„Ma ei tea.” Jess mõtles selle üle. „Tekk oleks kokku panduna väga suur. Võib-olla nad ei viitsinud seda iga kord ära võtta? See polnud ühekordne külastus, söör. Seda tuba on korrapäraselt õhutatud. Seal on tõepoolest tunne, et tuba on regulaarselt kasutatud.”
„Oma sõrmejäljed koristasid nood regulaarsed armutuikesed küll hoolega ära, kui nad ikka käisid seal romantilistel kohtamistel. Kirg neid sel määral ei vallanud, et nad oleksid selle ära unustanud.” Carter trummeldas sõrmedega. „Ent see, et nad teki maha jätsid, ütleb meile, et nad olid kindlad, et Monty ei tule üles ega leia seda. Siit tekib oletus, et nad valisid just selle maja, sest olid kindlad, et siin neile peale ei satuta. Nad tundsid omaniku harjumusi. Aga miks nad vältisid nii hoolikalt sõrmejälgede jätmist, kui risk avastatud saada oli sedavõrd väike?”
Carter nõjatus vastu tooli seljatuge ja pani käed kokku. Hetke vältel uurisid nad vaikides teineteist. Siis küsis peainspektor: „Kus seersant Morton praegu on?”
„Ta läks naabreid küsitlema. Siin on üks Colley-nimeline perekond, kes peab Balaclava House’i kõrval väikest seakasvatustalu, kuigi siit majast see ei paista, sest jääb maanteekurvi taha. Aga lõhna on küll tunda.”
„Toredad naabrid,” kommenteeris Carter.
„Ma ei usu, et sigade lõhn Montyt häiriks. Seal kaugemal on veel üks talu, suurem, mis kuulub kellelegi Pete Sneddonile. Ma ei usu, et Colley’dest oleks eriti palju abi. Kui nad midagi teavadki, siis meile nad seda ei räägi. Nad pole seda tüüpi inimesed, kes korrakaitsjatega koostööd teeksid. Sneddoniga võib Mortonil rohkem vedada.”
„Ma tahaksin kohtuda härra Bickerstaffe’iga,” ütles Carter.
Jess avas suu, kuid Carter ennetas ta protesti. „Ära muretse, ma ei tee ettepanekut sinuga täna pärastlõunal kaasa tulla. Bickerstaffe tunneb sind. Mõni võõras, kes sinuga kaasa tuleb, võib teda ehmatada. Ma julgen öelda, et mul tekib üsna varsti võimalus temaga lähemalt tuttavaks saada.”
Sel ajal kui Jess vestles peainspektor Carteriga, oli Phil Morton ametis Colley’de perekonna küsitlemisega. Ta seisis värava juures, mis sulges tee nende majapidamisse, ja uuris käsitsi maalitud silti kirjaga „Kurjad koerad”. Ta oli parkinud oma auto maanteele ja oli kavatsenud jala majani minna, aga kui need lõukoerad olid lahti, siis küll mitte. Ta oleks võinud värava lahti teha ja sellest autoga läbi sõita. Ta sirutas käe välja ja kõnealused koerad hakkasidki otsekohe haukuma, otsekui teadnuks nad, et võõras kavatseb nende valdustesse tungida. Nad lärmasid nagu pöörased, aga nähtavale ei ilmunud.
Sel ajal kui Morton kõhkles, ilmus välja keegi teine. Üks kuju tuli mööda teed vaevaliselt tema suunas ja jäi teisel pool väravat seisma. Tegemist oli ühe vanema naisterahvaga ja Mortonile mõjus ta kuidagi väga kandilisena. Lühikest kasvu, jäme, hõredad hallid juuksed raamimas päikesest pruuniks põlenud nägu, seisis ta oma töntsakatel jalgadel, mis olid tasakaalu hoidmiseks kergelt harkis. Tal oli seljas telki meenutav määrdunud kirju hõlst ja käes kandis ta ämbrit.
„Kes teie selline olete?” küsis naine. Küsimus jahmatas Mortonit, mitte sõnade endi, vaid naise hääletämbri pärast. See oli madal nagu mehel ja kähe, mis reetis eluaegset kiindumust džinni ja kangesse tubakasse. Enne kui Morton jõudis vastata, jätkas naine: „Ma arvan, et võmm, kes tuli siia selle Balaclava jama pärast.” Ta vonksatas oma vaba käe pesemata pöidlaga enam-vähem Monty kodu suunas.
Morton võttis välja oma politseiniku töötõendi, kuid naine peaaegu ei vaadanudki seda. „Kas teie olete proua Colley?” küsis Morton.
„Üks neist olen ma küll,” ütles naine. „Mu minia Maggie on teine.”
„Ma tahaksin vestelda teie pereliikmetega,” ütles Morton. „Kas nad on kõik kodus?”
„Nad on igaüks oma toimetuste juures. Te võite sisse tulla. Ma lähen ees.”
Morton avas värava ja vaatas kartliku pilguga naisest mööda. Too oli temast juba ära pööranud ja kõmpis mööda teed tagasi. Ta vaatas üle oma õla, ilma et oleks sammu aeglustanud.
„Koerad on aedikus,” ütles naine.
Morton järgnes talle, tahtes kangesti näha kohta, mida Colley’d nimetasid oma koduks. See ilmuski nähtavale, kui ta läbis teel oleva väikese kurvi, ning teda üllatas, et see koosnes mitmest hoonest. Millise segadiku need hooned moodustasid! Morton tõdes, et siin oli kõigest midagi. Teadmata kuigi palju arhitektuurist, mõistis ta, et talu eri osad olid ehitatud erineval ajal ja mõnel puhul ka hoopis teiseks otstarbeks.
Kõige väiksem ja ühtlasi talle kõige lähem ehitis oli koeraaedik. See oli traataiast valmistatud suur puur, mille otsad olid kinnitatud postide külge. Arvatavasti oli see alguse saanud kanade jooksuaiast. Aediku ühes otsas seisis mingi lagunenud lobudik, mis arvatavasti täitis kuudi aset. Koeri endid oli arvult kolm, Mortoni arvates olid nad saksa lambakoerad, kelle verre oli segatud ka teisi tõuliine. Nad olid suured tugevad loomad ja Morton kahtles, kas too traataed suudaks neid kaua kinni pidada, kui nad ikka tõepoolest tahaksid välja pääseda. Nad hoidsid kokku, koonud pressitud vastu aeda, ja vahtisid teda ebasõbralike kollaste silmadega. Kerge tuulehoog tõi talle ninna väljas peetavate kariloomade vänge lõhna. Morton pööras pilgu meelega eemale, meenutades, et kui ta võõrale koerale silma vaatab, võib too võtta seda väljakutsena.
Nagu Morton oma õnnetuseks märkas, oli proua Colley kadunud majja, mis asus otse tema ees, jättes ta üksipäini. Esialgu oli see olnud tollele piirkonnale tüüpiline meekollane maamaja. Aga aastate jooksul oli sellele tükkhaaval väikesi juurdeehitusi lisatud, osa tellistest, mõni aga teist sorti kivist, ja maja kaugemat otsa hoidsid püsti puust kaldtoed.
Mortonist vasakule jäid tühjad tellistest seasulud. Ta murdis pead, kus sead ise võiksid olla. Temast paremal, koeraaediku taga asus üks hoopis teistsugune hoone. See oli suurem, tal oli nii pikkust kui ka kõrgust, ja ehitatud oli see tellistest, seejuures korralikult, ning piki fassaadi kulgesid eri värvi tellistest laotud kaunistused. Hoone kaugemas otsas olid aknad tolmused ja sealpool asus laudauks. Mortoni poole jäävasse akendeta otsa oli ehitatud lai ukseava, praegu olid selle ees märksa tänapäevasema ja lihtsama kontstruktsiooniga uksed, mis olid hoone muu stiiliga vastuolus. Ehitisel oli kaks korrust; ülemisel korrusel, umbes inimese kõrgusel, oli näha kaks ühesugust avaust, mis algasid põranda tasandilt. Ühe ava kõrval ulatus seinast välja roostes talide ja plokkide süsteem.
Vana heinaküün ja laudad, mõtles Morton, nüüd lihtsalt ladu. Huvitav, mis nende algupäraste ustega juhtus? Ma arvan, et nad kasutavad mingit osa sellest ruumist aida või poegimispaigana. Isegi vaatamata oma praegusele olukorrale paistis hoone teiste hulgast teravalt silma. See oli sama, kui näha mõnda vanemat räbalais, kuid härrasmehelikku hulkurit istumas ühel pingil koos teiste, mitte nii esinduslike punaninadega. See viis Mortoni mõtted Monty Bickerstaffe’ile.
Sel ajal kui Morton oli tegelenud ümbruskonna uurimisega, oli proua Colley oma klanni kokku kogunud. Nüüd ilmusid nad lagedale, mõned majast; teised selle nurga tagant, ilmselt kusagilt majatagusest kohast. Nad liikusid ühtlase grupina Mortoni poole ja seisid vaikides, oodates, et tema vestlust alustaks.
Proua Colley-vanemal polnud enam ämbrit käes, aga tema sõrmed olid endiselt konksus, otsekui hoiaks ta ikka veel sangast. Tema kõrval seisis sõjaka ilmega keskealine naine. Tema näojooned ja kehakuju olid ebakorrapärased ning nahk tuulest parkunud ja täis enneaegseid kortse. Naise sirged ja rippuvad, halvasti värvitud juuksed olid näolt eemale tõmmatud ja seatud hobusesabasse. Ta kandis kuldseid kõrvarõngaid, aga polnud meigitud, ja tema paljad käsivarred olid kaunistatud tätoveeringutega. Ta seiras Mortonit oma väikeste tumedate silmadega, ise samal ajal sigaretti tõmmates. See peab olema Maggie, too minia, mõtles Morton. Küll oleks tore hommikuti ärgata ja näha sellist pead oma kõrval padjal!
Mees, kellel oli au olla tema abikaasa, seisis Maggie kõrval: ta oli tüse ja habemega, räpastes teksades ja tepitud vateeritud vestis, mida ta kandis paksu särgi peal. Seejärel hakkasid silma perekonna nooremad liikmed. Üks