Kui tund möödus, palus Glenarvan jumalakeeli lubada endale veel üks tund. Ta oli nagu surmamõistetu, kes anus elupikendust. Nii kestis see umbes lõunani. Siis MacNabbs kõigi teiste nõusolekul enam ei viivitanud. Ta ütles Glenarvanile, et tarvis on teele asuda, sest kiirest otsusest sõltub tema kaaslaste elu.
«Jah! jah!» vastas Glenarvan. «Teele! Teele!»
Kuid nii rääkides pööras ta pilgu kõrvale ja jäi ainiti vahtima mingit musta täppi õhus. Äkki tõusis ta käsi ning jäi liikumatult seisma, nagu oleks see kivistunud.
«Seal!» ütles ta. «Seal! Vaadake! Vaadake!»
Kõik pöörasid oma pilgu musta täpi suunas taevas, millele lord nii käskivalt viitas. Must täpp suurenes nüüd silmnähtavalt. See oli mõõtmatus kõrguses hõljuv lind.
«Kondor,» ütles Paganel.
«Jah, kondor,» vastas Glenarvan. «Kes teab..! Ta läheneb, laskub – oodakem!»
Mida lootis Glenarvan? Kas tema mõistus muutus segaseks? «Kes teab!» oli ta öelnud…
Paganel ei eksinud. Kondor oli iga hetkega selgemini nähtav. See tore lind, keda inkad vanasti jumaldasid, on Kesk-Andide kuningas. Ta kasvab seal haruldaselt suureks, tema jõud on imeväärne. Juhtub, et ta paiskab härja kuristikku. Ta tungib lammaste, hobuste, tasandikel eksivate noorte pullide kallale ja kannab nad oma küünte vahel suurde kõrgusse.29 Juhtub sageli, et ta hõljub 20 000 jala kõrgusel, seega kõrguses, kuhu inimene ei suuda tungida. Nähtamatu teraseimalegi silmale, heidab õhukuningas sealt teravaid pilke maapinnale ja märkab ka kõige väiksemaid esemeid. Tema haruldane silmanägemine paneb loodusteadlased imestama.
Mida oli see kondor märganud? Laipa, Robert Granti laipa?
«Kes teab?» kordas Glenarvan ega kaotanud lindu silmist. Määratu lind lähenes, kord hõljudes, kord kivina langedes. Peagi hakkas ta tegema suuri ringe vähemalt saja sülla kõrgusel maapinnast, olles sealjuures selgesti nähtav. Tema tiivad, mille laius oli enam kui viisteist jalga, kandsid teda õhus peaaegu liikumata, sest suurte lindude omaduseks on lennata majesteetliku rahuga, kuna putukad peavad tegema tuhat tiivalööki sekundis, et õhus püsida.
Major ja Wilson olid karabiinid haaranud. Glenarvan peatas nad käeliigutusega. Kondor tiirles lennates ümber ligipääsmatu platoo, mis asetses Kordiljeeride kallakul umbes veerand miili kõrgusel. Ta tiirles peadpööritava kiirusega, avades ja sulgedes oma hirmuäratavaid küüniseid ning raputades pead.
«Seal! Seal!» karjatas Glenarvan.
Siis äkki läbis üks mõte tema aju.
«Kui Robert veel elab,» hüüdis ta hirmsa karjatusega, «siis see lind… Tuld, sõbrad! Tuld!»
Kuid oli liiga hilja. Kondor oli kadunud kõrgete kaljumühkude taha. Möödus üks sekund – sekund, mis tundus sajandina! Siis ilmus määratu lind uuesti raskelt koormatuna ja kerkis kohmakalt lennates kõrgemale. Kuuldus õuduskisa. Kondori küüniste vahel rippus kõlkudes Robert Granti elutu keha. Lind kandis teda riideidpidi ja keha õõtsus vähemalt saja viiekümne jala kõrgusel õhus laagri kohal. Ta oli rändajaid märganud ja püüdis oma raske saagiga põgeneda, pekstes jõuliselt tiibadega.
«Ah!» karjatas Glenarvan, «pigem purunegu Roberti laip kaljudel, kui et ta saab…»
Ta ei lõpetanud ja haaranud Wilsonilt karabiini, katsus kondorit sihtida. Kuid ta käsi värises ja ta silme ees läks ähmaseks. Ta ei suutnud sihtida.
«Lubage seda minul teha,» ütles major.
Pilk kindel, käsi rahulik, keha liikumatu, sihtis ta lindu, kes oli juba kolmesaja jala kõrgusel tema kohal.
Kuid ta polnud veel päästikule vajutanud, kui oru põhjas kõmatas pauk. Valge suits tõusis kahe basaltrünka vahelt ja pähe tabatud kondor kukkus aeglaselt keereldes alla; suured avatud tiivad kandsid teda nagu langevari. Ta polnud saaki lahti lasknud ja vajus aeglaselt maha kümne sammu kaugusel ojakaldast.
«Tulge! Tulge!» hüüdis Glenarvan.
Ja kaalutlemata, kust oli tulnud saatuslik püssipauk, ruttas ta kondori juurde. Kaaslased jooksid talle järele.
Sinna jõudnud, nägid nad, et lind oli surnud ja Roberti keha oli tema laiade tiibade alla peidetud. Glenarvan sööstis poisi juurde, kiskus ta linnu küüniste vahelt, pani rohule lebama ja surus oma kõrva elutu keha rinnale.
Iial pole ühegi inimese suust kostnud tugevamat rõõmukarjatust! Glenarvan ajas enda sirgu, korrates:
«Ta elab! Ta elab veel!»
Silmapilk vabastati Robert riietest ja pesti tema nägu külma veega. Ta liigutas end, avas silmad, vaatas ja lausus vaevalt kuuldavalt:
«Ah! Teie, milord… mu isa!»
Glenarvan ei suutnud vastata. Meeleliigutus lämmatas teda. Ta laskus nii imeväärselt päästetud nooruki kõrvale põlvili. Ta nuttis.
XV
JACQUES PAGANELI HISPAANIA KEEL
Pärast tohutut hädaohtu, millest Robert oli pääsenud, sattus ta teise ja mitte väiksemasse: teda taheti kallistustega lämmatada. Kuigi ta oli alles õige nõrk, ei suutnud ükski tema tublidest kaaslastest end keelata teda oma rinnale surumast. Tuleb uskuda, et tugevad kaelustused ei tee haigetele paha, sest laps ei surnud nende kätte. Otse vastupidi.
Kuid päästetu kõrval mõeldi ka päästjale. Loomulikult oli major see, kellele tuli mõte pisut ringi vaadata. Mäejalamil, viiekümne sammu kaugusel ojast, seisis liikumatult väga pikakasvuline mees, toetudes erilisele pika rauaga püssile. Sel äkki ilmunud mehel olid laiad õlad ja pikad, nahkpaeltega kokkuköidetud juuksed. Ta oli enam kui kuus jalga pikk. Tema vasekarvaline nägu oli nina ümbruses punaseks, silmade alt mustaks ja laubalt valgeks värvitud. Riietatud oli ta piiriäärsete patagoonlaste kombel: ta kandis suurepärast punaste joonistega kaunistatud mantlit, mis oli valmistatud guanako kaelaaluse ja käppade30 nahast ning mille üksikud, siidpehme villaga väljapööratud osad olid jaanalinnu31 kõõlustega kokku õmmeldud. Mantli all oli piha ümber liibuv rebasenahast kuub, mis ees lõppes terava nurgaga. Vöö küljes rippus kotike, mis sisaldas näo maalimiseks tarvilikke värve. Tema saapad olid valmistatud härjanahast ja olid luupekse kohalt korrapäraselt ristamisi kinni nööritud.
Patagoonlase nägu oli uhke ja väljendas vaatamata kirjule maalingule tõelist arukust. Ta ootas asendis, mis rõhutas tema tõsist väärikust. Nähes teda liikumatult ja tõsiselt oma kaljusel pjedestaalil seisvat, oleks võinud teda külmaverelisust sümboliseerivaks kujuks pidada.
Niipea kui major võõrast märkas, näitas ta teda Glenarvanile, kes kohe Roberti päästja juurde jooksis. Patagoonlane astus lordile kaks sammu vastu. Glenarvan võttis tema käe ja surus seda kahe käega. Lordi pilgus, tema säravas ilmes ja kogu näos oli nii palju tänulikkust, et pärismaalane ei võinud selle ehtsuses kahelda. Ta noogutas aeglaselt pead ja ütles mõned sõnad, millest ei major ega tema sõber aru ei saanud.
Patagoonlane, silmitsenud tähelepanelikult välismaalasi, läks üle teisele keelele, mida aga tema püüdlikkusest hoolimata eelmisest paremini ei mõistetud. Siiski äratasid mõned patagoonlase väljendid Glenarvani tähelepanu. Tema arvates tundusid need olevat hispaaniakeelsed, kuna ta mõningaid sageli esinevaid sõnu tundis.
«Español?» küsis ta.
Patagoonlane noogutas pead – žest, mis tähendab jaatust peaaegu kõikide rahvaste juures.
«Hüva,» ütles major, «see on paras juhus meie sõbrale Paganelile. Hea, et tal tuli mõttesse hispaania keelt õppida!»
Kutsuti Paganel. Ta tuli joostes ja teretas patagoonlast puhtprantsusliku viisakusega, millest teine arvatavasti midagi ei taibanud. Geograafile selgitati olukorda.
«Väga