Ta oli tõepoolest kuningas. Ja et mitte röövlite kätte langeda, pidi ta ennast maskeerima.
„Võta,” ütles vanamees, hoides käes üht valget ja üht musta kivi, mille oli võtnud oma rinnakilbilt. „Need on Uurim ja Tummim. Must tähendab „jah”, valge „ei”. Kui sa märkidest aru ei saa, aitavad nemad sind. Kuid küsimus, mis sa küsid, olgu alati selge.
Kui vähegi võimalik, otsusta ise. Seda, et varandus on püramiidide juures, sa juba teadsid, aga kuus lammast pidid mulle sellepärast andma, et ma aitaksin sul otsustada.”
Poiss vaatas kive oma kotis. Alates sellest hetkest otsustab ta alati ise.
„Ära unusta, et kõik on ainult üks. Ära unusta märkide keelt. Aga kõige tähtsam – ära unusta minna Oma Loo lõppu.
Kuid enne, kui ma ära lähen, tahan sulle jutustada ühe loo.
Elas kord kaupmees, kes saatis oma poja maailma kõige targema inimese käest õnne saladust õppima. Poiss kõndis nelikümmend päeva kõrbes, kuni jõudis ilusa lossini, mis asus kõrge mäe otsas. Seal elaski tark, keda poiss otsis.
Kuid selle asemel et kohtuda püha mehega, sattus ta sisse astudes vilka tegevuse keerisesse; kaupmehed voorisid sisse ja välja, ruum oli täis inimeste juttu, pillimehed mängisid vaikset muusikat ning laud oli lookas selle kandi kõige hõrgutavamatest delikatessidest. Tark vestles kõigiga ja poiss pidi ootama kaks tundi, enne kui tuli tema kord mehe tähelepanu osaliseks saada.
Tark kuulas hoolikalt poisi tuleku põhjuse ära ja ütles siis, et praegu pole tal võimalik poisile õnne saladust seletada. Ta soovitas poisil palees veidi ringi käia ja kahe tunni pärast tagasi tulla.
„Ma palun sul sel ajal midagi teha,” ütles tark, ulatades poisile teelusika, millel oli kaks õlitilka.
„Senikaua kui sa jalutad, hoia lusikat nii, et õli maha ei tilguks.”
Poiss hakkas paleetreppidest üles ja alla ronima, jälgides hoolikalt lusikat. Kahe tunni pärast oli ta targa juures tagasi.
„Noh,” küsis Tark, „kas nägid söögisaalis neid Pärsia seinavaipu? Kas nägid aeda, mille kallal aednikmeister on juba kümme aastat mässanud? Kas märkasid imeilusaid pärgamente mu raamatukogus?”
Häbiga tunnistas poiss, et polnud midagi näinud. Tal oli silmi jagunud vaid kahele õlitilgale, mis tark talle usaldas.„Mine tagasi ja tutvu minu maailma imedega,” ütles tark. „Sa ei saa usaldada meest, kelle kodu sa ei tunne.”
Kergendustundega võttis poiss lusika ning suundus lossi uurima, silmitsedes seekord kõiki kunstitöid, mis katsid seinu ja lagesid. Ta nägi aedu ja mägesid, mis teda ümbritsesid, lillede ilu ja peent maitset, tänu millele oli iga viimne kui ese täpselt omal kohal. Tagasi tulnud, jutustas ta targale üksikasjalikult kõigest, mida oli näinud.
„Aga kus on kaks õlitilka, mis ma sulle usaldasin?” küsis tark.
Lusikat vaadates nägi poiss, et see oli tühi.
„Nii, mul on sulle üksainus nõuanne,” ütles targim tarkade seas. „Õnne saladus on märgata kõiki imesid maailmas ja samas mitte kunagi unustada kahte õlitilka lusikal.”
Poiss ei öelnud midagi. Ta sai aru, mida vana kuningas sellega öelda tahtis. Karjusele võib rändamine küll meeldida, aga kunagi ei tohi ta unustada oma lambaid.
Vanamees vaatas poisile otsa ja tegi kätega ta pea kohal mõned imelikud liigutused. Võttis siis lambad ja läks.
Tarifa kõige kõrgemal tipul asus mauride ehitatud kindlus, mille müüridelt võis näha väljakut, pagarit ja killukest Aafrikat. Saalemi kuningas Melkisedek istus sel pärastlõunal kindlusemüüril ja tundis, kuidas Levandi tuul tema nägu paitas. Lambad, kes oma uut peremeest veel pelgasid ja suurte muudatuste pärast ärevuses olid, nihelesid ta kõrval. Ainus, mida nad soovisid, oli söök ja jook.
Melkisedek vaatas väikest laeva, mis oli sadamast väljumas. Ta ei näe enam iialgi poissi, just nagu ta polnud enam näinud Aabrahami pärast seda, kui oli andnud talle kümnendiku oma varast. Aga selline on tema töö.
Jumalatel ei saa olla soove, sest jumalatel pole Oma Lugu. Saalemi kuningas soovis kogu hingest, et poisil oleks õnne.
„Kahju, et ta mu nime unustab,” mõtles ta. „Oleks pidanud talle veel kord ütlema. Et kui ta kunagi minust rääkima peaks, siis saaks ta öelda, et olen Melkisedek, Saalemi kuningas.”
Ta vaatas taevasse ja ütles oma süüd tunnistades: „Ma tean, et see on, nagu Sa ütled, tühisuste tühisus, mu Issand. Aga vana kuningas ei saa muidu, kui peab vahel enda üle uhkust tundma.”
„Kui imelik see Aafrika on,” mõtles poiss.
Ta istus teemajas, mis oli täpselt samasugune nagu kõik teised Tangeri linna kitsastel tänavatel. Seal suitsetati hiigelsuurt piipu, mis käis suust suhu. Selle paari tunni jooksul oli ta näinud mehi käsikäes kõndimas, kaetud nägudega naisi ja vaimulikke, kes kõrgele torni otsa ronisid ja seal midagi poollauldes kuulutama hakkasid – samal ajal kui kõik ümberringi põlvili langesid ja pead vastu maad tagusid.
„Uskmatute värk,” ütles ta endamisi. Väiksena oli ta külakirikus ühtelugu vaadanud Püha Jaakobus Vanema pilti, kus see paljastatud mõõgaga oma valge hobuse seljas istus ja inimesed nagu siingi tema jalge ees põlvitasid. Poiss tundis end halvasti ja kohutavalt üksinda. Uskmatutel oli kuri pilk.
Pealegi oli ta reisiärevuses unustanud ühe pisikese asjaolu, küll ainult üheainsama, aga see võis varanduse ülesleidmise pikaks ajaks edasi lükata: sellel maal räägiti ainult araabia keelt.
Teemaja peremees tuli tema juurde ning poiss osutas näpuga kõrvallauas tellitud joogile. Selgus, et see oli mõru tee. Poiss oleks parema meelega veini joonud.
Kuid praegu polnud tal aega sellega pead vaevata. Ta pidi mõtlema ainult oma varandusele ja sellele, kuidas selleni jõuda. Lammaste müügist saadud raha oli veel piisavalt, ja et rahal on nõiavägi, seda poiss teadis: kel raha jagub, see pole kunagi üksi. Natuke veel, võib-olla ainult mõni päev, ja ta on püramiidide juures. Kuldse rinnakilbiga vanamehel polnud mõtet kuue lamba pärast talle valetada.
Vanamees oli rääkinud talle märkidest. Sel ajal kui poiss üle mere sõitis, mõtles ta sellele. Jah, too mees teadis, millest rääkis: kui poiss oma päevi Andaluusia nurmedel veetis, oli ta harjunud vaatlema maad ja taevast ja selle järgi otsustama, millise tee ta valib. Ta teadis, mis linnu ilmumine tähendas mao ligiolekut ja mis põõsas oli märk vee lähedusest. Seda olid õpetanud talle lambad.
„Kui Jumal juba lambaid nii hästi juhatab, teeb ta seda ka inimestega,” mõtles poiss ja tundis end palju rahulikumalt. Tee, mida ta jõi, ei tundunud enam nii kibe.
„Kes sa oled?” kuulis ta hispaaniakeelset küsimust.
Poiss ohkas kergendatult. Ta oli mõelnud märkidest ja juba üks neist ilmuski.
„Kuidas sa hispaania keelt oskad?” küsis ta. Uustulnuk oli läänepäraselt riietatud noormees, kelle nahavärv aga tõendas, et ta oli pärit sellest linnast. Ta oli umbes sama pikk ja vana kui poisski.
„Peaaegu kõik oskavad siin hispaania keelt. Hispaania on vaid kahe tunni kaugusel.”
„Istu ja telli endale midagi minu arvel,” ütles poiss. „Ja võta mulle veini. See tee on vastik.”
„Siin maal pole veini,” ütles noormees. „Usk ei luba.”
Poiss rääkis, et tal on vaja jõuda püramiidide juurde. Äärepealt oleks ta rääkinud ka varandusest, kuid otsustas siiski vaikida. Võimalik, et siis nõuaks araablanegi oma osa selle eest, et ta poisi sinna juhatab. Ning tal oli meeles, mida vanamees oli rääkinud selle pakkumisest, mida sul veel pole.
„Ma oleksin väga tänulik, kui sa mind sinna viiksid. Ma maksaksin sulle teejuhatamise eest.”
„On