«Es mio padre,» vastas maateadlane.
Kohe võttis Robert Thalcave’i kätest kinni ja kordas pehme häälega: «Es mio padre!»
«Suo padre38?» küsis patagoonlane heldinud pilguga.
Ta võttis poisikese käte vahele, tõstis ta hobuse seljast ja vaatles teda suurima sümpaatiaga. Tema tark ja rahulik nägu väljendas meeleliigutust.
Kuid Paganel ei lõpetanud küsitlemist. Kus ta vangistati? Mida ta teab? Millal Thalcave kuulis temast räägitavat? Kõik need küsimused tunglesid korraga tema peas.
Vastuseid ei tarvitsenud kaua oodata ja ta sai teada, et eurooplase oli vangistanud indiaanlaste suguharu, mis liikus Rio Colorado ja Rio Negro vahelisel maa-alal.
«Kus on teda viimati nähtud?» küsis Paganel.
«Kasik Kalfukura juures,» vastas Thalcave.
«Kas sel joonel, mida mööda me liigume?»
«Jah.»
«Ja mis mees see kasik on?»
«Ta on pojuhhide pealik – kahe keelega mees, kahe südamega mees!»
«See tähendab, võlts kõnes ja võlts tegudes,» ütles Paganel, olles oma kaaslastele patagooniakeelse ilmeka väljenduse ära tõlkinud. «Ja kas me saaksime oma sõbra vabastada?» lisas ta.
«Võib-olla, kui ta veel indiaanlaste käes on!»
«Millal te temast viimati kuulsite?»
«See oli ammu. Sestsaadik on päike taevas toonud pampadele juba kaks suve!»
Glenarvani rõõm oli kirjeldamatu. See vastus sobis täpselt pudelist leitud sedelite andmetega. Kuid jäi veel midagi Thalcave’ilt küsida ja Paganel tegi seda otsekohe.
«Räägite ühest vangist,» ütles ta, «kas neid ei olnud kolm?»
«Ma ei tea,» vastas Thalcave.
«Ja te ei tea midagi vangi praegusest seisukorrast?»
«Mitte midagi.»
Sellega vestlus lõppes. Oli võimalik, et kolm vangi olid ammu üksteisest lahutatud. Igatahes võis patagoonlaselt saadud teadetest järeldada, et indiaanlased kõnelesid pärismaalaste võimusesse sattunud eurooplasest. Vangilangemise aeg, asupaik, isegi patagoonlase sõnad, mis käisid vangistatu vapruse kohta – kõik sobis ilmselt kapten Harry Grantiga.
Järgmisel päeval, 25. oktoobril, jätkasid rändajad uue innuga teekonda ida suunas. Tasandik, üha nukker ja igav, moodustas ühe neist lõputuist lagendikest, mida kohalikus keeles nimetatakse «traveesiateks». Tuulte mõjul oli savine maapind täielikult tasandunud – kuskil ei ühtki kivi, isegi mitte kivikest, välja arvatud mõnedes viljatuis jäärakuis või indiaanlaste käte poolt kaevatud kunstlike tiikide kaldail. Pikkade vahemaade tagant tulid nähtavale madalad mustjate latvadega metsad, mille vahel siinseal kerkis valgeid jaanileivapuid, magusat, meeldivat ja kosutavat mähka sisaldava koorega, siis terebintuse salku, metsikuid leetpõõsaid ja igat liiki okaspuid, mille kidurus ilmekalt maapinna kehvusest kõneles.
26. kuupäev oli väsitav. Tuli jõuda Rio Coloradoni. Hobused tegid ratsanike ergutusel niisugust sõitu, et nad samal õhtul pampade piirkonna kauneima jõe äärde jõudsid. Selle indiaanikeelne nimi Cobu Leubu tähendab «suur jõgi». Pärast pikka teekonda mööda pampasid suubub see Atlandi ookeani. Seal suudmes torkab silma huvitav, teaduse poolt veel seletamata nähtus. Nimelt väheneb vee hulk merele lähenedes kas imendumise või aurumise teel, põhjus pole aga teada.
Colorado äärde jõudes oli Paganeli esimeseks mureks «maateaduslik» suplus saviseguses punakas jõevees. Teda üllatas jõe veerohkus, mida põhjustas ainuüksi kevadine lume sulamine mägedes.
Jõgi oli nii lai, et selle ületamine hobustel oli võimatu. Õnneks oli mõnesaja sülla kaugusel vastuvoolu indiaanlaste poolt vitspunutisest ehitatud ja nahkrihmade varal üles riputatud sild. Nii võis väike salkkond jõe ületada ja vasemale kaldale laagrisse jääda.
Enne uinumist tahtis Paganel jõe koordinaadid kaardile märkida ja tegi seda erilise hoolega – tasuks selle eest, et ta ei saanud jälgida Yaru-Dzangbo-Tšu jõge Tiibeti mägedes, mis jätkas endiselt ilma temata voolamist.
Järgmisel kahel päeval, 27. ja 28. oktoobril, jätkus reis vahejuhtumiteta. Ühteviisi igav loodus ja aher maapind. Harva on maastik nii üksluine ja silmapiir nii lage. Pikapeale muutus pinnas aina niiskemaks. Tuli minna üle «kanaadade» ehk üleujutatud nõgude ja «esteerode» ehk veetaimedest ummistatud püsivate laguunide. Õhtul peatusid hobused suure järve kaldal, mille vesi oli rikas mineraalsoolade poolest. See oli Ure Lanquem, mida indiaanlased nimetavad «kibedaks järveks» ja mis 1862. aastal oli Argentiina väeosade poolt kohalike suguharude kallal toime pandud julma veretöö pealtnägijaks. Laagrisse jäädi nagu harilikult ja öö oleks möödunud hästi, kui ümberkaudu poleks olnud mitut liiki ahve ja metskoeri, kes tegid talumatut kära ja kandsid ette – kahtlemata eurooplaste auks, kuid kindlasti mitte nende kõrvade meeleheaks – ühe neist looduslikest sümfooniaist, mille mõni tuleviku helilooja oleks meelsasti omaks tunnistanud.
XVII
PAMPADES
Argentiina pampad ulatuvad 34. kuni 40. laiuskraadini. Araukaania päritoluga sõna «pampa» tähendab rohumaad ja see nimetus sobib käesoleva maa-ala kohta täpselt. Puudena kasvavad mimoosiliigid selle läänepoolses osas ja lopsakad rohttaimed selle idapoolses osas annavad pampale omapärase ilme. Taimestik juurdub mullakihis, mis katab punakast või kollasest saviliivast aluspõhja. Geoloog leiaks neid tertsiaarajastu kihte uurides külluses rikkusi. Seal puhkab otsatul arvul veeuputuseelsete loomade luid, mida indiaanlased peavad hävinud suurt tõugu vööloomadele kuuluvaiks. Niisiis on taimkatte all peidus igivanade pampade ajalugu.
Ameerika pampa on samasugune omapärane geograafiline nähtus kui Suurte Järvede savannid või Siberi taigad. Tema kliimat iseloomustab tugevam kuumus ja pakane kui Buenos Airese provintsis, sest kliima on kontinentaalsem. Paganel seletas seda nii, et ookean annab suvise kuumuse, mida ta endasse kogub ja talletab, talve jooksul pikkamisi õhule tagasi. Sel põhjusel on temperatuur saartel ühtlasem kui mandrite sisemaal. Läänepoolse pampadeala ilmastik ei ole seega nii ühtlane kui seda on ranniku oma tänu Atlandi ookeani lähedusele39.
Seal esineb järske ootamatusi, kiireid muutusi, mis termomeetri elavhõbedasamba alatasa ühest äärmusest teise hüppama panevad. Sügisel, see tähendab aprillis ja mais, on vihmad seal sagedased ja väga tugevad. Käesoleval aastaajal aga oli ilm väga kuiv ja temperatuur üsna kõrge.
Salk asus teele juba koidu ajal, olles liikumissuuna enne kindlaks määranud. Tänu põõsastele ja madalatele puudele oli pinnas täiesti kindel, ei olnud enam liiva ega liivaluiteid ega ka tolmu, mida tuul alatasa õhku keerutab.
Hobused liikusid jõudsasti edasi paha-braa, erilise pamparohu tuttide vahel, mis on indiaanlastele tormivarjuks. Aeg-ajalt, kuid üha harvemini, kasvas niiskete nõgude ääres pajusid ja teatud taimi nimega Gygnerium argenteum, millele meeldib kasvada vee läheduses. Seal, head juhust kasutades, kustutasid hobused suurte sõõmudega janu, juues isegi varuks. Thalcave peksis teiste ees liikudes vastu põõsaid, peletades sel kombel eemale tšoliinasid, äärmiselt kardetavaid mürkmadusid, kelle hammustus tapab härja vähem kui tunni jooksul. Vilgas Thauka hüppas üle puhmastike ning aitas oma peremehel järel tulevaile hobustele teed teha.
Reis mööda tasast lagendikku toimus niisiis hõlpsasti ja kiiresti. Rohtlaane väljanägemises ei toimunud ühtki muutust: mitte kusagil ei ühtki kivi ega kivikest, nii kaugel kui silm ulatus. Selline monotoonsus looduses on ainulaadne, liiati veel nii ulatuslikul maa-alal. Polnud jälgegi vahelduvaist looduspiltidest, vahejuhtumitest, loomulikest üllatustest. Tuli olla Paganeli-taoline teadlasest entusiast, et näha midagi seal, kus mitte midagi näha polnud, ja tunda huvi teeäärsete pisiasjade vastu! Milliste? Ükskõik milliste. Parimal juhul mõne põõsa või rohukõrre. Sellest jätkus, et