Ta laotas kuue põrandale ja heitis sellele pikali, pea alla pani raamatu, mille ta just läbi oli saanud. Edaspidi peaks hakkama paksemaid raamatuid lugema, mõtles poiss enne uinumist – need ei saa nii ruttu läbi ja öösel on nende peal mõnusam magada.
Kui poiss ärkas, oli väljas ikka veel pime. Ta vaatas üles ning nägi läbi poollagunenud katuse säravaid tähti.
„Tahaks edasi magada,” mõtles ta. Ta oli seda unenägu kord juba näinud, see oli eelmisel nädalal, ning ka siis oli ta üles ärganud enne selle lõppu.
Ta tõusis ja jõi lonksu veini. Võttis siis kepi ja hakkas üles ajama neid üksikuid lambaid, kes polnud veel ärganud. Ta oli tähele pannud, et niipea kui ta ise üles tõusis, hakkas end liigutama ka suurem osa lambaid. Justkui oleks mingi salaenergia ühendanud poisi elu nende loomade omaga, kes juba kaks aastat koos temaga süüa ja juua otsides mööda ilma ringi olid rännanud. „Nad on minuga nii harjunud, et teavad juba mu päevakava,” pomises ta vaikselt. Mõtles siis hetke ja leidis, et see võib olla ka vastupidi: hoopis tema on harjunud lammaste päevakavaga.
Mõnel lambal kulus ärkamiseks siiski rohkem aega. Poiss müksas neid kepiga ja nimetas ükshaaval nende nimesid. Ta oli kindel, et lambad saavad tema jutust aru. Mõnikord luges ta neile raamatutest ette kohti, mis talle erilist muljet olid avaldanud, või mõtiskles koos nendega lambakarjuse üksinduse ja rõõmude üle või kommenteeris viimaseid külauudiseid, mida ta kuulnud oli.
Kuid juba teist päeva rääkis ta vaid ühest: tüdrukust, kaupmehe tütrest, kes elas sealt nelja päevatee kaugusel. Ta oli kord selles külas käinud, see oli möödunud aastal. Tüdruku isa, kes oli kangapoe omanik, kartis hirmsasti tüssamist ja nõudis sellepärast, et lambaid pügataks alati tema silme all. Üks sõber oli poisile seda poodi näidanud ning ta otsustas oma lambad sinna viia.
„Tahaksin natuke villa müüa,” ütles poiss kaupmehele.
Kuid kuna pood oli rahvast täis, palus mees tal õhtuni oodata. Poiss istus poetrepile ja võttis kotist raamatu.
„Ma ei teadnudki, et lambakarjused lugeda oskavad,” kuulis ta tüdrukuhäält. Tema kõrval seisis tüüpiline Andaluusia neiu, pikkade ronkmustade juustega ja silmadega, mis meenutasid veidi vallutajaid maure.
„Lammastelt on mul rohkem õppida kui raamatutelt,” vastas poiss. Ja nad ajasid juttu peaaegu kaks tundi. Tüdruk, kaupmehe tütar, jutustas poisile külaelust, kus kõik päevad täpselt ühesugused olid. Poiss rääkis omakorda Andaluusia rohumaadest ja uudiseid naaberküladest, kus ta peatunud oli. Poisil oli hea meel, et ta ei pidanud rääkima ainult lammastega.
„Kus sa lugema õppisid?” küsis tüdruk järsku.
„Nagu kõik,” vastas poiss. „Koolis.”
„Aga kui sa lugeda oskad, miks sa siis lambakarjus oled?”
Poiss pobises midagi vastu, sest ta ei tahtnud sellele küsimusele vastata. Tüdruk ei mõistaks teda niikuinii. Ja ta jutustas edasi oma reisiseiklusi ning tüdruku terased maurisilmad olid kord ehmatusest, kord jälle imestusest pärani. Mida aeg edasi, seda enam soovis poiss, et see päev ei lõpeks iial, et kaupmehel oleksid käed-jalad tööd täis ja ta paluks poisil veel kolm päeva oodata. Ta tundis järsku midagi, mida kunagi varem polnud tundnud: soovi elada igavesti ühes ja samas kohas. Koos mustajuukselise neiuga ei oleks päevad kunagi ühesugused.
Aga siis tuli kaupmees ja käskis tal pügada neli lammast. Maksis siis poisile villa eest ja ütles, et ta järgmisel aastal tagasi tuleks.
Nüüd lahutas teda sellest külast vaid neli päeva. Poiss oli korraga nii ärevil kui ka murelik: võib-olla on tüdruk ta juba unustanud. Külas käis villa müümas palju karjuseid.
„Ükskõik,” ütles poiss lammastele. „Ka mina tunnen teisi tüdrukuid teistest küladest.”
Kuid oma südamepõhjas ta teadis, et see polnud sugugi ükskõik. Nii nagu igal meremehel ja rändkaupmehel, nii oli ka igal lambakarjusel üks koht, kus elas keegi, kelle pärast võis unustada, milline rõõm on rännata ihuüksi mööda laia ilma.
Väljas hakkas juba valgenema ning karjus seadis koos lammastega sammud päikesetõusu poole. „Nad ei pea kunagi midagi otsustama,” mõtles ta. „Ehk sellepärast ongi nad alati minu juures.” Söök ja jook on kõik, mida nad vajavad. Niikaua kui poiss teab Andaluusia parimaid karjamaid, jäävad nad tema sõpradeks. Ja ometi olid nende päevad, mis koosnesid lõputuist tundidest päikesetõusu ja loojangu vahel, kõik ühesugused; ning oma lühikese elu jooksul ei lugenud nad läbi mitte ühtegi raamatut ega osanud inimeste keelt, kes külauudiseid vaterdasid. Nad olid rahul vee ja toiduga ning sellest oli küllalt. Vastutasuks pakkusid nad lahkelt oma villa, seltskonda ja – mõnikord – oma liha.
„Kui ma äkki koletiseks muutuksin ja neid üksteise järel tapma hakkaksin, siis taipaksid nad seda alles siis, kui enamik karjast on maha notitud,” mõtles poiss. „Sest nad usaldavad mind ja on ära unustanud oma loomulikud instinktid. Ja seda ainult sellepärast, et ma juhatan neid söögi ja joogi juurde.”
Poisil oli häbi, et ta nii mõtles. Võib-olla oli see kirik koos viigipuuga nõiutud. Sellepärast nägigi ta teist korda sama unenägu ja sellepärast tundiski ta oma ustavate kaaslaste vastu järsku viha. Ta jõi veini, mis oli õhtusöögist järele jäänud, ja tõmbas kuuehõlmad koomale. Mõne tunni pärast, kui päike seniiti jõuab, on kuumus nii tappev, et ta ei saa lambaid rohumaale viia. Sel ajal magab kogu Hispaania. Kuumus püsib õhtuni ja kogu selle aja peab poiss oma kuube kaasa vedama. Ja kui tal tekib kiusatus viriseda oma koorma raskuse üle, mõtleb ta selle peale, et vaid tänu kuuele suudab ta üle elada varahommikused külmad.
„Me peame ilmamuutusteks valmis olema,” mõtles poiss ja tundis kuue raskusest ja soojusest mõnu.
Nagu kuuel oli oma otstarve, nii oli poisil oma eesmärk. Kaks aastat Andaluusia väljadel, ja juba teadis ta kõiki ümbruskonna külasid ning see oligi tema elu mõte – ringi rännata. Seekord kavatses ta tüdrukule selgitada, kuidas üks lihtne lambakarjus lugeda oskab: kuni kuueteistkümnenda eluaastani oli ta õppinud seminaris. Vanemate soov oli olnud pojast preester koolitada. Lihtne taluperekond, kes lamba kombel söögi ja joogi pärast rasket tööd teha rügas, tahtis tema üle uhkust tunda. Poiss õppis ladina ja hispaania keelt ning teoloogiat. Aga lapsest saadik oli tema unistus olnud tundma õppida maailma ja see näis palju olulisem, kui tunda Jumalat ja inimeste patte. Ühel õhtul oli ta julguse kokku võtnud ja isale teatanud, et tema ei taha preestriks saada. Et tema tahab rännata.
„Poeg, siit külast on inimesi läbi voorinud üle kogu maa,” ütles isa. „Nad tulevad, et leida midagi uut, ja lahkudes on ikka samasugused. Nad ronivad üles mägedele, et vaadata losse, ja leiavad, et minevik oli parem kui see, mis on praegu. Olgu neil heledad juuksed või tume nahk, ikka on nad samasugused inimesed kui meie omad.”
„Mina aga ei tea, millised on nende lossid,” ütles poiss vastu.
„Meie maad ja naisi nähes ohkavad nad alati, et tahaksid siia elama jääda,” jätkas isa.
„Mina aga tahan teada, millised on nende naised ja nende maa,” ütles poiss. „Ükski neist pole ju siia jäänud.”
„Neil on palju raha ja nad saavad endale lubada ringirändamist,” ütles isa veel. „Meie rahva seast rändavad ringi ainult karjused.”
„Siis saab minust karjus.”
Isa ei öelnud enam midagi. Järgmisel päeval andis ta pojale kotikese kolme vanaaegse Hispaania kuldmündiga.
„Leidsin need ühel päeval põllult. Mõtlesin need kunagi sulle pärandada. Aga osta endale nende eest lambad ja rända niikaua mööda maad, kuni saad aru, et meie maa on kõige parem ja meie naised kõige ilusamad.”
Ja ta õnnistas poega. Isa silmadest nägi poiss, et ka tema ihkas minna laia maailma. See igatsus