Kujutluses oli ta seda stseeni lõputult läbi mänginud ja alati jäi tüdruk lummatult kuulama poisi õpetust sellest, kuidas lambaid tuleb pügada tagant ettepoole. Ta püüdis ka meelde tuletada mõnda head lugu, mida tüdrukule pügamise ajal jutustada. Enamik neist oli pärit raamatutest, kuid poiss otsustas neid ette kanda kui enda läbielatud seiklusi. Tüdruk ei saa sellest niikuinii aru, sest ta ei oska lugeda.
Vanamees ta kõrval ei jätnud aga järele. Ta ütles, et on väsinud ja janune, ning palus lonksukest veini. Poiss andis talle terve pudeli, lootuses, et vanamees ta rahule jätab.
Kuid too tahtis iga hinna eest vestelda ja küsis, mis raamatut ta loeb. Hetkeks mõtles poiss ebaviisakas olla ja teisele pingile istuda, aga isa oli õpetanud teda vanemaid inimesi austama. Niisiis ulatas ta vanamehele raamatu; ta tegi seda kahel põhjusel: esiteks ei osanud ta pealkirja hääldada. Ja teiseks, kui vanamees lugeda ei oska, hakkab tal kindlasti häbi ja ta istub ise teisele pingile.
„Hm…” ütles vanamees, uurides raamatut igast nurgast, nagu oleks selles midagi kummalist.
„See on oluline raamat, aga väga igav.”
Poiss oli rabatud. Vanamees oli seda raamatut lugenud. Kui see igav on, nagu ta ütles, võib poiss selle veel ümber vahetada.
„See räägib sellest, millest kõik teisedki,” jätkas vanamees. „See räägib inimese võimetusest valida endale saatust. Ja lõpeb tõdemusega, et kõik me usume maailma kõige suuremat valet.”
„Mis on maailma kõige suurem vale?” küsis poiss üllatunult.
„See on: oma elu teatud hetkel kaotame me kontrolli selle üle, mis meiega toimub, ja saatust hakkab juhtima hoopis meie elu. See ongi maailma suurim vale.”
„Minuga nii ei juhtunud,” ütles poiss. „Taheti, et minust saaks preester, aga mina hakkasin lambakarjuseks.”
„Väga hea,” ütles vanamees. „Sest sulle meeldib rännata.”
„Ta loeb mu mõtteid,” ütles poiss endamisi. Vanamees lehitses samal ajal raamatut, ilma vähimagi kavatsuseta seda poisile tagasi anda. Mehe riietus oli ebatavaline, ta nägi välja nagu araablane, kes polnud sealkandis haruldane. Aafrika oli Tarifast vaid mõne tunni kaugusel, tuli vaid üle purjetada kitsukesest väinast. Araablasi oli linnas tihti näha, kaupa ostmas ja lugematuid kordi päevas oma kummalisi palveid lugemas.
„Kust te pärit olete?” küsis poiss.
„Mitmelt poolt.”
„Keegi ei saa pärit olla mitmelt poolt. Mina olen karjus ja olen käinud paljudes kohtades, aga pärit olen ma ühestainsamast külast vana kindluse lähedal. Seal olen ma sündinud.”
„Hästi, ütleme siis, et mina olen sündinud Saalemis.”
Poiss ei teadnud, kus Saalem asub, aga et tal oma rumaluse pärast häbi oli, ei julgenud ta seda küsida. Ta vaatas väljakule. Inimesed tulid ja läksid, neil oli väga kiire.
„Kuidas teil seal Saalemis läheb?” küsis poiss, lootes saada mõnd vihjet.
„Nagu ikka.”
Ei mingit vihjet. Ta teadis vaid seda, et Saalem ei asunud Andaluusias. Vastasel korral oleks ta seal juba käinud.
„Mida te Saalemis teete?” ei jätnud poiss järele.
„Mida ma Saalemis teen?” kordas vanamees ja puhkes esimest korda naerma.
„Ma olen Saalemi kuningas!”
Inimesed räägivad vahel väga kummalisi asju, mõtles poiss. Mõnikord on parem olla oma lammastega, kes vaikselt süüa nosivad ja vett joovad. Või raamatutega, mis jutustavad uskumatuid lugusid just siis, kui inimene neid kuulata tahab. Aga kui rääkida inimesega, öeldakse järsku välja midagi sellist nagu vanamees praegu, ja kuidas seejärel jutuajamist jätkata, seda ei tea keegi.
„Minu nimi on Melkisedek,” ütles vanamees. „Kui palju sul lambaid on?”
„Piisavalt,” vastas poiss. Vanamees tundis ta vastu liigset huvi.
„Mida siis teha? Ma ei saa sind aidata, kui sul piisavalt lambaid on.”
Poiss sai pahaseks. Tema pole abi palunudki. Vanamees oli see, kes tahtis veini, seltskonda ja raamatut.
„Andke mu raamat tagasi,” ütles ta. „Ma pean oma lambad tooma ja edasi minema.”
„Anna mulle kümnendik oma lammastest ja ma ütlen sulle, kuidas leida varandus.”
Poisile meenus unenägu ja ühtäkki oli tal kõik selge. Vana naine polnud ta käest tasu nõudnud, aga see siin – kes oli võib-olla ta mees – kavatses vastutasuks õpetuse eest selle kohta, mida tegelikult olemaski polnud, teenida kopsaka summa. Ka vanamees oli ilmselt mustlane.
Aga enne kui poiss midagi öelda jõudis, kummardus mees, võttis maast pulga ja hakkas liiva peale midagi kritseldama. Sel hetkel pimestas poisi silmi miski, mis mehel särgi all kaelas rippus. Järsku, oma ea kohta liiga kiire liigutusega peitis vanamees selle tagasi oma kuue alla. Kui poisi silmad jälle seletama hakkasid, luges ta, mis mees oli kirjutanud.
Seal, väikese linnakese peaväljaku liival, oli kirjas tema isa ja ema nimi. Seal oli kirjas kogu tema elu kuni käesoleva hetkeni, lapsepõlvelollused, seminari külmad ööd. Seal oli kirjas kaupmehe tütre nimi, mida poiss ise veel ei teadnudki. Seal oli asju, mida ta iial kellelegi rääkinud polnud, näiteks see, kuidas ta hirvede tapmiseks isa tagant relva oli võtnud, ning tema esimene ja viimane armukogemus.
„Ma olen Saalemi kuningas,” ütles vanamees.
„Miks kuningas karjusega räägib?” küsis poiss häbelikult ja aukartlikult.
„Põhjusi on palju. Aga ütleme, et kõige olulisem on see, et sa elad Oma Loo järgi.”
Poiss ei teadnud, mis on Oma Lugu.
„See on see, mida sa alati oled igatsenud teha. Nooruses teavad kõik, milline on nende Oma Lugu.
Siis on kõik selge ja võimalik, inimesed julgevad unistada ja igatseda kõike seda, mida nad tahaksid elus teha. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab sekkuma mingi salapärane jõud, mis veenab neid Oma Loo võimatuses.”
Poiss ei saanud vanamehe jutust küll suurt aru, aga ta tahtis teada, mis see „salapärane jõud” on; kaupmehe tütar jääks seda suu ammuli kuulama.
„See jõud tundub olevat hävitav, aga tegelikult aitab ta meil elada Oma Loo järgi. Ta valmistab ette meie vaimu ja tahet, sest sellel planeedil siin kehtib üks suur tõde: oled, kes sa oled, ja teed, mis sa teed – kui sa kõigest hingest midagi tahad, siis sellepärast, et see soov on sündinud Universumi hinges. Ja see on sinu maapealne ülesanne.”
„Isegi kui minu sooviks on ainult rännata? Või abielluda kaupmehe tütrega?”
„Või otsida üles varandus. Maailma Hing saab toitu inimeste õnnest. Või ebaõnnest või vihast või kadedusest.
Inimeste ainus kohustus on austada Oma Lugu. Kõik on tegelikult ainult üks.
Kui sa midagi tahad, aitab sind selle saavutamisel salamisi kogu Universum.”
Natuke aega olid nad vait, jälgides inimesi ja väljakut. Vanamees oli esimene, kes rääkima hakkas.
„Miks sa lambakarjus oled?”
„Sest mulle meeldib rännata.”
Vanamees osutas pagarile, kes väljakuäärsel poeaknal askeldas.
„Ka pagar ihkas kunagi rännata. Aga enne otsustas ta osta endale pagariäri ja veidi raha koguda. Hiljem, vanas eas, kavatseb ta mõneks kuuks Aafrikasse minna. Ta ei mõista, et kogu aeg on meil võimalus teha seda, mida me igatseme.”
„Ta oleks võinud lambakarjuseks hakata,” mõtles poiss