Koju jõudes tundis naine kergeid külmavärinaid. End kraadides ilmnes, et tal on üle kolmekümne kaheksa palavik ja proua Hilfseele pidas targemaks kohe voodisse heita. Õnneks olid tema tütred ja abikaasa kodus ning valmis kõigiti ta eest hoolt kandma. Veronika lasi end soojade tekkidega kinni katta, mõeldes nõrgalt naeratades, et pole olemas halba ilma heata. Tõesti, isegi omamoodi mõnus tunne oli üle hulga aja sedasi palavikus olla ja tunda, et sul on olemas lähedased inimesed, kes on su pärast tõsiselt mures, kes toovad sulle voodisse pärnaõieteed, kes sind… armastavad. Ja põsed õhetamas, vajus proua Hilfseele pehmesse unne nagu laps.
Ülikond
Ülikond
Ikka jõuab kätte aeg, mil sa ühekorraga avastad, et su parimad sõbrad on sind reetnud, et su naisel on armuke, et su organismi on tabanud mingi senitundmatu viirus, mis tõotab kujuneda väga pikaajaliseks, ebamugavaks ja väsitavaks, et su töö ja looming valmistavad sulle vaid pettumust ning et iial ei küüni sa enam saavutusteni, milleni kunagi lootsid jõuda. Saabub aeg, mil kõik avarad ja kutsuvad maanteed jooksevad sinus ühekorraga ummikteedena kokku, nõnda et sa leiad end ühel hetkel ringi vaatamas otsekui haavatud loom, kes valedest ümberpiiratuna suudab vaid jõuetus raevus ja kurbuses hambaid kiristada. Isegi vastu hammustada pole sul enam siis jõudu, kuna hambad on eluga heideldes nüriks kulunud.
Kui oled ehmatusega selle kõik avastanud, ei jää sul muud üle, kui tõmbuda tagasi, minna kuhugi ära ja teha end kättesaamatuks. Sa lukustad end nelja seina vahele, lülitad telefoni ja raadio välja, tõmbad akende ette paksud kardinad, jäädes üksi iseendaga. Silmitsi enese ja oma mõtetega loodad sa tagasi saada rahu ja enesekindluse, kuid avastad kohkumusega, et ka see ei aita. Et haav, mis su rinda on löödud – valus, kibe ja sügav –, ei parane ka enam üksinduses. Ja silmitsedes end halastamatus valguses peeglist, märkad korraga, et see asjatutest ponnistustest enneaegu vananenud nägu ongi ju õigupoolest reetmist väärt. Et see senitundmatu ja imelik haigus, mis on sind viimasel ajal vaevama hakanud, tõmmates kõri nähtamatu linguga seestpoolt üha enam kokku, on tulnudki õige mehe juurde – mehe juurde, kellesse sõbrad, tuttavad ning omaenese nainegi on juba ammu usu kaotanud. Ja õudusega taipad siis, et mitte elu su ümber pole surnud, vaid sa ise – sa ise hingad juba ammugi surnud mehe hingamist.
Istudes maailma eest varjatult suletud uste ja paksude kardinatega toas, vaatas Leo Roosimölder peeglist oma nägu ja leidis, et see on elu poolt mahakantud inimese nägu. Koolnukahvatu ja eemalepeletav jume, mis sealt vastu peegeldus, need tuhmid, haiglase säraga silmad ning kuivanud, pragunenud huultega suu… Nähes end kõigest ilma jäetuna, kõigi poolt hüljatud tühise inimvarena, haaras teda äkki vastuoluline, ühtaegu alistuv ning masohhistlik meeleolu. Kunstniku suule kerkis lõtv, endalegi võõras naeratus ja ta küsis oma peegelpildilt, aina korrutades ühte ja sedasama: „Miks pidi see just nõnda minema, miks pidi see kõik just nõnda minema, kui ma tahtsin ometi parimat…”
Leo andis enesele aru, et see kõik oli juhtunud tema viimase paari aasta loominguliste otsingute tõttu. Mitte kedagi, jah, mitte kedagi peale enese ei saanud ta säärases meeleheitlikus olukorras süüdistada. Tema ennasthävitavad, nartsissistlikust kirest kantud lõputud katsetused värvide vallas, õigemini küll üheainsama – maagilise kollase – otsimise ja leidmise vaevad.
Jah. Just seesama neetud kollane hakkas kunstnikku ühel päeval kummitama ning selle painest ta enam ei vabanenud. See alkeemiline kollane, mis meenutab tuhmilt läikivat kulda selle looduslikus algolekus, vahtralehtede kollast enne nende puudelt maha langemist, värv, mida ta oli kohanud videvikus, kui omavahel hakkasid mängima valguse õhtueelne hõõgumine ning olemise vaikne, ükskõikne nukrus; see kirka sügise värv, mis muutis hääbumise ja koltumise hingekriipivaks iluks, see painajalik kollane, mida ta oli kohanud Rembrandti, van Goghi, Hopperi ja Mudisti maalidel, ühe hullu füüsiku unenäolistel maalidel, see hirmõrn kollane, mida ta kõrv oli tabanud Robert Wyatti hääles ja Bachi orelifuugades, ning mis ühendas eneses kauguse igatsuse ja selle pahupoole… see maagiline kollane, mille eest kunstnik tundus aina põgenevat, kuid mis teda ikka ja jälle tagasi meelitas, tehes temast ühekorraga nii märtri kui võluri – olendi, kes määratud elava karjena hõljuma paradiisi ja põrgu vahel…
Ei saa eitada, et Leol oli nende aastate jooksul mõningaid suurepäraseid hetki, mil ta tundis, et tema pintsli kaudu kandub lõuendile midagi tõelist ja ta suudab oma maalidele manada vähemasti ühe, kõige süngema osa sellest kollasest. Neil hetkedel tundis ta tõelist loomingulist ekstaasi, kuna oli tabanud selle ammendamatu värvitooni puhul vähemalt tema ööpoolse osa, mis meenutab sügavale maapõue peidetud deemonlikku varandust. Ja ometi oli seda liiga vähe, et läheneda olulisel määral eesmärgile, milleni Leo soovis oma piltide kaudu jõuda. Selle tulemuseks oli, et ta maalid suutsid teatavat lummavat jubedustunnet esile manades end imetlema panna nii mõnegi pahelise hingega inimese, kuid enamik vaatajaid sulgesid ta lõuendeid nähes vaistlikult silmad ja kiirustasid edasi.
Leo Roosimöldri töid ei ostetud enam. Üksikud maalid, mis äratasid huvi mõnes asjatundjast kuraatoris, leidsid koha küll kõrgetasemelistel aastanäitustel, ent seal riputati nad üles kuhugi kõrvalsaali või varjulisemasse nurka, et need jubedaid aistinguid äratavad tööd liigselt publiku silma ei riivaks. Müügigaleriides, kus kunstnik oma viimase paari aasta pilte pakkumas käis, vaadati tema lõuendeid altkulmu, sügati mõtlikult lõuga ning poetati seejärel mokaotsast, et teie maalid pole ju iseenesest halvad, kuid inimesed ei osta sääraseid pilte, kuna neis on midagi liiga hirmuäratavat ja ängistavat.
Nõnda oli Leo Roosimölder peale mitmeid aastaid kestnud otsinguid, unetuid öid ning meeleheitlikke ponnistusi sunnitud enesele kibedusega tunnistama, et temas on selle maagilise kollase tabamiseks olemas kõigest veerandik annet. Et ta suudab värvitäiuslikkust küll riivata ja selle süngemast poolest, inimhingede sügavusse peidetud luupainajaist ja mürkidest küll aimu anda, kuid rõõmu, metsikut, kirgast ja iharat elurõõmu, seda kuuma pimestavat päikest, mille suutsid oma maalides ju ometi särama panna nii Chagall, van Gogh kui Mudist, selleks ei jätkunud Leos enam geeniust.
Ja kõigi nende püüdluste tulemus vaatas talle nüüd kahvatu ja aukuvajunud väsinud silmadega mehe näol peeglist vastu. Seda nägu nähes tõdes Leo korraga, et tegelikult vist pidigi see kõik nõnda minema. Suurtele panustele mängides saabki ainult kas suurelt võita või suurelt kaotada: ta ei tabanud alkeemilist kollast kogu selle algupärases täiuses, mis suutnuks elama ja kaasa mängima panna ka kõik ülejäänud värvid tema maalidel, ning sellest piisas, et häving saaks olema täielik.
Kunstnik istus maailma eest varjatult suletud uste taga raskete punaste kardinatega toas, vaatas peeglist oma nägu ja leidis, et see on elust maha kantud inimese nägu. See koolnukahvatu jume, need sünge säraga silmad ja suu, see külmadest higipiiskadest pärlendav laup…
„Hästi,” mõtles ta siis kurbmõrult naeratades, „kui ma olen kord saanud sedavõrd suure kaotuse osaliseks, siis olgu mu häving juba ka suurejooneline ja põhjalik!”
Täis otsustavust tiris Leo Roosimölder toanurgast nüüd lagedale kõik oma päevalgust kartvad lõuendid, keris need rulli ja tõstis välisukse juurde. Seejärel võttis ta kapist välja sametmusta kerge tolmukorraga kaetud ülikonna. See oli seesama ülikond, mille mees oli ostnud oma esimese maha müüdud maali eest ja mida ta oli kandnud, kui lõpetas ülikooli. Selles ülikonnas oli ta mõni aeg hiljem astunud altari ette koos armastatud Mariaga.
Teatavat raevusegust rõõmu tundes kloppis Leo ülikonna tolmust puhtaks ja riietus üle aastate taaskord uhkesse musta sametrõivastusse, et selles püstipäi vastu jalutada oma ebaõnnestumiste jada lõpule. Ta koukis sahtlipõhjast välja oma väheldased säästud, surus lõuendid kaenla alla ning kadus ust tagantkätt kinni lüües hämarduva õhtu rüppe.
Pintsaku hõlmu koomale tõmmates kõndis kunstnik kiiruga kesklinna