis peale,” ohkas ametnik. Ta kergitas oma passipitsatit, mis langes siis õrnalt mu passile. Pitserilt võis väikse sinise krooni alt lugeda: „Elamisluba 90 päevaks. Õigust sotsiaaltoetustele pole.”
Kus ta siis on? Ma olin talle oma lennuki saabumise ajast rääkinud. Alles päev varem olime telefonitsi suhelnud. Eppu aga ei olnud kusagil. Kell oli 10 hommikul, olin Londonis ja mulle tundus, et olin passiametnikule tõtt rääkinud, sest mul polnud vähimatki aimu, kus öö veedan.
Kui olin kõik Heathrow’ lennujaama terminalid läbi jalutanud, olin ma juba päris kindel, et Epp on mulle tünga teinud. See oli kindlasti vanema ja üleannetu naise vingerpuss rumala noormehe kulul. Epp istus ise kusagil Eestis ja kõkutas oma nalja üle naerda. Ta oli kindlasti kõik lihtsalt välja mõelnud. Illegaalsed ehitajad, ecstasy-diilerid, pakistanlased. See oligi nagunii liiga jabur, et tõsi olla.
Ma olin täielik lollpea. Lehitsesin hajameelselt brittide kollaseid ajalehti, mis pasundasid Hugh Granti eraelu üksikasjadest, ning lootsin, et lahendus saabub iseenesest. Ei.
Kui ma aga poole tunni pärast naasin terminali, kus me kohtuma pidime, märkasin interneti-kohvikus tuttavlikku kohevat juuksepahmakat palavikuliselt klahve klõbistamas.
Lähenesin talle ja mind valdas äkitselt suur rahu. See oli Epp. Tundsin end tervikuna esimest korda pärast seda, kui ta minust Tallinna laevaterminali maha jäi. Tema keha kutsus mind tema lähedale seisma. Ma polnud enam üksinda.
„Ma kirjutasin sulle meili, sest ma ei suutnud sind siin tohutus lennujaamas üles leida,” ütles ta. „Buss sattus ummikusse ja…”
Poolteist kuud tagasi, pärast Tallinnast lahkumist jõudsin ma New Yorki, JFK lennujaama, kust vanemad vedasid mu Itaalia restorani ja hakkasid mulle reisi kohta küsimusi esitama.
Isa kinnitas, et ma mäletan eestlase Epu, venelase Jevgeni ja kanadalase Mitchi nägusid elu lõpuni. Samuti tegi ta mulle selgeks, et seiklus on läbi ja tõeline elu on algamas New Yorgis.
Tema vaatevinklist pidin ma peagi kusagil naabruses leidma kõigepealt tööotsa ja mõne aja pärast ka naise, mõistagi vanemate heakskiidul. Seejärel pidid sündima lapsed ning veelgi kaugemasse tulevikku olid plaanitud surm ja matused. Tundus, et mu nekroloog on juba valmis kirjutatud. Võimalik, et seal on isegi ühe lausega mainitud mu osalust Soome väliskorrespondentide kursusel.
Ema aga muretses endiselt sellepärast, et olin käinud kunagises Nõukogude liiduvabariigis. Ma polnud sellest neile kõnelnud enne turvaliselt Ühendriikidesse naasmist. „Kas te teate, kus ta käinud on?” sosistas ema restorani teismelisele ettekandjale, kel arvatavasti polnud aimugi, kus Eesti võiks olla.
„Ei tea. Kus?”
„Eestis!” õhkas mu ema, otsekui olnuks see võrdväärne Somaalias käimisega. Mulle tundus, et ehk ei tasu mainida Jevgeni kutset Peterburi, millest ma olin küll loobunud.
„Tule kaasa,” oli Jevgeni seltsivalt sosistanud. „Ma võin sind viia sellistesse linnaosadesse, kus mingid seadused ei kehti.”
Küllap oleks mu ema rabanduse saanud, kui oleksin Jevgeniga kaasa läinud.
Paari päeva pärast hakkas üksildus mu New Yorgi elu igasse sekundisse tagasi immitsema. Tööstuslikud kogused muusikat ja kirjutamist ei suutnud seda väärata. Ma tahtsin kohutaval kombel rääkida Epust, karumõmm Mišast, postkaarte müüvatest blondidest näitsikutest ja maailma saunu vallutavatest soomlastest, ent kõigil mu ümber oli ükskõik.
Samal nädalal käisin Brooklynis külas oma sõpradel Pete’il ja Beckyl. Näitasin neile pilte neist erilistest paikadest Soomes, kus olin käinud. Nad olid nõus, et loojangud ja metsad olid väga toredad, aga vahetasid siis kiiresti jututeemat. Ja miks ka mitte? Keegi neist polnud seal käinud. Minu elu eelmist kuud polnud kellegi teise jaoks otsekui olemaski.
Neil oli külas ka üks mehine newyorklasest sõber, kes armastas mägironimist. Ta oli natuke üle 40, reisinud ringi kogu maailmas ning kindla peale maganud paljude eksootiliste naistega. Meie pika ühise kõrtsiralli jooksul uuris ta, kas mul „on keegi”. Ta oli kavatsenud mind kokku viia ühe oma noore sõbranna sõpradega. Ütlesin talle, et sellest pole mingit kasu, sest mu süda kuulub teisele. Ühele eesti naisele. Ta noogutas teadjalt, otsekui olnuks kuulnud lugusid meremeestest, kes on eesti naiste sireenilaulu ohvriks langenud.
Nii ma siis varjasin oma seikluse suurt saladust oma rinnal, kuni kolm päeva hiljem otsisin reisikotist välja Epu mobiilinumbri ja helistasin talle.
„Ma teadsin, et sa helistad!” kilkas ta teisel pool maailma. Mu mustvalge elu muutus paugupealt värvikirevaks.
Meie pikamaasuhe õitses nüüd edasi telefoni ja meili teel.
Kuulasin tol ajal pidevalt üht kassetti, mille Epp mulle jättis. See oli hindikeelne popmuusika ning ma kujutlesin, kuidas elu koos Epuga on otsekui nagu mõnes värviküllases Bollywoodi filmis, mida New Yorgi India restoranides näidati. Palju eredam, põnevam ja parem, kui keegi teine võinuks mulle pakkuda.
Võimalik, et mu vanemad tajusid mu eemaldumist.
„Mis on saanud sellest toredast tüdrukust, kellega sa käisid? Sellest Oregoni omast?” küsis isa minult.
„Jaa, see oli väga tore tüdruk,” kiitis ka ema