Tahaksin mõne sõnaga rääkida sümbolistlikust raamatust „Alkeemik”, mis erineb ilukirjanduse valdkonda mittekuuluvast „Maagi päevikust”.
Ma olen õppinud alkeemiat üksteist aastat. Paljas mõte metallide kullaks muutmisest või igavese nooruse eliksiiri avastamisest oli liiga võluv selleks, et võlukunstis algajale märkamatuks jääda. Tunnistan, et igavese nooruse eliksiir ahvatles mind rohkem: enne, kui ma olin mõistnud ja tunnetanud Jumala kohalolekut, tundus mõte, et ühel päeval kõik kaob, väga trööstitu. Ja kuuldes vedelikust, mille võimuses oli minu olemasolu paljude aastate võrra pikendada, otsustasin pühendada oma keha ja vaimu selle valmistamisele.
Seitsmekümnendate algus oli suurte sotsiaalsete muudatuste aeg ning tõsiselt võetavaid materjale alkeemia vallas polnud. Alustasin nii, nagu üks raamatu kangelastestki: ostsin oma rahanatukese eest vajalikud raamatud ja kulutasin suure osa päevast keerulise sümboolika õppimisele. Otsisin Rio de Janeirost üles paar inimest, kes olid end pühendanud Meistritööle, kuid nad polnud nõus mind vastu võtma. Tutvusin veel paljude teistega, kes väitsid end olevat alkeemikud, neil olid oma laboratooriumid ja nad lubasid mulle õpetada Meistritöö saladusi – seda tõeliste varanduste eest. Praegu ma mõistan, et sellest, mida nad mulle õpetasid, ei saanud nad ise tuhkagi aru.
Vaatamata minu täielikule pühendumisele oli tulemus null. Ei juhtunud midagi, mida alkeemia käsiraamatud oma keerulises keeles lubasid. See oli üks lõputu sümbolite, draakonite, lõvide, päikeste, kuude ja merkuuriumide rida ning mul oli kogu aeg tunne, et liigun valel teel, sest sümbolistlikust keelest võib igal hetkel valesti aru saada. 1973. aastal, olles edusammude puudumise tõttu lootuse kaotanud, sain hakkama äärmiselt vastutustundetu teoga. Sel ajal oli mul leping Mato Grosso osariigi haridusosakonnaga – andsin huvilistele teatritunde ning otsustasin oma õpilasi kasutada teatrikursusel, mille teemaks oli Smaragdtahvel. Selline suhtumine koos paari rännakuga maagia soistele aladele lasi mul järgmisel aastal iseenda nahal proovida vanasõna „Omad vitsad peksavad”. Sest üritus kukkus täielikult läbi.
Järgmised kuus aastat olin skeptiline kõige suhtes, mis puudutas müstikat. Selles vaimses pagenduses õppisin ma palju olulist: et me nõustume millegagi alles siis, kui oleme seda kõigepealt südamepõhjas eitanud, et oma saatuse eest ei maksa põgeneda ja et Jumala käsi on lõputult helde, vaatamata Tema karmusele.
1981. aastal sain kokku RAM-i ja oma õpetajaga, kes juhatas mind tagasi teele, mis oli minu jaoks seatud. Ja sel ajal, kui ta mulle oma teadmisi jagas, hakkasin omal käel jälle alkeemiat uurima. Ühel õhtul, kui me pärast kurnavat telepaatiaseanssi juttu ajasime, küsisin ma, miks alkeemikute keel on nii segane ja keeruline.
„On olemas kolme tüüpi alkeemikuid,” ütles mu õpetaja. „Esimesed on need, kes räägivad segaselt sellepärast, et nad ei tea, mida nad räägivad; siis need, kes teavad küll, mida nad räägivad, aga väljenduvad ikkagi segaselt, sest nad teavad, et alkeemia keel on südame, mitte mõistuse keel.”
„Ja kolmandad?” küsisin.
„Kolmandad on need, kes pole alkeemiast kunagi midagi kuulnud, aga kes leiavad tarkade kivi tänu tegutsemisele.”
Seega otsustas mu õpetaja – kes kuulus teise tüüpi – mulle alkeemiat õpetada. Ma avastasin, et sümbolite keel, mis mind omal ajal nii ärritas ja segadusse ajas, oli ainus viis hoomata Maailma Hinge, seda, mida Jung on nimetanud „kollektiivseks alateadvuseks”. Ma avastasin Oma Loo ja Jumala märgid, mida mu mõistuslik taip keeldus nende lihtsuse tõttu vastu võtmast. Ma sain teada, et Meistritöö sooritamine pole mitte üksikute eralõbu, vaid kõikide inimolendite kohus siin maa peal. Loomulikult pole Meistritöö tulemus alati muna või mingi vedelik pudelikeses, aga me kõik suudame – selles pole vähimatki kahtlust – sukelduda Maailma Hinge.
Seetõttu on ka „Alkeemik” sümboolne tekst. Katsun nendel lehekülgedel edasi anda kõike, mida ma selles vallas õppinud olen, ja peale selle soovin austust avaldada suurtele kirjanikele, kes on jõudnud ühise keeleni: Hemingway, Blake, Borges (kes samuti on kasutanud Pärsia-lugu ühes oma jutustuses) ja Malba Tahan.
Et kuidagi seda laialivalguvat eessõna lõpetada ja illustreerida oma õpetaja sõnu kolmandat tüüpi alkeemikute kohta, meenutan üht lugu, mille ta mulle laboratooriumis jutustas.
Neitsi Maarja, Jeesuslapsuke süles, otsustas tulla maa peale ühte kloostrit külastama. Preestrid, kes selle üle hirmsasti uhked olid, moodustasid pika järjekorra, et neitsi Maarjale austust avaldada. Üks deklameeris kauneid värsse, teine näitas omatehtud piibliilluminatsioone, kolmas nimetas järjest kõikide pühakute nimed. Ja nii edasi, munk munga järel, avaldati austust neitsi Maarjale ja Jeesuslapsele.
Järjekorra lõpus seisis üks preester, kes oli kõige tagasihoidlikum kogu kloostris ja kes polnud lugenud selle aja tarku raamatuid. Tema vanemad olid lihtsad inimesed, kes töötasid lähedal asuvas vanas tsirkuses, ja kõik, mida nad oma pojale olid õpetanud, oli palle õhku loopida ja nendega trikke teha.
Kui tema kord kätte jõudis, tahtsid preestrid auavalduste tseremoonia lõpetada, kuna teadsid, et vanal žonglööril pole midagi olulist öelda ja ta võib kogu kloostrile häbi teha. Kuid temagi tundis südamepõhjas tungivat vajadust anda midagi omalt poolt Jeesusele ja neitsi Maarjale.
Häbelikult, vendade hukkamõistva pilgu all, võttis ta kotist mõned apelsinid ja hakkas neid õhku loopima ning trikke tegema – see oli kõik, mida ta oskas.
Ja sel hetkel naeratas Jeesuslaps ning hakkas neitsi Maarja süles käsi kokku lööma. Ja selle mehe poole sirutas neitsi oma käed, lubades tal natuke aega lapse järele vaadata.
Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla.
Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu.
Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus
maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet.
Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega.
Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: „Issand, kas sa ei
hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama?
Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!”
Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed
ja vaevad ennast paljude asjadega,
aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa,
mida ei võeta temalt ära.”
PROLOOG
Alkeemik võttis raamatu, mille keegi karavani omadest oli kaasa võtnud. Köide oli ilma kaanteta, kuid ta tundis selle autori ära: Oscar Wilde. Lehekülgi lapates sattus ta jutule, mis rääkis Narkissosest. Alkeemik teadis legendi Narkissosest, ilusast poisist, kelle päevad möödusid järve ääres oma peegelpilti imetelles. Ta meeldis endale nii väga, et kukkus ühel päeval vette vahtides järve ja uppus. Kohale, kus ta kukkus, kasvas lill, mida kutsutakse nartsissiks.
Oscar Wilde lõpetas selle loo aga teisiti.
Ta kirjutas, et pärast Narkissose surma saabusid sündmuskohale oreaadid – metsajumalannad – ning nägid, et endine mageda veega järv oli täitunud soolaste pisaratega.
„Miks te nutate?” küsisid oreaadid.
„Narkissose pärast,” vastas järv.
„Ah, see ei üllata meid sugugi, et Narkissose pärast,” jätkasid nad. „Hoolimata sellest, et meie teda päevad läbi mööda metsa taga ajasime, olite see hoopis teie, kel oli võimalus näha tema ilu lähedalt.”
„Kas Narkissos oli ilus?” küsis järv.
„Kes võiks seda teist paremini teada?” vastasid imestunud oreaadid. „Teie kallastel ta ju päevad läbi kükitas.”
Järv oli vait. Lõpuks ta ütles:
„Jah, ma nutan Narkissose pärast, aga ma ei märganud kunagi, et ta ilus oli.
Ma nutan Narkissose pärast, sest iga kord, kui ta mu kaldal lamas, nägin tema silmade sügavuses peegeldumas omaenda ilu.”
„Ilus lugu,”