Kümme tuhat iga maali eest… Leo Roosimöldri suu vajus imestusest ammuli. Ta ei uskunud oma kõrvu. Oli see mehike ikka täie mõistuse juures? Või viidi siin läbi järjekordset vigurit ja pettust tema kulul? Ent samas, mida tal nii väga enam kaotada oligi: see katkirebitud sametülikond, millel üks varrukas poolenisti puruks kärisenud ja vasem püksisäär kubemest põlveni lõhki, need õnnetud lõuendid, mida ta ju niikuinii hävitada kavatses…
„Noh, kas jääte kaubaga nõusse?”
„Põhimõtteliselt küll, ainult et…”
„Tore!” lõikas mehike, kes nähtavasti väga pikka juttu ei armastanud, talle vahele, haaras lõuendid kaenlasse ja viipas kunstnikule, et too talle järgneks.
„Hakkamegi siis minema. Lõpliku lepingu sõlmib isand teiega ise.”
Imelik oli aga see, et mehike ei suundunud nüüd mitte välisukse poole, vaid hoopis Ümarlaua tagumisse, kolmandasse saali, kus valgus oli kõige hämaram, suitsuvine kõige tihedam ning purjutajate jauramine kõige suurem. Kui nad tantsijate ja niisama tuikujate vahelt läbi trügides viimase nurgalaua juurde jõudsid, puges mehike hoopistükkis laua alla, asudes seal millegi kallal kohmitsema. Minut hiljem hõikas ta, et kunstnik talle järgneks.
Ausalt öeldes ajas kõik see Leod juba naerma: kõigepealt jood ennast täis, siis leiad endale sõbrad, siis tahetakse su seljast varastada ülikond, ja nagu sellest oleks veel vähe, ilmub teab kust mingi näpitsprillidega mehike, kes on nõus väga suure summa eest ära ostma su maalid, kutsudes sind takkapihta veel laua alla ka pugema. Ja kunstnik Roosimölder puhkes tõepoolest valjusti naerma.
„Ei no paistab, et täna saab siin ikka veel kõvasti nalja!” hõiskas ta.
„Kas tulete juba või ei?!” kostus seepeale laua alt peenike ja vihane hääl, „või ma panen ukse kinni ja te jääte kõigest ilma!”
Rohkem küll uudishimu pärast kummardus Leo siis vaatama, mida see mehike seal laua all õieti teeb, ning suur oli tema imestus, kui nägi, et seal on avatud tilluke luuk, kustkaudu suure peaga mehike oli juba jõudnud sisse pugeda.
„Ruttu, ruttu, ei ole siin aega enam viivitada!” kostus kusagilt kutsuv hääl.
Ja mõtlemata enam, kas see ka kõik tõsi on või millega ülepea lõppeb, kummardus Leogi nüüd kähku laua alla ja puges tillukesest august sisse. Luuk langes ta järel valju mürtsuga kinni.
Piki kitsast ja madalat koridori roomasid nad neljakäpakil edasi ahta ja kollaka valguse poole, mis eestpoolt vastu kumas. Koridor tegi mitmeid haake ja käänakuid, kord tuli meestel edasi liikuda poolkükakil, kord küljetsi, vahel pöörata vasakule, siis jälle paremale. Leo Roosimöldri põlved olid jaheda kivipõranda nühkimisest juba päris valusad, kui käänuliselt looklev labürint viimaks sedavõrd avardus, et mahtus ka juba kummargil edasi liikuma.
Suure peaga mehikesele paistis see koridoride võrgustik kaunis tuttav olevat, kuna kohtades, kus käigud kaheks või koguni neljaks hargnesid, ei peatunud ta kordagi järele mõtlemiseks, vaid kiirustas edasi ainult mingis talle teadaolevas suunas. Ega vaadanud ta see aeg kordagi ka tagasi, tõenäoliselt teades, et ümber pöörama ja tagasi minema poleks Leo neis kitsastes käikudes niikuinii mahtunud. Pealegi oleks mees selles koobasterägastikus kohe ära eksinud.
Viimaks, kui nad Leo arvates võisid küll juba tunde neis madalais ja looklevais tunneleis ekselnud olla, suurenesid koridorid sel määral, et suure peaga mehike mahtus sirgelt ja vabalt püsti käima. Roosimölder aga, olles mehikesest vähemasti kahe ja poole pea jagu pikem, seda lõbu endale lubada ei saanud. Endiselt pidi ta poolkookus ja küürakil olles teejuhile järele vantsima, mistõttu mehe selg kaunis kangeks ja valusaks oli muutunud. Kasuks ei tulnud ka kainenemine, mis tõi enesega ühes pohmeluse, ärevuse ning kummalise ängi. Ja kas tekkis see äng neist kitsaist ja hirmutavaist käikudest, segadusest hinges või hoopis teadmatusest, mis ootab teda ees, seda ei osanud Leo isegi arvata.
Üks rõõmustav asjaolu ilmnes mõningase aja pärast siiski. Nimelt, kui nad seni olid liikunud vaid vaevuaimatava kuma suunas, siis nüüd võis juba näha ka valgusallikaid endid: ähmast pruunjaskollast helendust immitsevaid elektripirne, mis umbes paarisajameetriste vahedega laest alla rippusid, iga pirni ümber tiirlemas hulgaliselt ööliblikaid ja teisi tillukesi putukaid. Millalgi pärast seda hakkas Leo märkama koridori seintes asetsevaid madalaid uksi. Mõned neist olid nummerdatud, mõnele löödud silt halvastiloetava nime või kellaajaga, mis võis tähendada ehk seda, et nende uste taga kontorid või töötoad pidid asuma. Üks säärastest ustest oli praokil ning põgusal sissepiilumisel nägi kunstnik suurt ümmargust lauda, õmblusmasinat ja kääride ning mõõdulintidega vilkalt siia-sinna sebivaid Itski mõõtu mehikesi. Leo oleks hea meelega kauemakski rätsepatöökoda uudistama jäänud, kuid teejuht ei pidanud kahjuks ei selle ega ühegi järgmise ukse juures vajalikuks peatuda. Vastupidi. Pigem kiirustas ta Leod hoopis tagant, kuna muidu olevat oht, et nad peremehe juurde hiljaks võivad jääda, millest omakorda suur pahandus võib sündida.
Aina edasi, ikka edasi tõttasid nad mööda lõputuid koridoride labürinte. Vahel tabas Leo Roosimöldrit tunne, et nad oma suunda mingi aja tagant üsna korrapäraselt pahemale nihutavad ja et koridorid justkui aegamisi piki tohutut spiraali aina sügavamale maa alla laskuvad. Olles parasjagu pead murdmas, kui sügaval maa all võisid nad juba olla, komistas ta korraga ühe seina ääres lesiva mehikese otsa, kelle ülessirutatud käes kahvel, kahvli otsas aga hapukurk, mille ümber omakorda parv rõõmsalt pinisevaid äädikakärbseid tiirles. Mehike ise viibis sügavas ja õndsas unes. Igaks juhuks Leo siiski vabandas ta ees, kiirustades seejärel nurga taha kadunud teejuhile järele.
Varsti pahvas mehele tuuletõmbusega vastu imal hais, mis meenutas kergelt riknema läinud liha lõhna, ja see omakorda sünnitas Leos hirmu, et nad lähenevad tapamajale või millelegi veelgi hullemale. Kuid säärased mõtted sundis Leo oma peast kiiruga lahkuma, kuna paanikasse sattumine oli küll viimane asi, mida ta hetkel soovis. Peagi muutus aga hais sedavõrd hingematvaks, et kunstnik oli sunnitud peatuma ning vastu seina välja oksendama kogu oma õhtuse joogikaardi. Pärast seda tundis ta end mõnevõrra paremini ning õnneks kadus mingi aja pärast ka vastik lehk.
Teekond jätkus. Kord pöörati vasemale, kord paremale, siis mindi jälle tükk aega otse, vahepeal väikeste redelite abil üle hiidrahnude turnides. Kõige ohtlikum oli aga möödahiilimine põhjatutest aukudest, mis kui hambutud eidesuud vahel kesk koridori haigutasid. Paaril korral komistas Leo ka kägarassetõmbunud inimskelettide otsa, jäänukid neist, kes käikuderägastikus ära olid eksinud ja nälja ning janu kätte surnud. Kunstniku niigi ärevat meeleolu süvendas säärane vaatepilt veelgi.
Mingi aja pärast muutus liiklus katakombides tihedamaks. Seda võis järeldada neile koridoris vastu sibavate kääbusekasvu asjameeste üha kasvavast hulgast. Ikka oli neil kas sinna- või tännapoole aina kiire. Üks neist tassis kaenlas imelikke naha- ja riideräbalaid, teisel oli pikk meetrilint mitmekordselt ümber kaela mässitud, kolmas kandis käes suuri rätsepakääre, mida kunstnikust mööda joostes närviliselt laksutas, neljas rehkendas käigu pealt pliiatsiga midagi märkmikulehele. Ühel tüsedamal ja soliidsemal mehikesel oli paremas käes nööritäis barankasid, vasemas aga hiigelsuur ja aurav teekann. Kõik nad sarnanesid kunstniku teejuhiga, kõigil neil oli seljas enam-vähem samasugune kitsas pintsak, väikeste ja ringivilavate silmade ees näpitsprillid, peanuppu katmas tilluke kaabu, paljudel nina all üleskeeratud otstega mustad vurrud. Paari vastutulijaga vahetas Itski käigu pealt ka mõne sõna, kuid enamikest kõndis vaikides ja kiirustamisi mööda.
Valgus hakkas heledamaks muutuma. Õigemini rippus koridori lagedes ähmase valgusega pirne järjest tihedamini. Õhkki muutus aina soojemaks, mõne aja pärast lausa lämmatavaks. Ja jällegi hakkas lehkama tooreste, katlas keedetud loomanahkade järele, imalalt ning ebameeldivalt.
Viimaks teatas teejuht ühe madalukese sissepääsu juures, et nad on kohal. Enne ukse avamist pöördus ta ümber ja vaatas kunstnikule üle näpitsprillide teraval pilgul otsa.
„Pidage meeles,”