„Nii et me peame väljas ringi vaatama ja püüdma leida mingeid jälgi või märke sellest, et seal on midagi toimunud. Kusagil võib olla mõni okseloik. Tal on süda pahaks läinud. Phil, ta ei lennanud siia kohale nagu Mary Poppins. Ta tuli siia autoga, nii et kus see siis on? Ta ei tulnud jala, vähemalt mitte nendes kingades. Igal juhul mingi hulgus ta välimuse järgi ei ole. Ta on hästiriietatud ja hästitoidetud mees kõige rohkem varastes neljakümnendates, kas sulle ei tundu?”
Morton noogutas. Siis vaatas ta suletud köögiukse poole, mille taga istus nähtamatu Monty. „Vanamees võis tal taskud läbi tuhnida, otsida sealt raha, et endale viskit osta.”
„Ta poleks võtnud autovõtmeid ega kogu rahakotti, ainult sularaha. Aga ma ei usu, et ta seda tegi. Ma olen sinuga nõus. Keegi kavatses isiku äratundmist takistada ja tegi meie surnud sõbra taskud tühjaks. Ma pean väga võimalikuks, et too isik – või isikud – tõid ta autoga kohale ja jätsid siia maha.”
„Miks siia?” küsis Morton ootamatult. „Kas sa arvad, et kes see siis ka polnud, teadis seda maja?” Ta heitis pilgu enda ümber. „Nad valisid õige koha, kas pole? See on niigi nagu prügimägi ja sama rõõmus kui surnukuur.”
Jess torkas käed kuuetaskutesse ja laskis õlad longu. Philil oli õigus. See siin oli nagu mausoleum: külm, rõske, tolmune ja lõhnas kopituse järele. Ehitatud ilmselt Victoria ajal. Ülakorrusele viiv trepp oli piisavalt lai, et sealt oleks võinud krinoliinseelikuga läbi mahtuda. Ülemise trepimademe süngusse lõikus ootamatult valgus, mis paistis läbi vitraažklaasist akna. Puunikerdistele ja tumedaks tõmbunud õlimaalidele langesid juhuslikud punased ja kollased valguslaigud. See rõhutas veelgi siinset õhustikku; Jessile tundus, et ta on mälestuskabelis. Puudu oli veel ainult seisnud lillevee ja suitsevate küünalde lõhn.
Jess väristas õlgu ja ütles siis otsustavalt: „Ma viin Monty välja. Seejärel peame vist sinuga siin veidi ringi vaatama …” Ta näitas käega trepimademe suunas. „Et kindlaks teha, et siin kusagil ei leba veel mõni surnukeha.”
Kui Jess tagasi kööki läks, avastas ta, et Monty oli ilmsesse masendusse langenud. Oli raske öelda, mida peaks temaga tegema. Ilmselgelt ei tahtnud ta minna Bridget Harwelli juurde ööbima, ehkki too naine oli telefonis väga mõistlikku juttu rääkinud. Aga siia majja Monty jääda ei saanud, kuni oli kindlaks tehtud, kas tegemist on kuriteopaigaga ja Monty vajas seltsilist. Kas ta sellest ise aru sai või mitte, aga ta oli sügavalt vapustatud.
„Tulge minuga kaasa, härra,” ütles Jess Montyle, julgustades teda nii, kuidas oskas. Monty tõusis kuulekalt püsti ja läks Jessi järel välja.
Õues hingas Jess tänulikult sõõmu värsket õhku. Monty toppis käed taskutesse, tõmbas õlad kühmu ja mossitas. Väljas, peavärava juures seisis esimesena kohale jõudnud konstaabel oma auto kõrval ja rääkis ühe võõraga, noore teksastes ja kulunud nahkjakis mehega.
„Tere, Monty!” tervitas tundmatu Bickerstaffe’i. „Mis sul siin toimub? Võmm ei taha mulle rääkida!”
Monty avas suu, et talle vastata, kuid Jess jõudis temast ette. „Mina vastan küsimustele, härra Bickerstaffe. Teie ei ütle midagi, kas on selge?” Jess lükkas Monty nagu pambu politseiauto tagaistmele ja lõi ukse tema järel pauguga kinni. Autos vajus Monty istmel kössi ja pani käed rinnale risti nagu jonnakas põngerjas.
Jess pöördus oma kolleegi ja noore uustulnuka poole. Ta uuris noormeest hoolikalt ja leidis, et too võib olla umbes kahekümneaastane. Tema päevitunud jumest nähtus, et ta veedab suurema osa oma ajast väljas. Tal olid pikad juuksed, mis ulatusid lokkis üle nahkjaki määrdunud krae. Nii juuksed kui ka jakk oleksid hädasti pesemist vajanud. Omal kombel nägi ta isegi hea välja, aga võis arvata, et varsti käib tema välimus alla. Noormees vaatas Jessile julgelt vastu. Tõeline elumees, mõtles Jess.
„Kes te olete?” küsis inspektor kärmelt.
„Gary Colley.” Vaatamata tema tumedate silmade särale oli tema hääles ja käitumises miski, mis manitses ettevaatusele.
„See härra,” ütles politsenik mõningase irooniaga Gary poole noogutades „elab umbes paarsada meetrit eemal selle tee ääres. Seal on mingisugune väikemaaomand, mis kuulub ilmselt tema isale. Ta elab seal koos oma perekonnaga.”
Gary põrnitses teda tigedalt, kuid pöördus hoopis Jessi poole. „Ta ei räägi mulle, mis toimub.” Gary võttis käe kuuetaskust välja ja osutas politseinikule.
„Ei, ja mina ka ei räägi,” ütles Jess. „Te peate ootama, et teada saada. Aga mina tahaksin teile mõned küsimused esitada.”
Gary polnud veel ise küsimist lõpetanud. „Te ei tulnud ju ometi selleks siia, et vaest vana Montyt vahistada, ega ju?”
„Ei. Kuulge, kas te olite täna ka varem siin?”
„Ei,” ütles Gary kiiresti.
„Kus te olite?”
„Kodus, tegelesin loomadega ja tegin majapidamises igasugu toimetusi. Meil on väike talu, nagu see võmm ütles. Peamiselt sead.” Gary surus maha naeratuse.
Ta kuulus nende inimeste hulka, kes tavaliselt nimetasid sigadeks politseinikke ja enda arvates oli ta väga vaimukas. Jess mõtles korraks, ega ta politseis arvel pole.
„Ja mis teid praegu siia tõi?”
„Ma olin teel linna, mõtlesin, et võtaks õige varase õlle või paar.”
Jess heitis pilgu oma käekellale. „Väga varase, kell on alles kümme minutit neli läbi.”
„Mul kulub sinna jõudmiseks pool tundi,” ütles Gary asjalikult. Ta vaatas Jessile pikalt otsa. Tema nägu ei naernud, aga ta tumedad silmad küll.
„Kes teie talus peale teie ja isa veel elab?” küsis Jess.
„Minu mamps,” vastas Gary talle. „Mu õde, tema laps ja mu vanaema.”
Neli põlvkonda Colley’sid ühe katuse all. Jessile oli see stsenaarium tuttav: tegemist oli sedasorti kohaliku perekonnaga, keda arvatavasti kõik tundsid ja suurem osa umbusaldas. Nad ise teadsid kõiki ja kõigest, mis ümberringi toimus. Mitte just kelmid, aga mitte ka päris ausad. Arvatavasti salakütid, võib-olla tegelevad keelatud koeravõitluste või millegi sellisega. Nad võivad oma eemalasuvas majapidamises koguni varastatud kaupu hoida, täiendades oma sissetulekut sel moel, et töötavad professionaalsematele petistele kui nad ise. Võib-olla tasuks mõelda, ehk õnnestub leida mingi ettekääne läbiotsimisorderi hankimiseks.
„Kui vana teie õe laps on?” Kahtlus lapse hooletusse jätmises võiks olla üks viis, kuidas Colley’sid lähemalt tundma õppida.
Gary mõtles küsimuse üle ja vastas siis: „Umbes neljane.”
„Ja selle poisi – või tüdruku – isa?”
Gary irvitas. „Te olete detektiiv?”
„Jah,” ütles naine talle.
„Noh, siis võiksite teie välja uurida, kes Katie isa on. Meist seda küll keegi ei tea.”
Jess tõmbas sügavalt hinge. „Kas te olete näinud täna mõnda võõrast autot mööda seda teed sõitmas?”
„Siinkandis liigub vähe masinaid,” ütles Gary. „Kui mõni sõidabki, siis peamiselt tullakse Sneddoni talust või minnakse sinna.
See on siit pisut rohkem kui poole kilomeetri kaugusel.” Ta näitas käega tee suunas. „Mina pole näinud ühtegi tundmatut autot. Kui siia satubki mõni võõras, siis on ta tõenäoliselt ära eksinud.”
„Kas olete kindel?”
Gary noogutas enesekindlalt. „Ma oleksin märganud. Tavaliselt nad jäävad seisma ja küsivad teed. Ma saadan nad tagasi suurele maanteele. Siinkandis saab ringi liikuda küll, aga kõikjal on vaid kitsad külavaheteed ja mõni pinnasetee, mis viib metsa. Mingeid teeviitu ei ole ja teed on väga auklikud. Samuti ei saa üks masin teisest mööda sõita. Üks neist peab tagurdama ja