„Kui palju sa täna juba joonud oled?”
„Alkohoolseid jooke? Mitte ühtegi.”
„Siis ei tee üks väike šerri sulle midagi.”
Ian lonksas viisakusest; tema silmad ekslesid toas ringi, et vaadata, kas kusagil pole mõnda lillepotti või teist sarnast anumat, kuhu ta saaks pisut šerrit valada, kui Monica seda ei näe.
„Ian,” ütles Monica valjult. „Sa näed välja nagu väike poiss, kes on kommivargusega vahele jäänud.”
Monica häirivalt otsene pilk püsis kindlalt Ianil. Monicaga võis alati otsekohesuseni aus olla, meenutas Carter kurvalt. Ta asetas šerriklaasi lauale.
„Mul on veel üks põhjus, miks ma sinu juurde tulin,” tunnistas ta, „peale selle, et ma tahtsin sind näha ja vabandust paluda, et ma varem ei tulnud. Ma seadsin end ühes uues majas sisse …” kuulis Ian end hädiselt lisamas ja kirus ennast. „Ma mõistan, et see pole vabandus.”
„Kas sa arvad, et sulle meeldib sealkandis elada, nüüd, mil sa oled ära kolinud?” küsis Monica.
Ian noogutas. „Jah, arvan küll.”
„Nii, seda uudishimulikum ma olen …”
„Me uurime ühte täna hommikupoole sooritatud vahejuhtumit.”
„Kui teie, võmmid, ütlete „vahejuhtum”,” poetas Monica, „võib selle all mõelda peaaegu kõike. Jätka, Ian, ma ei sega sulle rohkem vahele.”
„Olgu siis, nii, tegemist on ühe kahtlase surmajuhtumiga. See juhtus ühe inimese majas, keda sa minu arvates peaksid tundma. Sa oled elanud siin suurema osa oma elust. Sophie ütles alati, et sina tunned kõiki –”
Ian vakatas.
„Sophie ütles arvatavasti, et ma tean, millega keegi tegeleb.” Monica oli küll lubanud mitte vahele segada, ent ei suutnud Iani pahameeleks oma lubadusest kinni pidada. „Noh, kunagi väga ammu ma tõesti teadsin, kuigi tänapäeval palju vähem, sest ma ei käi enam nii palju väljas ringi. Aga vanasti, noh, külas uudised ju liiguvad. Peale selle ära unusta, et ma õpetasin üle kahekümne aasta siinses algkoolis. Külakooli õpetajanna saab teada kõikide perekondade saladused!” Monica hääl omandas taas sünge varjundi. „Too vana koolimaja on nüüd eraresidents; tundmatuseni ümber ehitatud ja seal elab üks pagana vastik linnainimeste paarike, kes ei suuda oma koertel silma peal hoida! Mees on kinnisvaraarendaja ja ma kardan, et too vaene vana koolimaja on näide sellest, milleks ta on suuteline.”
„Kas sa koerte kohta kaebuse oled sisse andnud? Kui oled, siis suutmatus neid kontrollida –” Carteris ärkas otsekohe ellu politseinik.
„Nad ajavad kasse taga!” lõikas Monica vihaselt vahele.
„Oo …” Carter märkas punakaskollase kassi põlastavat pilku. Ta mõistis, et iga enesest lugupidav koer oleks sellest häiritud.
„Muidugi ma olen kaevanud. Mitte küll politseisse. Meil pole siin enam politseijaoskonda, nagu meil pole ka kooli ega postkontorit. Ma olen kaevanud hoopis Hemmingsile, koerte omanikule ja tema padublondile naisele. Nad ütlevad, et hoidku mina oma kassid toas. Aga kassi pole võimalik lõa otsas hoida!” Monica võttis närvirahustuseks korraliku lonksu šerrit.
„Õigus,” jäi Carter nõusse. „Kass on loomult ringihulkuja ja seadus ei nõua nende puhul samasuguste reeglite täitmist nagu koeraomanikelt.”
„Just! Ma ütlesin seda sellele tobedale Hemmingsile. Me läksime selle pärast tülli.”
Tülid naabrite vahel võivad minna väga inetuks, eriti väikestes kogukondades, ja seda soodustab asjaolu, kui üks vaidluse osapool on kauem kohapeal elanud ja teine on uustulnuk. Carter mõtles selle üle pisut, et lugu päris arusaamatuks ei jääks.
„Aga ma arvan, et sa ei tulnud minu käest Hemmingsi kohta pärima,” ütles Monica kahetsusega hääles. „Pane tähele, mind ei üllata, kui ma näen, et võmmid tema maja üles otsivad. Tema pilgus on midagi väga petislikku. Tema naine pole põrmugi parem, ammugi veel tema sõbrad. Aga keda sa tegelikult mõtled, Ian?”
„Ma mõtlesin korraks, kas sa pole kunagi tundnud mõnd Bickerstaffe’i nimelist perekonda?”
Monica hakkas laginal naerma. „Bickerstaffe? Peaksin ütlema, et tunnen küll – või õigemini tundsin. Praegu on neid siia ainult üks elama jäänud – vähemalt ma loodan, et vana Monty on ikka veel elus. Ma pole kuulnud, et ta oleks ära surnud.”Monica kortsutas kulmu. „Kahtlane surm? Sa ei taha ometi öelda, et Monty on surnud, ega ju?”
Carter raputas pead. „Ei, kuigi surnukeha leiti tema elamisest.”
„Balaclava House’ist?”
„Just nimelt. Tema enda sõnul leidis härra Montague Bickerstaffe kadunukese, kui tuli linnaskäigult tagasi. Ta väidab, et ei tea, kes too surnud mees on.”
„Vana Monty leidis laiba, mis?” Monica tühjendas oma šerriklaasi. „Vaata aga vaata. Kui ma teda viimati nägin, see oli juba tükk aega tagasi, siis oli ta pooleldi peast põrunud. See pidi nüüd küll tal kõik kruvid loksuma panema.”
„Tegelikult paistab, et ta saab üsna hästi hakkama. Ta läks ööbima kellegi oma vennatütre Bridget Harwelli juurde, kuni meie uurimisega tegeleme.”
„Kas sellel naisel on nüüd selline nimi?” küsis Monica. „Ma kuulsin, et ta olevat jälle abiellunud.”
„Ja lahutanud samuti, ma arvan. Minu meelest peaks ta nüüd neljandat korda abielluma.”
„Päh! See Bridget Bickerstaffe oli kunagi kena tüdruk. Sul on õigus, ta ei ole päris vennatütar. Tema isa Harry Bickerstaffe ja Monty võisid olla nõod. Aga Harry suguvõsa pole kunagi Balaclava House’is elanud, kuigi nad käisid seal tihti külas kuni selle ajani, mil Penny Bickerstaffe oma asjad kokku pakkis ja välja kolis. Nii et sind huvitab, mida ma Bickerstaffe’idest tean, eks ju? Sa pole vist kunagi kuulnud Bickerstaffe’i keedetud puuviljakoogist?”
Ilme Carteri näol oli Monicale vastuse eest.
„Ei. Noh, sa oled ka liiga noor. Sind säästeti ühest minu lapsepõlve õudusest. Mu ema ostis mulle alati pühapäevaseks teejoomise ajaks ühe sellise koogi. Mulle tuleb see praegu silmade ette, suur tumepruun raskestiseeditav kamakas, täis kuivatatud puuvilja, mis hammaste vahele kinni jäi. See maitses pigem mõru kui magus ja tundus kõhus nagu tükk terast. Aga selle koogi ajalugu on samahästi ka tolle perekonna ajalugu. Muuseas, ma pean sulle ütlema, et ma tundsin Monty naist Pennyt paremini kui Montyt ennast. Monty oli alati üks kentsakas vennike. Ma ei tea, kuidas suutis Penny temaga nii kaua vastu panna. Lõpuks, olles raisanud oma elu parimad aastad selle vana jobu peale, otsustas ta, et võiks oma viimased eluaastad veeta õdusalt ja rahulikult. Ta ostis Cheltenhami väikese korteri ja jättis Monty sellesse süngesse lobudikku üksi hauduma.”
„Kas Penny elab veel?” küsis Ian õhinal.
Monica raputas pead. „Ei. Ma kardan, et mitte. Suri vist neli aastat tagasi. Tal ei jäänud palju aega oma vabadust nautida. See on kurb. Mul õnnestus ta matustel käia. Kas tead, et tollel õnnetul Montyl polnud nii paljugi viisakust, et kohale ilmuda? Teised sugulased kõik tulid. See oli viimane kord, kui ma Bridgetit nägin. Mis ta nimi siis oligi …?”
Monica kortsutas kulmu. „Oota, kas ta ei olnud abielus tolle väikese Tansy isaga. Peterson, see oli ta nimi. Ta oli Bridgeti esimene mees, aga sinna on palju aastaid tagasi. Ta oli jõudnud temast juba lahutada ja lahutanud ka sellest sellist, kellega ta oli pärast Petersoni leivad ühte kappi pannud. Kui veab, tuleb mul ka selle teise mehe nimi meelde, kuigi ega sellel suurt tähtsust pole, sest see abielu ei kestnud kaua. Jah, muidugi, veel oli ta abielus Freddie Harwelliga, abikaasaga number kolm. Tema oli päris kindlasti kohal ja poolpurjus, hingas kõigile alkoholihaisu ninna. Tegelikult lendas isegi Peterson kohale, Jerseyst, kus ta, nagu ma aru saan, redutab maksumaksja paradiisis. See oli väga veider, näha Bridgetit pressituna kirikupinki oma kahe abikaasa vahele. Petersoni tütar Tansy oli samuti seal. Oi, ta oli tol