„Jah, ja see panebki mind imestama, kust te sellest surnukehast kuulsite, härra Colley,” ütles Morton malbelt, „sest teie poeg Gary nägi üksnes seda, kuidas härra Bickerstaffe’i politseiautosse paigutati.”
Kaks Colley’t vahetasid pilke.
„Noh,” ütles Dave aeglaselt. „Hiljem, õhtu poole, käis mu ema korraks seal ja uuris asja. Ta tahtis maja näha ja vaadata, kas härra Montyga on kõik korras, kui tal midagi vaja peaks minema. Ta nägi, kuidas matusetalitaja auto parajasti minema sõitis. Mitu politseinikku oli ikka veel kohapeal. Ema tuli tagasi ja rääkis meile, mida ta oli näinud. See kõik tähendas, et keegi oli surnud, kas pole nii? Ja see polnud härra Monty, sest Gary nägi teda koos teie inimestega.” Dave’il näis olevat hea meel, et ta oli nii loogilise vastusega lagedale tulnud.
Gary naeratus muutus aina laiemaks. Mida Morton neilt ka ei küsinud, kõige jaoks oli neil vastus olemas. Morton heitis Garyle pilgu, et too mõistaks, et tema naeratus polnud jäänud märkamata. „Ma tulen siia ilmselt veel tagasi. Kui teil vahepeal peaks midagi meelde tulema, siis andke meile teada, eks?”
Vastuseks pomisesid Colley’d midagi ebamäärast.
„Muuseas, kelle omad need hobused on?” küsis Morton, noogutades kaugema tarandiku poole.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.