Boyd naeratas laialt, kui märkas tordialuse läbipaistva plastkupli all värskeid maasikaid. “Vaatan, et suurem osa maasikatest jääks Danielle’ile. Värsked marjad aitavad hästi külmetuse vastu. Aitäh, Hannah.”
Hannah raputas vaid pead, kui Boyd minema kõndis. Tal polnud mingit kahtlust, et Boyd armastas Danielle’i, kuid mees ikkagi peksis naist. Ja Danielle armastas Boydi, hoolimata oma vigastustest. Hannah kartis, et ei mõista vist kunagi nende vägivaldset suhet, ja polnud kindel, kas ta soovibki mõistmise poole püüelda. Ta lootis lihtsalt, et suhe ei lõppe sellise tragöödiaga, mida võidaks hakata lahkama ajalehtede esikülgedel.
“Jõudsin koju, Moishe,” teatas Hannah ja kummardus, et haarata käte vahele oranž kera, mis oli perenaise pahkluude poole tormanud niipea, kui Hannah korteri ukse avas. Moishel oli alati koju saabuva Hannah’ üle hea meel, eriti siis, kui perenaine oli õhtuti kodust välja läinud. Hannah’le meeldis mõelda, et kass igatses teda, kuid ehk oli põhjus ikkagi selles, et kass ei osanud ise oma toidukaussi täita. Hannah sügas Moishet lõua alt ja ütles siis: “Las ma panen dressipüksid jalga ja annan sulle siis une-eelset näksi.”
Kui Hannah oli kena kohvipruuni kleidi, mille oli saanud Claire Rodgersile kuuluvast Beau Monde Fashionsi poest, riidepuule riputanud, tõmbas ta selga kõige vanemad dressipüksid ja särgi ning sammus kööki, mis oli Hannah’ arvates tema kodu süda. Ta täitis Moishe kristalse magustoidukausi vanillijogurtiga, kallas endale klaasi veini galloni mahutavast plastanumast külmikus ning sättis end diivanile, et vaadata uudiste ja küpsetamisvõistluse lindistust.
Kohalikud uudised, mida ta oli juba korra kuulnud, ei pakkunud talle erilist huvi. Šokeeriv oli aga näha iseennast uudiste tagaplaanil. Hannah ei näinud sugugi halb välja. Tema valge kaelpõll, mille esisele oli trükitud suurte punaste trükitähtedega COOKIE JAR, oli telepildis kenasti näha. Stan Kramer oleks rahul, sest ta oli põlledele kulutatud raha reklaamkulude alla arvanud.
Hannah hindas oma esitust ja ei leidnud midagi, mille üle nuriseda. Ta töötas efektiivselt, ei pillanud ühtegi koostisainet maha ja käsitses mikserit ja spaatlit nagu professionaal. Muidugi oligi ta professionaal, kuid selle tõsiasja meenutamine tekitas Hannah’s alati meeldiva üllatustunde.
Moishe ei näidanud saate vastu üles mitte mingisugust huvi kuni selle hetkeni, mil kuulis uudisteankru Chuck Wilsoni esitatud küsimusele vastamas Hannah’ häält. Siis tõstis kass jogurtikausilt pilgu ja põrnitses, kõrvad lidus, teleri poole. Hannah sirutas käe, et kassi rahustavalt sügada, kuid kass taganes täpselt nii palju, et tema käeulatusest välja jääda. Moishe põrnitses hetke Hannah’t, vehkides sabaotsaga edasi-tagasi, ja tõi siis kuuldavale sügavalt kurgupõhjast kerkiva urinalaadse häälitsuse.
“See on lihtsalt lindistus, Moishe.” Hannah võttis teleripuldi kätte ja peatas video, mille tulemusena tardus ekraanile Dee-Dee Hughesi avatud suuga täiuslik nägu.
Nii kui heli katkes, kargas Moishe lennuga teleri otsa, kus võttis sisse Halloweeni kassi asendi: selg jäigalt küürus ja saba nii turris, et oli tavalisest kolm korda suurem. Ilmselgelt oli miski kassi ärevaks teinud. Hannah mõtles veidi järele ja tabas siis ära võimaliku põhjuse.
“Tule sealt alla, Moishe,” kutsus Hannah kassi ja patsutas enda kõrval lebavale padjale. “Ma ei ole televiisoris. Olen siinsamas diivanil.”
Kuid Moishe keeldus meelitustest ja Hannah pani video uuesti mängima, et näha, kas ta teooria oli ikka õige. Nii kui Hannah’ hääl taas kõlaritest kostma hakkas, näugus Moishe valjusti ning pööras pead, et vaadata kord Hannah’ ja siis jälle teleriekraani poole. Hannah ei omistanud lemmikule niisama inimlikke omadusi. Moishe reageeris tõepoolest olukorrale, mis tema silmis tähendas füüsikaseaduste ilmselget rikkumist.
“Annan alla,” pomises Hannah ja keeras teleri hääle maha ning alistus oma lemmiklooma veidrale reageeringule. Kui Moishe näuguks kogu saate aja, siis ei kuuleks ta niikuinii, mida saates räägitakse. Hannah tahtis hakata juba edasikerimise nuppu vajutama, et välisuudiste osa vahele jätta ja kindlalt teada saada, kas küpsetamisvõistlus oli ikka lindistatud, kui telefon helises.
Hannah heitis telefonitoru tõstes pilgu kellale. Kell oli kümme ja helistajaks oli tõenäoliselt Andrea, kes kontrollis, kas õde oli Tracey televisioonidebüüdi ikka korralikult videole saanud.
“Hannah! Kui hea, et sa kodus oled! Siin … siin Danielle Watson.”
“Tere, Danielle.” Hannah püüdis kinni karvase valge-oranžikirju kera, mis ta sülle maandus. Moishe oli ilmselt perenaisele andestanud, et too oli üritanud teda videoga segadusse ajada. “Oled külmetusest jagu saanud?”
“Hannah … palun! Kas saaksid kohe siia tulla. Ma … ma ei teadnud, kellele teisele helistada.”
“Mis juhtus, Danielle?” Hannah kujutas ette halvimat. Viimane kord, kui ta oli Danielle’i kodus käinud, oli ta eest leidnud sinise silmaga Danielle’i. “Kas asi on Boydis?”
“Jah. Ma ei saa rohkemat öelda. Palun, Hannah?”
“Rahune, olen juba teel.” Hannah viskas toru hargile, nihutas Moishe sülest maha ning haaras koti ja jope. Danielle’i hääles oli kõlanud suur meeleheide ja ehk on ta seekord nõus esitama avaldust mehe vastu, kes oli murdnud vannet naist alati armastada, hoida ja halva eest kaitsta.
Vähem kui viieteistkümne minuti pärast lasi Hannah Danielle’i uksekella. Kui Boyd oli kodus, siis võis olukord kujuneda ebameeldivaks või isegi ohtlikuks. Bill oli Hannah’le rääkinud, et väljakutsed koduvägivalla lahendamiseks olid iga asešerifi õudusunenägu, sellest hullemad olid ainult väljakutsed, mille käigus oli hukkunud politseinik. Uks avanes ja Danielle tõmbas Hannah’ sisse, hoides teda kramplikus uppujahaardes.
“Danielle, mis juhtus?” Hannah sulges enda järel ukse. Naabritel polnud vaja Danielle’i sellises seisundis näha. Danielle nuttis, tema üks silm oli sinine ja nägu nii kaame, et Hannah arvates võis ta iga hetk minestada.
“Asi .. asi on Boydis,” nuuksus Danielle. “Ta … ta on … garaažis.”
“Näita mulle.” Hannah võttis Danielle’i käevangu ja toetas teda, kui nad läbi köögi maja külge ehitatud garaaži kõndisid.
Esmapilgul ei märganud Hannah, et garaažis oleks midagi valesti. Mõlemad autod olid pargitud tavalistele kohtadele ja Boydi tööpingi kohal põles luminofoortuli. Kui õlilaigud põrandal välja arvata, oli garaaž laitmatult puhas. Hannah oletas, et emma-kumma autost lekkis õli. Igal tööriistal oli oma koht tööpingi kohal perfoseinal, millele olid joonistatud tööriistade sinised piirjooned. Ainult üks piirjoon ei olnud tööriistaga täidetud ja Hannah märkas ümarpeavasarat, mis lebas Danielle’i auto juures põrandal.
Hannah silmitses valguse käes helkivat vasarat. See ei olnud oma kohal, ent võib-olla oli Boyd midagi parandanud ja unustanud selle tagasi panna.
“Ta … ta on seal.”
Kui Danielle teda Boydi Grand Cherokee poole juhatas, märkas Hannah oma tordialuse plastkaant. See oli Boydi auto alla veerenud ja piilus tagumise ratta tagant. Siis keerasid nad maasturi külje varjust välja ja Hannah ahmis ehmunult õhku. Jordani keskkooli korvpallimeeskonna peatreener oli siruli betoonpõrandal ja lebas keset tordi, vahukoore ja maasikate pläga.
Hannah mõtles põgusalt oma tordi peale. Milline raiskamine. Danielle oleks seda jumaldanud. Siis astus Hannah sammukese lähemale ja neelatas raskelt, et kurku tõusnud klomp alla suruda. Betooni määrivaid punaseid plekke ei olnud tekitanud maasikad, vaid need pärinesid Boydi sisselöödud peast. Ta oli surnud. Hannah’l ei olnud kahtlustki. Mitte keegi ei jääks nii suure verekaotuse korral elama.
Kolmas peatükk
Bill oli garaažis ja aitas Doc Knightil Boyd Watsoni surnukeha kanderaamile tõsta, et Doc saaks selle surnukuuri viia. Doc Knight töötas nii linna arsti kui ka Winnetka maakonna koronerina. See tähendas, et tal ei jäänud töö kõrvalt millekski