Mõrv maasika-vahukooretordiga. Joanne Fluke

Lõhnade segu pani ta nina krimpsutama ning igatsema vanilje ja šokolaadi rahustavaid aroome.

      “Siin lõhnab halvasti.” Andrea rääkis sosinal.

      “Ma tean.” Hannah arutles mõttes, kas keegi oli kunagi uurinud teaduslikult, millised lõhnad haigeid patsiente veelgi haigemaks muutsid. Ta oli valmis kihla vedama, et lillkapsa lõhn oli nimekirjas üpriski kõrgel kohal.

      “Arvan, et asi on toidus,” märkis Andrea, kui nad lähenesid toidukärule ja ta nägi lõunasöögiga kandikut. “Sa tõid Danielle’ile küpsiseid, eks? Mitte keegi ei peaks seesugust toitu sööma.”

      “Muidugi tõin.” Hannah kergitas käes olevat küpsisekotti, mis oli pungil täis kakaoküpsiseid, krõbedaid pekanipähkliküpsiseid ja krõpse šokolaaditükkidega küpsiseid.

      “See toit on täiesti valge.” Andrea grimassitas. “Teadsin, et haiglatoit on halb, aga ma ei arvanud, et nii halb.”