Kõrts, kuhu kunstnik sisenes, kandis uhket nime Ümarlaua baar, olles nõnda justkui omaenese nime karikatuur. Joogid olid seal tõesti odavamad kui mujal, ent ruumid ise luitunud seintega, tubakavingused ja mornid. Kui Leo kesk saali enesele kohta vaatama asus, kõõritasid silmanurgast tema poole üsnagi kahtlaste nägudega tegelased. Tundus, et enamus neist olid kas töötud luuserid või päevavargad, end sandiks joonud töölised või mingeid hämaraid asju ajavad sulid, kes liig ereda päevavalguse eest siia hämarasse kõrtsi peitu olid pugenud. Sestap sobisid kunstnik Roosimöldri morn olek, habemetüükaisse kasvanud nägu ja kooljakarva jume Ümarlaua baari kui rusikas silmaauku. Seda mõistis üsna pea ka sealne seltskond, kes peale üürikest ülevaatust Leole nagu vanale sõbrale naeratas ja end pinkidel koomale nihutas, et uuele kamraadile ruumi teha.
Leo Roosimölder eelistas aga istuda tagumise ruumi laua taha, olles otsustanud end seal vaikselt ja aegamisi täis juua. Juua senikaua, kuni raha jätkub ja pole enam kahju piltidest lahkuda. Leo plaan nimelt, nii kurb kui see ka polnud, oli veel samal ööl oma sünged maalid kusagil linnatagusel tühermaal ära põletada, sest kui juba olla kaotaja, siis suurelt. Mis aga pidi saama temast peale lõuendite põletamist, sellele ei tahtnud ta veel mõelda.
Kõigepealt pidi aga saama juua, ja palju!
Alustuseks tellis Leo enesele kolm seitsmekraadist Tarvast. Kunstnik jõi pikkade ja aeglaste sõõmudega, jõi mõnuga, kuni tundis, kuis kange jook juba kergelt sarve hakkab, kuni tundis esimest mõnusat kõigele käega löömise meeleolu. Kui õlled joodud, oli aeg üle minna kangemale kraamile. Leo tellis kolm pitsi viina ja kolm kiluvõileiba, asetades kogu selle tavaari lauale kolme istekoha ette. Ja vaevalt sai ta esimese pitsi põhjani joodud, kui ilmusidki juba kusagilt eesruumist ta lauda kaks kelmi näoga selli, kes oma lustliku jutu ja naljadega Leo tuju peagi üsna rõõmsaks muutsid.
Õige pea jõid mehed juba sinasõprust ja kogu maailm kunstniku ümber omandas aina vikerkaarjamaid toone. Hakkas kätte jõudma see ilmsüütu ja lõbus staadium, kus kogu minevik ja tulevik mähkuvad aeglaselt õrnroosasse, mahedasse uttu, hinges aga võtab maad säärane kerge ja õhuline tunne, nagu muutuksid inimesed ümberringi ingliteks.
Leo uued sõbrad, üks mees istumas ta kõrval, teine vastas, patsutasid kunstnikku õlale, kiites üksteise võidu, kuidas nad nägid kohe ära, et Leo kui üks õige mees siia on saabunud: mees, kes rahaga juba ei koonerda ja ka muidu suurepärane inimene on. Lisaks sellele veel ka humanist ja vägev talent! Mil moel nad tema kunstiandest aru said, jäi Leole küll mõistmatuks, kuna lõuendid olid nurgas ju rulli keeratud, aga see polnudki hetkel tähtis. Tähtis oli, et ta polnud enam üksi, et ta oli siin ja praegu õnnelik ning et keegi teda lõpuks ometi kiita ja tunnustada võttis. Veelgi kauem ja valjemini kiideti Leod aga siis, kui ta oma viimase raha eest pudeli Puertoriiko rummi lauda tellis. Kui seegi joodud sai, asusid uued kamraadid talle omakorda juba ise välja tegema, sest nagu öeldakse, sõpra tunneb hädas.
„Sinusuguse vahva venna jaoks pole meil millestki kahju!” kõmistas sellidest suurem, virutades oma laia kämblaga Leole vastu turja nõnda, et kunstnikul hinge kinni võttis. Leo heldis säärasest siirast avaldusest väga. Kunstnikule tundus koguni, et alguse on saamas mingi täiesti uut sorti, omakasupüüdmatu ja igavane sõprus, nõnda et ta ei häbenenud isegi korraks nutma puhkeda. Viimaks pihtis ta oma uutele sõpradele ära ka oma kõige varjatumad südamemured ning talle tundus, et teda mõisteti poolelt sõnalt ja on juba kõik ette andeks antud… Pärast seda mähkus aga kogu ümbrus mingisugusesse ähmasesse, kleepjasse ning ajatusse uttu. Aeg-ajalt kerkisid Leo silme ette kummalised pildid, kus ta oma uute sõpradega keset saali pöörast tantsu lööb, siis aga avastas ta äkki, et lüüakse juba teda ennast, aga seda kuidagi pehmelt ja sõbralikult, nõnda et ta kukkudes sugugi viga ei saanud. Seejärel nägi ta end lohisemas kuhugi nurga taha, kus üks tema uutest sõpradest püüdis ta seljast ära tirida pintsakut ning teine pükse, ja see enam Leole nii väga ei meeldinud. Ta proovis hakata vastu, mis omakorda Leo sõpradele enam ei meeldinud, nõnda et nad kunstniku läbi kolkida ähvardasid, kui ta otsekohe ja vabatahtlikult oma ülikonnast ei loobu, mille tulemusel asi korralikuks kakluseks arenes ja hinnaline ülikond mitmest kohast katki rebenes.
Kõik see oleks Leo jaoks nähtavasti üsna kurvalt lõppenud, kui korraga poleks teab kust välja karanud keegi lühikest kasvu vennike, kes kohe ka otsustavalt löömingusse sekkus ning seda õnneks kannataja poolel. Veel mõnda aega kandus Leo kõrvu karjumist, pudeliklirinat ja sammumüdinaid, seejärel jäi aga kõik äkki vaikseks ning kunstnik uinus, lapsemeelne naeratus suul…
Kaua säärane õnnis seisund kestis, pole teada, igatahes silmi avades ja uuesti ringi vaadates avastas Leo Roosimölder, et istub oma endisel kohal. Pidutsejaid oli vahepeal baari veelgi juurde ilmunud, sinine suitsuvine tihedamaks muutunud ja aeg tundus olevat kaugelt üle südaöö. Leo vaatas räbaldunud ülikonda oma seljas, hõõrus kätega tuikavaid meelekohti, katsus valutavat nina ja raputas pead; lühikese ajaga oli siin juhtunud tema jaoks liiga palju sündmusi.
Keset lauda auras suur kannutäis musta kohvi.
Tema vastas ei istunud aga mitte enam üks endistest kamraadidest, vaid hoopis kummaliselt suure pea ja hõbedaste näpitsprillidega mehike, kes oli ühe tema süngetest lõuenditest lahti rullinud ning uuris seda suure huviga. Mehike keeras lõuendit enda ees küll nii-, küll naapidi, vahepeal endamisi noogutades, prille kohendades ja midagi vaikselt pomisedes. Korraga tõstis ta lõuendi kohalt oma suure pea, jäädes Leole üle prillide tähelepanelikult otsa vaatama.
„Itski on mu nimi,” sõnas ta siis pisut kriuksuval häälel, tõusis püsti ja ulatas kunstnikule tervituseks käe. Mehike kandis seljas kitsast ruudulist pintsakut ning jalas pruune viigipükse, mis olid talle ilmselgelt liiga lühikesed.
Leo vaatas oma uuele kaaslasele tähelepanelikult otsa ja korraga meenus talle, et see on ju seesama vennike, kes nii otsustaval hetkel appi oli saabunud, just siis, kui ta seljast parasjagu kallist ülikonda rööviti. Seepärast kargas Leo nüüd samuti püsti ja haaras lausa kahel käel lühikese mehe terekäe vastu, tänades teda südamepõhjast. Kuid nähtavasti polnud too kiitmisega harjunud, kuna ta kulmu kortsutades vastas, et asi polevat üldse tegelikult tänu väärt ning et iga teine oleks tema asemel sedasama teinud.
„Ma tahaksin rääkida hoopis teie piltidest,” sõnas mehike tähendusrikkalt näppu tõstes. „Peab mainima, et te olete paganama andekas, mu härra. Ma pole nii häid maale enam ammuilma näinud.”
Kerge imestusega küsis Leo, et mis neis piltides siis nii väga head on.
„Kollane. Mulle meeldib nende piltide kollane värv,” vastas seepeale end Itskiks nimetanu häält tasandades. „See on just see, mis mulle ja iseäranis mu isandale vägagi meeldib.”
„Isandale?” imestas Leo. „Kas teie isand on siis ka siin?”
„Ei. Aga ma tean tema maitset. Palju te nende eest tahate?”
„Mis mõttes?”
„Ma küsin, palju te nende piltide eest tahate?”
Alles nüüd taipas Leo, et see veidra nimega mees soovib tõepoolest osta tema pilte, neid samu deemoneist vaenatud maale, mida ta veel selsamal ööl linnatagusel tühermaal ära põletada kavatses. Kunstnik tundis säärase ettepaneku üle ühevõrra nii hämmeldust kui heameelt: leidis ta ju esimese ostja maalidele, mis olid saanud tema allakäigu ja hävingu põhjuseks. Säärast juhust ei võinud kasutamata jätta.
„Ahsoo, nojah, sel juhul muidugi…” pomises ta õigeid sõnu otsides. „Ma ei julge nende piltide eest siiski väga kõrget hinda küsida, sest eks ole nad ju sellised üsna sünged pildid. Aga kui te selle vastu juba kord huvi tunnete, siis… Tuhat viissaada krooni ühe maali eest, et ma saaksin mõned kuud elada ja ka oma ülikonna uuesti korda teha. Sest vaadake, see ülikond, see on mulle väga kallis, mind seovad sellega väga olulised mälestused.”
„Selge pilt,” noogutas mehike. „Mis puutub ülikonda, siis selle pärast ei pea te muretsema, kuna mu isand on rätsep. Olen üsna kindel, et neid lõuendeid