Korraga haugatati saksa keeles: „Su mütsinumber, jalanumber, sünniaeg, isanimi, emanimi …”
Eichmann vastas kõikidele küsimustele nagu robot. Isegi kui temalt küsiti, mis tema parteiliikme ja SS-i number oli, ei jätnud ta midagi enda teada.
„45326. 63752.”
„Nimi?”
„Ricardo Klement.”
„Mis su nimi on?” kordas hääl.
Mees värises. „Otto Heninger.”
„Nimi!”
„Adolf Eichmann.”
Ruumis tekkis vaikus. Vang kordas: „Ma olen Adolf Eichmann. Ma tean, et te olete iisraellased. Oskan ka natuke heebrea keelt. Üks Varssavi rabi õpetas seda mulle …” Ta pingutas, et meelde tuletada piiblitsitaate ja proovis neid õige aktsendiga korrata. Ükski toasolija ei öelnud enam midagi. Iisraellased vahtisid meest jahmunult.
Isser kõmpis jälle kohvikute vahet. Oli juba hiline õhtutund, kui ta järjekordses kohvikus istet võttis. Kohvikusse sisenesid kaks meest. Isser kargas püsti.
„Me saime ta kätte,” teatas Aharoni rõõmsal häälel. „Tema isik on kindlaks tehtud ja ta ise tunnistas üles, et on Adolf Eichmann.”
Isser surus meestel kätt ja lahkus. Nüüd tuli tal raudteejaamast võtta kohver ja end uue nimega teise hotelli registreerida, nagu ta oleks äsja Buenos Airesesse saabunud. Õhtu oli mõnusalt karge ning Isser otsustas raudteejaama jalutada. Tal oli viimasel ajal kerge palavik olnud, aga nüüd tundis Isser end suurepäraselt. Ta jalutas üksinda mööda pimedaid tänavaid, nautis jahedat õhtutuult ja oli õnnelik.
Järgmisel päeval peatus Sdeh Bokeris väikese puumaja juures auto. Autost tuli välja kõhn prillidega mees, näitas valvuritele isikutunnistust ja sisenes Ben-Gurioni kabinetti. Tulija oli Isseri parem käsi Yaacov Caroz.
„Isser saatis mu teie juurde,” ütles ta. „Saime temalt teate, et Eichmann on tabatud.”
Vana mees mõtles natuke ja küsis: „Millal Isser tagasi tuleb? Mul on teda vaja.”
Isser luges meeste muserdatud nägudest välja, kui masendavalt neile Eichmanni seltskond mõjub. Neid eraldas sakslasest koletisest ainult õhuke sein ja see tekitas isegi elunäinud agentides õudu ja vastikust. Nad ei suutnud kuidagi kohaneda mõttega, et peavad valvama meest, kes oli nende silmis saatana kehastus. Meest, kes oli mõrvanud nende sugulasi – isasid, emasid, vendasid ning õdesid – ja nad seejärel krematooriumites tuhaks põletanud. Nüüd tuli neil ööpäevaringselt selle mehe eest hoolitseda. Žiletti ei saanud nad tema kätte anda ja nad pidid ise tal habet ajama. Eichmanni ei tohtinud hetkekski üksi jätta, kuna ta võis sooritada enesetapu, isegi tualetis pidi keegi temaga kaasas käima.
Yehudith Nissiyahu valmistas Eichmannile süüa ja kandis portsjonid ette, aga nõusid, millelt mees söönud oli, keeldus ta pesemast − vastumeelsus tema suhtes oli lihtsalt nii suur.
Zvi Malkin istus toanurgas ja joonistas Eichmannist jälkustundega võideldes visandeid. Valvurid, kelle vahetused kestsid 24 tundi järjest, olid stressis ja Isser andis neile võimaluse kordamööda üheks päevaks villast lahkuda. Ta arvas, et jalutuskäigud Buenos Airese elust pakatavatel ja kihavatel tänavatel, mil nad saavad „baasi” ängistava reaalsuse unustada, mõjub neile hästi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.