«Kas tahate kõigest hoolimata edasi minna?»
«Tahame teile järgneda,» vastas Tom Austin.
«Tahame minna isegi teie ees,» lisas Paganel. «Mis siin see nii väga ära ei ole? Ronida mäeahelikule, mille teispoolsest küljest allaminek on tunduvalt kergem! See tehtud, jõuaksime argentiina teejuhtide juurde, kes juhivad meid läbi pampade ja kellelt saaksime tasandikel traavima harjunud kiired hobused. Niisiis, kõhklemata edasi!»
«Edasi!» hüüdsid Glenarvani kaaslased.
«Te ei tule meiega kaasa?» küsis Glenarvan katapasilt.
«Olen muulaajaja,» vastas mees.
«Kuidas soovite.»
«Saab läbi ka temata,» ütles Paganel, «teisel pool seda mäeseina leiame Paso d’Antuco teeraja uuesti üles, ja ma võtan enda hooleks teid mäest sama otse alla juhtida kui Kordiljeeride parim teejuht.»
Glenarvan maksis katapasile teenitud tasu ja saatis ta ühes ajajate ja muuladega ära. Relvad, instrumendid ja pisut toidumoona jagati seitsme reisikaaslase vahel. Üksmeelselt otsustati, et üleminekut tuleb kohe jätkata, ja kui tarvis, rännata ka öösiti. Vasemal nõlvakul lookles järsk rada, millest muul poleks saanud üles minna. Raskused olid suured, kuid pärast kahetunnist väsitavat kaljuületamist leidsid Glenarvan ja tema kaaslased uuesti Antuco läbikäigu.
Nad olid nüüd Andides selle sõna kõige otsesemas mõttes, mitte kaugel Kordiljeeride25 ülemisest harjast. Rajatud teest ega kindlast läbikäigust polnud aga enam märkigi. Kogu see piirkond oli viimaste maavärinate ajal segi pööratud; tuli mööda mäeaheliku seljakuid aina kõrgemale ronida. Paganel oli üsna hämmeldunud, et ta varem kasutatud vaba teed eest ei leidnud. Ta arvestas, et Andide harjale jõudmine nõuab ränka vaeva, sest nende keskmine kõrgus on üksteist kuni kaksteist tuhat kuussada jalga. Reisijate suureks õnneks oli ilm vaikne, taevas selge, aastaaeg soodus. Talvel, maist oktoobrini, oleks selline üleminek olnud võimatu, sest reisijad ei pea lausa tapvatele külmadele kaua vastu ja kui ka külm neid säästab, siis ei pääse nad ikkagi sealsetes maakondades tavaliselt esinevate «temporaalide», tugevate keeristormide käest, mis igal aastal külvavad Kordiljeeride kuristikesse laipu.
Tõus kestis terve öö. Kramplikult kätega kaljunukkidest kinni hoides vinnati end peaaegu ligipääsmatuile astmeile, hüpati üle laiade ja sügavate pragude; kokkupõimunud käsivarred asendasid köisi, õlgu tarvitati redelina. Kartmatud mehed sarnanesid meeletuile mängudele andunud klounide trupile. Ja nüüd osutus kohasemaks kui kunagi rõhutada Mulrady tugevust ja Wilsoni osavust, mida tuhandeid kordi tehtigi. Need kaks tublit šotlast ületasid iseendid, ja juhtus korduvalt, et väike seltskond poleks edasi saanud, kui neil poleks silme ees olnud nende kahe andumust ja vaprust. Glenarvan ei lasknud silmist Robertit, keda noorus ja elavus tegid ettevaatamatuks. Paganel tungis edasi puhtprantslasliku, lausa raevuka visadusega.
Mis puutus majorisse, siis liigutas ta end vaid niipalju kui vaja oli, ei rohkem ega vähem, ja tõusis märkamatult kõrgemale. Kas ta ise üldse tähele pani, et oli tundide kaupa mäkke roninud? See polnud kindel. Võib-olla kujutles mees, et ta hoopis laskub.
Kell viis hommikul olid reisijad jõudnud seitsme tuhande viiesaja jala kõrgusele, nagu baromeetriline vaatlus näitas. Seega olid nad jõudnud teisele, kiltmaade vööndile puudekasvu viimsel piiril. Seal kargles ringi mitmesuguseid loomi, kes oleks rõõmustanud jahimehi. Vilkad loomad teadsid seda küll, sest inimeste lähenemist nähes põgenesid nad juba kaugelt. Seal leidus laamasid, väärtuslikke mägiloomi, kes asendavad lambaid, härgi ja hobuseid ning elavad seal, kus muul ei elaks. Seal oli tšintšiljasid, väikesi leebeid ja argu närilisi rikkaliku karvkattega – pooleldi jänest, pooleldi küülikut meenutavaid loomakesi, kes oma tagajalgade tõttu sarnanevad känguruga. Pole midagi veetlevamat, kui vaadelda neid kergeid loomi orava kombel puude ladvus jooksmas.
«Linnud nad veel ei ole,» ütles Paganel, «aga neljajalgsed ka enam mitte.»
Need loomad ei olnud siiski mägede viimased elanikud. Üheksa tuhande jala kõrgusel, igilume piiril, elasid karjadena veel võrratult ilusad mäletsejad, pika ning siidise karvaga alpakad, samuti nood sarvitud, elegantsed ja uhked kitsed, kelle vill on peen ja kellele loodusteadlased on andnud «vikunja» nime. Kuid neile lähenemisest ei maksnud mõteldagi, sest vaevalt jõuti neid silmata, kui nad põgenesid otsekui linnutiivul, vilksatades käratult silmipimestavalt valgel lumevaibal.
Seks ajaks oli ümbruskonna ilme täiesti muutunud. Igal pool kõrgus suuri sätendavaid jääpanku, mille mõned järsakud olid sinkjad ja mille pinnal peegeldusid esimesed päikesekiired. Tõus muutus nüüd väga ohtlikuks. Enam ei astutud sammugi lõhedesse sattumise vältimiseks tähelepanelikult maapinda uurimata. Wilson oli asunud salga etteotsa ja katsus jalaga jääliustike pinna tugevust. Kaaslased kõndisid täpselt tema jälgedes ja hoidusid isegi valjemalt kõnelemast, sest vähimgi kära oleks õhukihte liikuma pannes võinud põhjustada lumemasside allalangemise, mis rippusid seitsme- või kaheksasaja jala kõrgusel nende peade kohal.
Jõuti võsastiku piirkonda, mis kakssada viiskümmend sülda kõrgemal tegi ruumi kõrrelistele ja kaktustele. Üheteistkümne tuhande jala kõrgusel kadusid needki taimed viljatult maapinnalt, taimkattest vähimatki jälge jätmata. Reisijad peatusid üksainus kord – hommikul kell kaheksa, et lühikese söömaajaga keha kinnitada. Üleinimliku vaprusega jätkasid nad tõusu, hoolimata järjest suurenevatest ohtudest. Tuli ronida kaksiratsa üle teravate harjade ja ületada kuristikke, mille sügavust silm ei julgenud mõõta. Mitmes kohas tee ääres olid puuristid, mis tähistasid pidevaid õnnetusjuhtumeid.
Kella kahe paiku avanes paljaste teravike vahel mingi tühja kõrbe taoline määratu kiltmaa vähimagi taimestikuta. Õhk oli kuiv, taevas eresinine. Sellisel kõrgusel on vihmad tundmata, aur muutub seal üksnes lumeks või raheks. Siin-seal kerkisid porfüür- või basaltteravikud otsekui üksikud skeletiluud läbi valge surilina. Aeg-ajalt varises kokku mõni õhu mõjul murenenud konna- või varesekivi osa; tumedat praginat oli hõredas õhus vaevalt kuulda.
Nüüd oli väike salkkond vaprusest hoolimata oma jõuga lõpukorral. Nähes kaaslaste roidumust, kahetses Glenarvan, et oli nii kaugele mäkke tunginud. Robert püüdis väsimusele vastu panna, kuid ei suutnud enam matkata. Kell kolm Glenarvan peatus.
«Peame puhkama,» ütles ta, nähes, et ükski teine sellist ettepanekut ei teeks.
«Puhkama?» vastas Paganel. «Kuid meil pole peavarju.»
«Siiski on see hädavajalik, olgu kas või Roberti pärast.»
«Aga ei, milord,» vastas vapper poisike, «ma võin veel käia… ärge jääge peatuma…»
«Me kanname sind, mu poiss,» ütles Paganel, «kuid peame iga hinna eest jõudma idapoolsele kallakule. Seal ehk leiame mõnes onnis ulualust. Palun teil veel kaks tundi käia…»
«On’s see teie kõikide arvamine?» küsis Glenarvan.
«Jah,» vastasid tema kaaslased. Mulrady lisas:
«Mina hoolitsen poisi eest.»
Ja uuesti jätkati teekonda ida suunas. Järgnes veel kaks tundi kohutavat mäkkeronimist. Mindi aina ülespoole, et jõuda mäe viimase tipuni. Õhu hõrenemisest tekkis valus rõhumine peas ja kogu kehas. Igemetest ja huultest immitses verd; see oli tingitud õhu- ja vererõhu rikutud tasakaalust, osalt võib-olla ka lumest, mis suurel kõrgusel ilmselt õhule mõju avaldab. Kuna õhk oli hõre, tuli vereringe elustamiseks sagedamini hingata, mis aga väsitas niisama palju kui päikesekiirtes helkiv lumepind. Kuigi vaprate meeste tahe oli tugev, tuli ometi hetk, mil ka kõige tugevamad lõid vankuma. Peapööritus, see kohutav mägede haigus, ei hävitanud mitte ainult nende kehalise jõu, vaid ka vaimse vastupanujõu. Sääraste raskustega ei heidelda organismi kurnamata. Mehed hakkasid kukkuma, ja kes kukkus, see jaksas edasi liikuda ainult põlvili roomates.
Liiga kaua kestnud mäkkeronimise ähvardas lõpetada jõuetus.