«Ta ei mõista,» ütles geograaf.
«Võib-olla pole rõhud sõnades õiged,»tähendas major.
«Õigus. Pagana rõhud!» Ja Paganel alustas oma viisakusavaldust uuesti. Tagajärg oli endine.
«Valime mõne teise lause,» ütles ta ja lausus aeglaselt, koolmeisterliku tooniga: «Sem duvida, um Patagâo?»
Teine jäi endiselt tummaks.
«Dizeime!»lisas Paganel.
Patagoonlane ei vastanud nüüdki.
«Vos compriendeis? 33 » hüüdis Paganel nii ägedasti, et pidi oma häälepaelad rebestama.
Oli ilmne, et indiaanlane ei mõistnud, sest lõpuks ta vastas, kuid hispaania keeles:
«No comprendo. 34 »
Nüüd oli Paganeli kord imestada; ta nihutas oma prille kiiresti ninalt laubale ja sealt ninale nagu ärritatud inimene kunagi.
«Poodagu mind kasvõi üles,» ütles ta, «kuid ma ei mõista tema põrgulikku murrakut. See on kindlasti araukaania keel!»
«Aga ei,» vastas Glenarvan, «mees vastas kahtlemata hispaania keeles.»
Ja patagoonlase poole pöördudes, kordas ta:
«Español?»
«Si, si! 35 » vastas pärismaalane.
Paganeli üllatus muutus hämmastuseks. Major ja Glenarvan vaatlesid teineteist silmanurgast.
«Teate, õpetatud sõber,» ütles major, ja tema huultele ilmus naeruvine, «kas te ei ole oma hajameelsuses ehk teinud mõne vea, mille peale teil näib olevat ainuõigus?»
«Mis!» ütles geograaf kõrvu teritades.
«Jah! On ilmne, et patagoonlane räägib hispaania keelt…»
«Patagoonlane?»
«Jah. Kas ehk teie pole kogemata õppinud mõnd teist keelt, kui arvasite õppivat…»
MacNabbs ei lõpetanud. Geograafi solvunud «Oo!» ja õlakehitus katkestasid tema kõne.
«Major, te lähete natuke liiale,» ütles Paganel õige kuival toonil.
«Noh, kui te teda ei mõista…» vastas MacNabbs.
«Ma ei mõista, sest see pärismaalane räägib halvasti!» ütles geograaf kannatamatuks muutudes.
«Kuna teie teda ei mõista, siis tundub teile, et ta kõneleb halvasti!» vastas major rahulikult.
«MacNabbs,» ütles siis Glenarvan, «see on võimatu oletus. Olgu meie sõber Paganel nii hajameelne kui tahes, siiski ei saa oletada, et ta läheks nii kaugele, et õpiks üht keelt teise pähe!»
«Siis, armas Edward, või pigemini teie, me vapper Paganel, seletage mulle, mis siin toimub!»
«Ma ei seleta,» vastas Paganel, «ma nendin. Siin on raamat, mille varal ma iga päev hispaania keelt harjutan! Vaadake seda, major, ja te näete, kas ma petan teid või mitte!»
Seda ütelnud, hakkas Paganel oma arvukais taskuis tuhnima ja tõmbas sealt pärast mõneminutilist otsingut välja õige kulunud köite, mille ta iseteadva ilmega ette näitas.
Major võttis raamatu ja vaatas seda.
«Noh, mis raamat see on?» küsis ta.
«See on «Lusiaadid»,» vastas Paganel, «imetlusväärne eepos, mis…»
«Lusiaadid!» hüüatas Glenarvan.
«Jah, mu sõber, suure Camoënsi «Lusiaadid», ei enam ega vähem!»
«Camoëns,» kordas Glenarvan, «kuid, õnnetu sõber, Camoëns oli portugallane! Olete kuus nädalat õppinud portugali keelt!»
«Camoëns! «Lusiaadid»! Portugali keel…»
See oli kõik, mis Paganel suutis öelda. Tema silme ees muutus ähmaseks ja kõrvu kostis mürisev naer. Kõik kaaslased olid tema ümber kogunenud.
Patagoonlane ei pilgutanud silmagi ja ootas kannatlikult seletust vahejuhtumile, mis oli temale täiesti arusaamatu.
«Ah, mind tobedat, hullumeelset!» ütles viimaks Paganel. «Kuidas? On see tõsi? See pole meelega väljamõeldud nali? Ja mina olen seda teinud? See on ju paabeli keeltesegu! Ah, sõbrad, sõbrad! Inimene sõidab Indiasse ja satub Tšiilisse, õpib hispaania keelt ja rääkides selgub, et see on portugali keel! See on liig! Kui nii edasi läheb, siis võib juhtuda, et ühel ilusal päeval viskun ise aknast alla, selle asemel et visata sinna sigarit!»
Oli võimatu tõsiseks jääda, nähes, kuidas Paganel oma äpardust võttis, ja nähes tema naljakat pettumust. Ja pealegi andis ta teistele eeskuju naljatamiseks.
«Naerge, sõbrad,» ütles ta, «naerge südamest! Rohkem kui ma ise te minu üle naerda ei suuda!»
Ja ta naeris kohutavaimat naeru, mis ühegi õpetlase suust on kuuldud.
«Tõsi on aga ka see, et meil ikkagi puudub tõlk,» ütles major.
«Oo! Ärge heitke meelt,» vastas Paganel, «portugali ja hispaania keel on teineteisega nii sarnased, et ma võisin nad omavahel ära vahetada. See sarnasus aitab mind ka viga kiiresti parandada. Ma tänan kohe seda väärikat patagoonlast keeles, mida ta nii hästi kõneleb.»
Paganelil oli õigus, sest varsti võis ta pärismaalasega mõned sõnad vahetada. Ta sai koguni teada, et patagoonlase nimi on Thalcave, mis araukaanlaste keeles tähendab Müristaja.
Selle nime oli ta kahtlemata saanud tulirelva osava käsitsemise eest.
Glenarvan aga rõõmustas eriti selle üle, et patagoonlane oli ametilt teejuht pampades. Kohtumises oli midagi nii saatuslikku, et juba ette oldi kindel retke edukuses. Keegi ei kahelnud enam kapten Granti päästmise kordaminekus.
Vahepeal olid reisijad ühes patagoonlasega läinud tagasi
Roberti juurde. Poisike sirutas patagoonlasele oma käed. Sõna lausumata pani pärismaalane käe Roberti juustele. Ta uuris last ja kompas tema valutavaid liikmeid. Suundus siis naeratades oja kaldale, korjas sealt pihutäie metsikut sellerit ja hõõrus sellega haige ihu. Otsatu õrnuse ja oskuslikkusega teostatud massaaži mõjul tundis poiss oma jõudu tagasi tulevat. Oli ilmne, et pärast mõnetunnist puhkust on ta terve.
Otsustati selleks päevaks ja eelolevaks ööks laagrisse jääda. Pealegi tuli lahendada kaks tähtsat küsimust – toidu ja transpordi küsimus. Ei olnud toidumoona ega muulasid. Õnneks oli Thalcave nendega. Mees oli harjunud reisijaid piki Patagoonia piiri juhtima, oli ümbruskonna arukamaid juhte ja võttis oma ülesandeks muretseda Glenarvanile kõik, mis väikesel salgal puudus. Ta tegi ettepaneku juhtida Glenarvan indiaanlaste laagrisse ehk «toldeeriasse», mis asetses kõige rohkem nelja miili kaugusel ja kust võis kõike ekspeditsiooniks vajalikku saada. Selle ettepaneku tegi ta osalt žestide, osalt hispaaniakeelsete sõnade varal, millest Paganelil õnnestus aru saada. Ettepanek võeti vastu. Glenarvan ja tema sõber geograaf jätsid kaaslastega jumalaga ja hakkasid patagoonlase juhtimisel piki oja kallast üles minema.
Nad tegid pikkade sammudega poolteist tundi tublit käiku, et mitte hiiglasest Thalcave’ist maha jääda. Kogu see Andide piirkond oli veetlev ja lopsakalt viljakas. Üks rammus karjamaa järgnes teisele. Saja tuhande pealine mäletsejate kari oleks siin võinud vaevata toitu leida. Looklevate ojade abil ühendatud suured tiigid varustasid tasandikke haljendama paneva niiskusega. Mustapäised luiged vallatlesid vetepinnal ja arvukad jaanalinnud karglesid mööda rohtlaant. Linduderiik oli väga kirju ja ka väga lärmakas, kuid harukordselt mitmekesine. Puude okstel ilutsesid isaakad – võluvad valgetriibuliste sulgedega hallikad turteltuvid – ja kollased kardinalid otsekui elavad õied; õhus lendlesid rändtuvid, kuna värvuliste hulka kuuluvad tšingolod, hilgeerod