„Te olete arreteeritud,” ütles üks neist.
„Mille eest? Mida ma teinud olen?” teeskles Ben-Porat üllatust.
„Ei midagi tõsist,” vastas politseinik, „lihtsalt üks autoavarii. Pange riidesse.”
Ben-Porat ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ta oli tõepoolest mõne kuu eest autoavariisse sattunud, kuid selle täiesti unustanud. Ta oli saanud kohtukutse, millele ta ei reageerinud.
Kohtuistung kestis vähem kui tund aega ja talle määrati karistuseks kaks nädalat vangistust. Samal ajal, kui Iraagi salaluure teda linnas taga otsis, istus Zaki Haviv turvaliselt Bagdadi vanglas.
Ben-Porat teadis, et enne vanglast vabanemist tehakse temast politsei peakorteris foto ja võetakse näpujäljed ning see tähendaks tema lõppu. Politsei saaks teada, et tema ongi Zaki Haviv ning sellele järgneks hoopis tõsisem kohtuotsus kui kahenädalane vanglakaristus.
Ben-Porat kõndis kahe mehe saatel mööda kärarikkaid Bagdadi tänavaid politsei peakorteri poole. Teel möödusid nad rahvarohkest Shurja turust. Iga hämara poekese müüja kiitles valjuhäälselt, et just tema hinnad on kõige odavamad ja kaup kõige parem. Jõuti kitsale kõrvaltänavale. Ben-Porat uskus, et sobiv hetk on saabunud, tõukas valvurid eemale, sööstis rahvahulka ja kadus. Valvurid isegi ei proovinud teda taga ajama hakata. Ta pidi niikuinii kohe vabastatama, milleks siis vaeva näha?
Kui nad juhtunust teada andsid, läks põrgu lahti. Nad olid lasknud käest Zaki Havivi, kõige tagaotsitavama mehe Iraagis! Valitsust kritiseeriv ajakirjandus sai juhtunust haisu ninna ja avaldas süüdistavaid artikleid karjuvate pealkirjadega „Kus on Haviv?” ja vastas ise „Haviv viibib Tel Avivis!”.
Tel Avivis korraldati parasjagu üksikasjalikult Ben-Porati põgenemist Iraagist. Samal ajal seerisid suured reisilennukid Iraagist Küprose kaudu Iisraeli, pardal kogu Iraagi juutide kogukond. Iraagist päästeti igal õhtul väljuvate lennukitega kokku umbes 100 000 juuti.
12. juuni õhtul pani Ben-Porat selga oma kõige paremad riided ja peatas tänaval takso. Sõbrad olid kostitanud teda lahkumise puhul kohaliku alkoholiga. Mees ronis takso tagaistmele ja vajus sügavasse unne. Taksojuht aitas ta Bagdadi lennujaama lähedal asuval kõrvaltänaval taksost välja ja kadus öösse. Ben-Porat ruttas lennujaama piirdeaia juurde, otsis üles koha, kuhu oli lõigatud auk ja libistas end sellest läbi. Emigreerujad olid just pardale mineku lõpetanud ja lennuk suundus stardiraja poole. Lennuk kogus juba kiirust, kui tagumine uks andis järele ja sealt visati välja köis. Pimedusest välja ilmunud Ben-Porat tormas lennuki juurde ja haaras köiest. Ta tõmmati pardale ja lennuk tõusis õhku. Ükski lennujaamatöötaja ega reisija ei olnud selle otsekui põnevusmärulist võetud stseeni tunnistajaks.
Üle linna vuhisev lennuk vilgutas kolm korda tuledega. „Jumalale tänu,” ohkasid katusele kogunenud mehed kergendatult. Nende sõber oli pääsenud. Mõni tund hiljem saabuski Haviv Tel Avivi.
Peagi abiellus Haviv oma kallimaga ja sukeldus poliitikasse. Ta valiti parlamenti ja seejärel sai temast minister.
Nendel juutidel, kes Iraaki maha jäid, nii hästi ei läinud. Sadu juute vahistati, peksti ja piinati. Auväärseid Bagdadi juute Shalom Salachi ja Joseph Batzrit süüdistati tulirelvade ning lõhkeainete ebaseaduslikus omamises ning nad mõisteti surma. Paar päeva enne kohtuistungit sisenes Taggari vangikongi kamp politseinikke.
„Täna õhtul puuakse sind üles,” teatas vanemuurija.
„Te ei saa ju inimest ilma kohtuotsuseta üles puua,” protesteeris Taggar.
„Ei saa või? Me teame niigi, kes sa oled. Oled iisraeli ohvitser ja spioon. Sellest piisab.”
Habemesse kasvanud rabi istus Taggari voodiservale ja asus vaikselt psalme lugema.
Hommikul kell pool neli viidi Taggar hukkamiskambrisse. Taggar oli rabatud. Alles mõni nädal varem oli ta külastanud Jeruusalemmas oma perekonda ja teel siia nautinud Pariisi ja Rooma mõnusid, aga mõne hetke pärast ripub ta võllas.
Tal lasti allkirjastada mõned dokumendid – isegi sellisel hetkel ei saanud bürokraatiast üle ega ümber. Seejärel eemaldas timukas Taggari randmelt kella ja sõrmest sõrmuse. Taggar nõudis, et tema surnukeha saadetaks Iisraeli. Timukas käsutas hukatava põrandal asetsevale luugile seisma ja sidus tema jalgade külge liivakotid. Siis pöörati ta seljaga timuka poole, kes pani talle silmuse kaela ja seejärel haaras käepidemest, millega avada põrandaluuki. Taggar ei tahtnud, et talle must kott pähe tõmmataks. Timukas vaatas küsivalt ohvitseri poole.
Taggar mõtles oma perekonnale, Jeruusalemmale ja elule, mis talle osaks oleks võinud saada. „Kas mu kael murdub?” mõtles Taggar ja tundis, kuidas kogu tema keha haarab surmaõud.
Äkitselt lahkus ohvitser ruumist. Taggar lükati põrandaluugilt maha. Timukas sidus liivakotid kulmu kortsutades Taggari jalgade küljest lahti ja võttis tal silmuse kaelast, ise samal ajal pahameelt ilmutades, et teenistusest ilma oli jäänud. Jahmunud Taggar taipas, et ta ei suregi. Kogu etteaste oli lihtsalt viimse detailini läbi mõeldud pettus. Loodeti, et ta murdub ja avaldab oma kaasosaliste kohta veel olulist infot. Tagasi kongi poole komberdades oli Taggar kindel, et tema elutee ei lõpe Iraagi vanglas. Sõbrad tulevad talle appi ja aitavad tal siit põgeneda.
Kohus mõistis Taggarile karistuseks küll surmanuhtluse, aga see muudeti peagi ümber eluaegseks vanglakaristuseks.
Batzri ja Salach poodi üles. Viimase õhtu enne hukkamist veetsid nad koos Taggariga, kes püüdis neil nii palju tuju tõsta, kui see sellises olukorras üldse võimalik oli. Taggarit paigutati mitmel korral ühest vanglast teise. Ta uskus endiselt, et ta ei sure Iraagi vanglas mõrvarite, poliitvangide ja sadistlike vangivalvurite keskel.
Ta oli veendunud, et ühel heal päeval pääseb ta vabadusse.
Taggar ootas seda päeva üheksa aastat. 1958. aastal haaras riigis võimu kindral Abdul Karim Kassem ning mõrvas peaministri ja kuningliku perekonna. Kaks aastat hiljem sepitsesid tema lähedased abilised atentaadiplaani, et Kassem tappa (mille nad mõni aasta hiljem ka ellu viisid). Mossad sai tapmisplaanist teada ja ramsad võttis ühendust Kassemi pooldajatega. Jõuti kokkuleppele, et kui Mossad avaldab neile vandenõus osalejate nimed, vabastatakse vastutasuks Yehuda Taggar.
Taggari pimedasse kongi sisenesid vangivalvurid, kaasas khakimunder.
„Pane see selga,” kõlas käsk. „Sa lähed Bagdadi.”
Jahmunud Taggar sõidutati politseiautoga kuningapaleesse ja sõdurid saatsid ta suurde kabinetti. Ornamentidega kaunistatud hiiglasliku kirjutuslaua taga istus tuttav tegelane – president Kassem isiklikult. Korraga Taggar taipas – ta lastakse vabaks!
Kassem silmitses mõnda aega vaikides iisraellase nägu.
„Ütle mulle ühte asja,” sõnas ta viimaks. „Kui Iraagi ja Iisraeli vahel puhkeks sõda, kas sa sõdiksid meie vastu?”
„Kui pääsen tagasi kodumaale,” vastas Taggar, „teen kõik, mis minu võimuses, et Iisraeli ja araabia maade vahel valitseks mõistmine ja rahu. Kui sõda peaks siiski puhkema, võitleksin Iisraeli eest, täpselt nagu teie võitleksite oma kodumaa eest.”
Kassemile ilmselt see vastus meeldis. Ta tõusis toolilt. „Kui koju jõuad,” jätkas president, „ütle oma rahvale, et Iraak on nüüd vabariik. Me ei ole enam imperialistide lakeid.”
Taggar sõidutati paleest otse lennuväljale. Tal oli ikka veel toimuvat raske uskuda. Ta pandi Beiruti lennukile, sealt lendas ta Nikosiasse, edasi Küprosele ja lõpuks maandus Iisraelis. Kolleegid ja sõbrad ootasid juba lennujaamas. Nad olid valmis kohtuma murtud mehe, inimvarega, aga mees, kes lennukist nende suunas ruttas, oli seesama elujõuline, avatud ja naeratav Taggar, kellest nad üheksa aastat tagasi olid lahkunud.
„Kuidas