Kõige tähtsama lugupidamisavalduse osaliseks sai Dagan aasta varem, kui 16. jaanuaril 2010. aastal ilmus tuntud ajakirjaniku Ashraf Abu Al-Hauli artikkel Egiptuse Iisraeli-vaenulikus päevalehes Al-Ahram.
„Kui poleks Dagani,” kirjutas ta, „oleks Iraan juba aastaid tagasi tuumariigiks saanud … Iraanlased teavad, kes on tuumateadlase Masud Ali Mohammadi surma taga. Iga Iraani juht teab, et võtmesõna on „Dagan”. Vähesed teavad, mis on Iisraeli Mossadi juhi nimi. Ta tegutseb tagasihoidlikult ega ihka meedia tähelepanu. Viimase seitsme aasta jooksul on Dagan andnud Iraani tuumaprojektile nii palju hävitavaid lööke, et seda pole õnnestunud tänini lõpule viia. Lisaks on Mossad läbi viinud terve rea ohtlikke operatsioone ka mujal Lähis-Idas.” Al-Haul mainis Dagani saavutusi Süürias, võitluses Hezbollah, Hamasi ja Islami Džihaadiga (vt peatükid 18–20).
„Kõik see,” võttis ta oma artikli kokku, „on teinud Daganist Iisraeli Supermehe.”
1948. aasta mais, kui loodi Iisraeli salateenistus, polnud supermehi kusagilt võtta. Leidus vaid käputäis Shai veterane, kes olid tegelenud spionaaži ja salaoperatsioonidega Palestiina juutide kogukonna põrandaaluse sõjalise organisatsiooni Haganah teenistuses. Ning neid tagasihoidlikke ja pühendunud võitlejaid vapustas Haganah esimese tegutsemisaasta jooksul organisatsiooniga seotud vägivald, võimuvõitlus, julmus ja mõrv, mis sai tuntuks Be’eri afääri nime all.
Kolmas peatükk
Katsumused Bagdadis
Isser Be’eri, tuntud ka kui Suur Isser, oli pikka kasvu, kiitsakas ja hõredate hallide juustega mees. Tumedaid silmi varjasid lopsakad kulmud ja tema peened huuled venisid tihti sardooniliseks naeratuseks. Poolehoidjad pidasid Poolas sündinud Be’eri askeetlikuks, tagasihoidlikuks ja läbini ausaks meheks, kuid vaenlaste meelest oli ta ohtlik ja ägeda iseloomuga suurushullustuse käes vaevlev maniakk. Suur Isser oli olnud palju aastaid Haganah liige ja ta juhtis Haifas ehitusettevõtet. Ta oli omaette hoidev ja vähese jutuga mees ning elas koos naise ja pojaga väikeses majas rannikuäärses Bat Galimi külas.
Veidi enne Iisraeli riigi loomist määrasid Haganah komandörid Be’eri Shai juhiks. Kui 14. mail 1948. aastal iseseisvus välja kuulutati, rünnati Iisraeli igast küljest ja Be’erist sai äsjaloodud salateenistuse peadirektor. Be’eri oli aktiivselt kaasa löönud vasakpoolses leiboristide liikumises ja tal oli poliitikute seas palju kasulikke tutvusi. Sõbrad ja kolleegid hindasid tema pühendumust Iisraeli kaitsmisel. Vabadussõda kestis 1949. aasta aprillini.
Üsna pea pärast seda, kui Be’erist sai salateenistuse juht, hakkasid aset leidma veidrad ja verised sündmused.
Kaks Carmeli mäele sattunud matkajat avastasid midagi võigast ja õõvastavat − mäejalamil lebas pooleldi põlenud ja kuuliauke täis surnukeha. Selgus, et tegemist oli tuntud araablasest salateenistuse informaatori Ali Kassemiga. Tapjad olid ta esmalt surnuks tulistanud ja püüdnud seejärel laipa ära põletada.
Mõni nädal hiljem salajasel kohtumisel peaminister Ben-Gurioniga väitis Suur Isser, et Ben-Gurioni partei Mapai mõjuvõimas juht Abba Hushi on reetur ja Inglismaa salaagent. Ben-Gurion oli rabatud. Enne Iisraeli riigi loomist oli Palestiina Suurbritannia võimu all ja Haganah pidas briti ülemvõimu vastu põrandaalust sõda. Briti luure oli püüdnud korduvalt oma spioone organisatsiooni võimuladvikusse sokutada, aga kas tõesti sai juudi kogukonna tugisammas ja karismaatiline Haifa juht Abba Hushi reetur olla? See tundus olevat võimatu. Iisraeli juhid ei võtnud Be’eri süüdistusi esialgu tõsiselt, kuid Be’eri asetas Ben-Gurioni kirjutuslauale kaks konfidentsiaalset Briti salaluure poolt 1948. aasta mais saadetud telegrammi, mis pärinesid Haifa postkontorist. Need olid ümberlükkamatud asitõendid, et Hushi on tõepoolest reetur.
Seejärel käskis Be’eri arreteerida Hushi sõbra Jules Amsteri. Amster võeti kinni Haifa lähistelt Atliti soolakaevandusest. Be’eri lasi teda 76 päeva peksta ja piinata, et ta tunnistaks Hushi süüd. Amster ei alistunud ega rääkinud piinajatele midagi ning lõpuks ta vabastati. Tal olid kõik hambad välja löödud, jalad olid täis haavu ja arme ning hiljem kannatas ta aastaid piinavate hirmu- ja paanikahoogude käes.
30. juunil 1948. aastal vahistati Tel Avivi turule sisseoste tegema läinud sõjaväekapten Meir Tubiansky ja ta viidi äsja okupeeritud araablaste külasse Beth Gizi. Tubianskyt kahtlustati ülisalajase sõjalise info edastamises Briti kodanikule, kes omakorda edastas selle Jordaania sõjaväe araablaste leegionile. Jordaania suurtükivägi oli saadud info põhjal Jeruusalemmas mitu strateegilist sihtmärki õhku lasknud. Kohtuistung kestis vähem kui tund aega. Kohus otsustas, et Tubiansky on araablaste spioon ja ta mõisteti surma. Kiiruga kutsuti kohale laskekomando, kes hukkas mehe jahmunud sõdurite silme all. (Tubiansky on lisaks Adolf Eichmannile seni ainus inimene, kes on Iisraelis kohtuotsuse alusel hukatud.)
Surmad ja piinamised viisid uurijad Suure Isseri jälgedele. Just tema oli väitnud, et Ali Kassem on topeltagent ja nõudnud tema hukkamist, aga selgus, et ta oli Abba Hushi süüdi lavastanud. Mitme uurija sõnul oli Suurel Isseril Hushi vastu isiklik vaen. Ta oleks võinud isegi puhtalt pääseda, kui üks süümepiinades vaevlev postkontori töötaja poleks oma ülemusele üles tunnistanud, et ta oli Be’eri käsul võltsinud väidetavalt Abba Hushile saadetud telegrammid. Be’eri oli ka kapten Tubiansky vahistamise ja rutaka hukkamise taga.
Peaminister Ben-Gurion ei raisanud aega. Be’eri toimetati esmalt tribunali ette, seejärel tsiviilkohtusse ning mõisteti süüdi Ali Kassemi ja Meir Tubiansky mõrvas. Iisraeli võimud olid pahviks löödud. Be’eri meetodid oleks justkui üks ühele KGB käsiraamatust maha kirjutatud. Tema kurjus, petlikkus, piinamised ja mõrvad olid häbiplekiks moraalile ja humaansetele põhimõtetele, millele Iisraeli oli riik rajatud. Be’eri afäär andis salateenistuse mainele valusa hoobi, mis mõjutas oluliselt organisatsiooni edasist arengut. Kui võimud poleks Be’eri sõja ajal süüdi mõistnud, oleks salateenistus hoopis teistsuguseks organisatsiooniks kujunenud. Tõenäoliselt oleks saanud sellest KGB-taoline organ, kus süütute inimeste süüdi lavastamine, võltsimine, piinamine ja mõrvad olid igapäevased nähtused. Õnneks nii ei läinud ja Be’eri meetodeid tulevikus kasutusele ei võetud. Salateenistus määras oma õigustele ja võimule kindlad piirid ning rajas salaoperatsioonid seaduslikele ja moraalsetele põhimõtetele, nii et iga inimese isikuõigused oleksid kaitstud.
Pärast Be’eri kõrvaldamist asus Iisraeli salateenistust juhtima endise juhi täielik vastand Reuven Shiloah.
40-aastane Reuven Shiloah oli maheda häälega, veidi salatsev ja nii mõnegi inimese jaoks mõistatuslik mees. Ta oli kultuurne, haritud, terase mõistuse ja hea analüüsivõimega ning omas põhjalikke teadmisi Lähis-Ida poliitika, traditsioonide, võimutsevate klannide, nende liitlaste ja veritasude kohta. Kui Shiloah David Ben-Gurioni poliitilise nõustajana töötas, nimetati teda „Ben-Gurioni malelaua lipuks”. Teda on võrreldud ka kardinal Richeliu’ga, kuid leidus ka neid, kes nägid temas kavalat manipuleerijat ja kulissidetagust osavat nööritõmbajat.
Shiloah oli salajastest operatsioonidest ning luuretegevusest kogu elu aktiivselt osa võtnud. Ta sündis Jeruusalemma vanalinnas rabi perekonnas. Alati eeskujulikult riietatud, trimmis ja enneaegselt kiilaneva pealaega noormees osales Bagdadis salajastes operatsioonides juba hulk aega enne Iisraeli riigi loomist. Ta veetis kolm aastat Iraagis, esinedes ajakirjaniku ja õpetajana, tutvudes samal ajal põhjalikult riigi poliitikaga. Teise maailmasõja ajal pidas ta läbirääkimisi inglastega ja soovitas luua juutide sõjaline eriüksus, mis aitaks fašistide poolt okupeeritud Euroopas läbi viia salajasi luureoperatsioone. Shiloah kaasabil pandi kokku kaks juutide eriüksust: üks neist varustati Saksa relvade ja mundritega ning see viis läbi ohtlikke missioone Euroopas otse vaenlase tagalates; teine oli araablaste pataljon, mille liikmed oskasid araabia keelt, olid riides nagu araablased ja läbisid araablaste territooriumil