„Mida te soovite?” küsis ta.
„Vabandage, et tülitan, aga kas te võiksite mulle rääkida midagi päevast?” küsis temalt Georg.
„Päevast? Milleks on teil vaja teada midagi päevast?”
„Vaadake, ma pole juba kümme aastat päevavalges liikunud, töötan nimelt öövahina. Ma ei saa aru, ei mõista enam päeva.”
Seepeale silmitses vanamees Georgi juba terasemalt.
„Ise ma ei oska selle kohta kahjuks seletust anda,” lausus ta siis, „küll aga tean aadressi, kust te selles küsimuses abi võite leida. Tingimusel, et oskate saladust pidada.”
Georg noogutas.
„Hästi. Minge siis, näete, sellest õuepoolsest trepist alla ja sealt edasi hoovipealsesse majja. Kui olete kolmandale korrusele jõudnud, koputage väikeste pausidega neli korda korter kuueteistkümne uksele.”
Georg tänas ja kiirustas trepist alla. Hoovi läbides pani ta silmanurgast tähele noort naist, kes parasjagu pesu nöörile riputas, ja tema jalgade ees mängivat kuldsete lokkidega last. Eredas päikesevalguses tundusid nad olevat justkui kaks inglit, kes Georgile kinnitust andsid, et ta õigel teel on. Õuepealsest majast sisse astudes ta juba peaaegu et jooksis treppidest üles. Korter kuueteistkümne ukse taha jõudes tõmbas ta pisut hinge, et suruda maha liigne ärevus, ja koputas siis sekundiliste pausidega neli korda uksele.
Tükk aega valitses teiselpool ust vaikus. Georg tahtis juba uuesti koputada, aga enne seda avas ukse hommikumantlis mees, kelle nägu meenutas suvist täiskuud. Vaatamata rangele ilmele, tundus mehe pilk heasoovlik.
„Tervist,” sõnas Georg kohmetult. „Ma tulin… ma tulin teie juurde, et… See tähendab, kas te võiksite mulle rääkida midagi päevast?”
Täiskuunäoga mees silmitses mõnda aega vaikides Georgi, lükkas üles silmadele vajunud kollase juuksetuka ja vastas:
„Kui teid juba minu juurde juhatati, küllap ma siis ka räägin. Aga see külaskäik jäägu vaid teie enda teada.”
Georg noogutas.
„Astuge palun edasi.”
Korteris, kuhu nad sisenesid, valitses meeldiv hämarus. Paarist väiksemast toast ja koridorist läbi minnes juhatati Georg suurde elutuppa, kus talle viibati pehme tugitooli suunas.
„Võtke istet, ma lähen keedan teed,” sõnas võõrustaja.
Georg vaatas ringi. Kõrge laega toas oli mustast tammest valmistatud mööbel. Riiulitel võis näha idamaiseid vaase, teekanne ja väikeseid portselanist elevante. Laest rippus alla kroonlühter, sinisel pärsia vaibal vedelesid läbisegi õunad ja võõrkeelsed ajakirjad. Akende ees rippuvate paksude kardinate vahelisest praost tungis tuppa hele päikesesein, mis poolitas toa kaheks. Valgusjoas hõljusid tolm ja suleebemed.
Laual, mille taga Georg istus, vedeles kõiksugu nipsasju: vasest teekann, malelaud, millel elevandiluust nikerdatud vigurid andsid aimu pooleliolevast partiist, helesinise paberiga trühvelkommid, tinasõdurid ja kollane siidlinik kõige selle all. Seinal rippuv hiigelsuur maal kujutas kusagil Lõuna-Venemaal laiuvat suvist steppi, kus õhk virvendamas kuumusest, tumeroheline taimestik katmas maad, taamal üksik ratsanik kihutamas teadmata suunas.
„Niisiis, teid huvitab päev?” katkestas mahe ja madal hääl Georgi vaatlused. Täiskuunäoga mees asetas lauale aurava roosast portselanist teekannu ja kaks piaali ning võttis naeratades külalise vastas istet. Tema öösinise hommikumantli südamepoolsele servale oli kuldlõngaga tikitud tuldsülgav draakon.
„Jah,” vastas Georg Lee, „selleks ma siia tulin.”
„Ja millised asjaolud on teid selle nähtuse mõistatahtmiseni viinud?”
„Vaadake,” selgitas Georg, „ma olen nimelt mõne aasta jooksul päevavalgusest täiesti võõrdunud. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga nii on lihtsalt läinud. Amet selline. Kõige selle tulemusena ei mõista ma enam päeva, ei saa aru.”
„Hmm, jaa-jaa. Päev, päev, päev… Tõepoolest. Olen selle mõistatuse üle isegi pead murdnud,” ümises täiskuunäoga mees justkui omaette, trummeldas sõrmedega vastu lauaserva ja vajus mõttesse. Tundus, et ta isegi suigatas korraks. Siis, kergelt võpatades, ta äkki virgus, valas Georgile ja enesele teed ning asus selgel ja lainetaval häälel rääkima.
„Päev – see on nagu puri. Tohutusuur, valge puri! Hommikul, kui hakkab valgenema, tõuseb ida poolt tuul, puhub purje tasapisi pungi ja kõik, kes leiavad end sellest laevast, mille masti küljes see puri paisub, need on päevased inimesed. Tuul puhub purje trummina pingule ja saadab laeva lääne poole teele. Kas see laev ka õiges suunas liigub, seda ei tea keegi. Aga igal juhul on puri pingul, tuul tagant, laev liigub kiiresti edasi ja inimestel tunne, et kõik on nii nagu peab. Ja kui tunne on hea, siis ongi suund õige. Inimesed on lainetamise hoost rõõmsad ja elevil ja laev muudkui purjetab õõtsudes nagu oleks temagi rõõmust purjus. Aga kui hakkab hämarduma, lakkab ka tuul, valge puri vajub tasapisi longu ja inimesed selles laevas muutuvad uimaseks ja uniseks.”
„Ja nii iga päev?” küsis Georg.
„Nii iga päev.”
„Hmm… Aga kuidas saavad inimesed selles laevas rahul ja rõõmsad olla, kui nad mööda linna muudkui ringi askeldavad, kõiksugu asju taga ajavad ja paljud lausa tigedate nägudega on?”
Täiskuunäoga mees oli vahepeal piibu süüdanud. Mõnus ploomitubaka aroom hõljus läbi toa.
„Jah, kõrvaltvaatajale võib tõesti selline mulje jääda,” noogutas ta siis, „kuid tegelikult on asjad täpselt vastupidi. Tuulest pingul valge puri on ju see, mis päevainimesi aina edasi kannab ja kõik asjatoimetused nende eest ära teeb. Nii et kui nad esmapilgul tunduvadki kurjad, siis tegelikult on nad rõõmsad. Kurjus nende nägudel on lihtsalt rõõmu mask, muud midagi.”
„Või nõnda…”
Georg mõtles kuuldu üle hoolega järele. Paljugi oli, mis talle selles jutus meeldis ning teda targemaks tegi, kuid mitte vähem seda, mis teda segadusse ajas ja mille kohta ta rohkem kuulda lootis.
Täiskuunäoga mees naeratas hajameelselt, koputas piibu tühjaks ja valas välja uue tee. Küll see maitses hea. Nii head teed polnud Georg varem saanudki. Georg ootas põnevusega vestluse jätkumist, kuid võõrustaja süvenes teed juues omaenese mõtetesse ja paistis unustavat külalise kohalolu sootuks. Vaikus üha kasvas ning Georgil hakkas viimaks ebamugav. Leides, et viisakam oleks vist lahkuda, tõusis ta, kummardas aupaklikult ja väljus kikivarvul korterist.
Kui Georg Lee tänavale astus, oli linnale laskunud juba õhtune rahu. See tegi öövahil tuju heaks. Ta südamesse imbus ärev rõõm, mis omakorda muutis kergeks ja nõtkeks ka tema sammu. Mööda hämarduvaid tänavaid kõndis ta edasi, tundes iga minutiga aina enam, kuis asjad oma õigesse valgusesse asetuvad. Mehe hingel oli nüüd jälle ruumi olla ja hingata. Jõudes kodutrepile, vaatas ta veel korra üle õla ja nägi kesklinna kohale kerkimas õrnroosat, naerusuist kuud.
Kus sa nii kaua oled, Jakob?
Veronika Hilfseele oli väljaõppinud psühholoog. Inimeste nõustamine ja nende hingeelu kõige varjatumate soppide paljastamine oli tema suur kirg. Peale ülikooli lõpetamist töötas ta paaris gümnaasiumis ja mõned aastad ka perenõuandlas, aga oma tõelise kutsumuse leidis ta siiski Wismari psühhoneuroloogiahaiglas. Seal ravis ja nõustas ta ligemale kümmekond aastat alkohoolikuid, psühhopaate, skisofreenikuid ja muid oma eluga ummikusse jooksnud inimesi. Tal jätkus alati emalikku kannatust ära kuulata kõige tühisemadki inimvared.
Abikaasa valis Veronika Hilfseele enesele ometi selliste inimeste hulgast, kes nõustamist ei vajanud: tugeva ja tasakaaluka, terve hingeeluga mehe, kes teenis ehitusjärelevalve tippametnikuna sedavõrd palju, et peagi oli neil heaks eluks olemas kõik, mis vaja. Peale abiellumist sündis nende peresse paariaastaste vahedega kolm toredat ja punapõskset last, mis tähendas omakorda seda, et proua Hilfseele oli sunnitud oma armastatud