Hannah ohkas sügavalt kergendusest. Mike oli üks ausamaid mehi, keda ta tundis. Mees ei valetanud ja Hannah oli kindel, et ta uskus Danielle’i öeldut. Aga šerif Grant? Käes oli valimisaasta ja treener Watsoni mõrv oli sündmus, mida Lake Eden Journal nimetaks prominentseks kohtuasjaks. Kui šerif Grant uskus, et Danielle oli süüdi, siis võis ta otsustada, et ei soovi uurijaid rohkem koormata. Hannah vaatas Mike’i poole ja avastas, et mees jälgib teda. Kas ta oli taibanud, mis mõtted Hannah’ peas keerlesid? Hannah pidi temaga rääkima, mida varem, seda parem.
“Danielle, see on olnud sinu jaoks tõeline šokk.” Hannah astus lähemale, et diivanil Mike’i kohale istuda. “Arvan, et peaksid püüdma puhata.”
Danielle tupsutas läbimärja salvrätiga silmi. “Ma … ma ei saa. Pean helistama … Boydi sugulastele ja …”
“Täna õhtul on selle jaoks juba liiga hilja,” katkestas Hannah. “Aga ma aitan sind hommikul kõige sellega.”
Danielle vajus seljaga vastu patju ja näis, et ta tundis kergendust. “Aitäh, Hannah, aga ma ei usu, et saan puhata. Iga kord, kui ma silmad sulen, näen Boydi nägu ja kõike seda … seda verd!”
“Ära mõtle selle peale.” Hannah teadis, et nõuanne oli kasutu, kuid ta pidi midagi ütlema. Alati kui keegi ütles, et millegi peale ei tasu mõelda, ei olnud võimalik seda enam peast saada. “Joome tassi kakaod. See parandab su enesetunnet.”
“See on sinust nii lahke, Hannah, aga mul ei ole kakaod.”
“Kas sul kakaopulbrit on?”
“Ma … ma arvan küll. Seda peaks natuke ühes kapis olema.”
“Aga suhkrut? Ja piima?”
“Suhkur on purgis ja piim külmikus.”
“Sellisel juhul teen kakaod nullist. Nii on see veelgi parem.”
“Ma … ma ei ole eriti hea kokk. Kuidas sa kakaod nullist teed?”
Hannah naeratas. Vähemalt oli ta suutnud Danielle’i mõtted Boydi surnukehalt kõrvale juhtida. “Näitan seda sulle millalgi. Praegu aga tahan, et sa heidaksid diivanile pikali ja prooviksid lõdvestuda. Sa pead jõuvarusid täiendama.”
“Olgu.” Danielle’i hääl oli jõuetu ja nägu haiglaselt hallikas. “Aitäh, Hannah.”
Hannah voltis lahti üle diivani seljatoe rippuva lapiteki ja sättis selle Danielle’i peale. “Puhka, Danielle. Oleme mõne minuti pärast tagasi.”
Mike sai Hannah’ vihjest aru ja järgnes talle kööki. Ta istus toolile ja jälgis Hannah’t, kui too avas kapisahtleid ja vajaminevaid koostisaineid leidis. Danielle ei olnud näidanud välja liigset tagasihoidlikkust, kui oli tunnistanud, et ei ole eriti hea kokk. Peaaegu kõik tema kappides leiduvad toiduained olid pooltooted. Hannah leidis kappidest kiirkartuliputru, hakkliha ja tuunikala maitsetega makaroniroogade segu, pudingipulbrit, kiirriisi, karbi kuivatatud kartulitega kartulivormi ja isegi lahustuvat teed ja kohvi.
“Mida see pidi tähendama?” küsis Mike Hannah’lt.
Hannah tõstis pilgu kastrulilt, mida kasutas piima soojendamiseks. “Mis pidi mida tähendama?”
“Kakao.”
“See on lihtne.” Hannah kasutas piima segamiseks visplit, et see põhja ei kõrbeks. “Danielle’il on külmetus ja ta pole tõenäoliselt korralikult söönud. Suhkur koosneb ainult süsivesikutest ja tal on kaloreid vaja. Ja kakaopulbrist saadav kofeiin ja endorfiinid ei lase tal nii sügavasse masendusse vajuda.”
“Mitte see. Pidasin silmas, miks sa tahtsid, et ma sulle kööki järgneksin?”
“Aa.” Hannah segas kausis kokku suhkru ja kakaopulbri ning valas sinna juurde veidi kuuma piima. “Mul oli vaja sinuga nelja silma all rääkida ja kakao oli hea ettekääne.”
“Millest sa rääkida tahtsid?”
“Olen Danielle’i pärast mures. Ta suudab vaid vaevu endaga toime tulla. Sa ei pea teda juba täna õhtul jaoskonda vedama, ega ju?”
Mike raputas pead. “Sain juba kätte, mida tarvis. Ta on liiga haige, et rohkem küsimustele vastata.”
Hannah liigutas vaikselt kausi sisu, kuni suhkur oli lahustunud ning kakaosegu meenutas pastat. “Oleks vist parem, kui ma tema juurde jääksin. Ta ema elab Floridas ja tal ei ole siin lähedal ühtegi teist pereliiget. Ta ei peaks praegu üksinda olema.”
“Danielle ei jää koju. Küsisin juba Doc Knightilt ja tal on haiglas ruumi. Viin Danielle’i sinna.”
Hannah valas kakaopasta kuumutatud piima hulka ja vispeldas segu kastrulis ühtlaseks. Doc Knight oli Danielle’i läbi vaadanud kohe pärast seda, kui oli korraldanud Boydi surnukeha transpordi surnukuuri. “Kas Danielle on Doci arvates nii haige?”
“Ei, aga ma ei taha, et ta kellegagi räägiks, ja haigla on tema jaoks hea koht. Küsitlen teda homme hommikul uuesti.”
Hannah pöördus ehmunult mehe poole, vispel käes paigale tardunud. “Kas Danielle on kahtlusalune?”
“Abikaasa on alati kahtlusalune.” Mike’i pilk ei küündinud päris Hannah’ silmadeni. “Parem oleks, kui sa edasi segaks, enne kui see kõrbema läheb.”
Kui Hannah taas vispeldama hakkas, mõtles ta Mike’i sõnadele. Hannah’l oli vaja rohkem vastuseid, kuid ta eelistas neid hankida privaatsemas kohas ning alles siis, kui Danielle oli mugavalt haiglapalatisse paigutatud. “Kas sa tahad, et sõidutaksin ise Danielle’i Lake Eden Memorial haiglasse?”
“Ei, lasen Billil ta patrullautos sinna viia.”
Hannah pöördus üllatusega mehe poole. “Patrullauto tagaistmel? Nagu vangi?”
“Muidugi mitte. Danielle ei ole arreteeritud. Võiksin kutsuda kiirabi, aga arvan, et tal oleks mugavam koos Billiga sõita. Järgin ainult protseduurireegleid, Hannah.”
Hannah kallas kakao kõige suuremasse tassi, mis tal õnnestus leida. “Viin kakao parem kohe Danielle’ile, et ta saaks selle enne lahkumist ära juua.”
“Hea mõte. Bill peaks iga hetk kõrvaltänava läbiotsimisega valmis saama.”
Hannah seisatas ja pöördus köögi ukseavas tagasi. “On sul pärast aega, et minu juurest läbi tulla?”
“See võib hilja olla.” Mike’i kulmud kerkisid üles ja ta muigas riukalikult Hannah’le. “Ja mis sul täpsemalt mõttes on?”
“Tahan sinult loomulikult informatsiooni välja pressida.”
“Aa.” Mike’i kulmud vajusid tagasi alla. “Üritan hiljemalt kella üheks sinu juures olla, aga ega ma ei saa eriti palju sulle rääkida. Uurimine on salastatud.”
“Pole hullu. Käin enne alkopoest läbi ja toon sulle veidi õlut. Sa eelistad Cold Spring Exporti, jah?”
“Jah.”
Hannah võttis kakaotassi uuesti kätte ja kõndis suule kerkinud kavalat muiet varjates elutuppa. Mike räägib ära kõik, mida Hannah’l on vaja Danielle’i aitamiseks teada. Mees ei olnud seda veel lihtsalt ise taibanud.
“Millega sa teda toidad? Telliskividega?” Mike põrnitses Moishet, kes oli just tema sülle volksanud.
“Meeletu koguse kassikrõbinatega. Tal on alati näljane.” Hannah sirutas käed, et lemmik üles tõsta ja padjale asetada. “Kas Danielle’iga on kõik hästi?”
Mike võttis lonksu õlut. “Temaga on kõik korras. Doc ütles, et ta on lihtsalt kõvasti külmetanud, kuid hoiab teda ikkagi paar päeva haiglas järelevalve all. Doc andis talle rahustit, et ta saaks öösel korralikult magada.”
“Korralik ööuni on täpselt see, mida ta vajab.” Hannah võttis väikese lonksu veini. Ta ulatas Mike’ile sibulamaitseliste soolakringlite koti, mille oli alkoholipoest ostnud, ja küsis: “Kas te leidsite mõne tunnistaja?”
“Mitte