Kuue päevaga poolteistsada kilomeetrit. 1127. aastal kulus Ottol Havelburgi ja Müritzi järve vahelise 55 kilomeetri läbimiseks viis päeva. Pole siis imestada, et enamik reisijaid liikus mööda jõekaldaid või, veel parem, mõne veesõidukiga.
See oli slaavlaste maa, mille läänepiiri märkis vähemalt IX sajandist 1140. aastateni väga selgelt Limes Saxonicus, tiheda metsaga kaetud eikellegimaa, mis laius sajakonnal kilomeetril Kieli fjordi ja Elbel asuva Lauenburgi vahel. Nõrgemaid lõike sai mehitada lähedalasuvate külade meestega, mis hoidis rüüstajad eemal. Kui kaupmehed ja sõjaväed suutsidki piiritsooni läbida, ei olnud see vähemalt seni, kuni oli tegemist ka poliitilise barjääriga, sugugi turvaline retk.
Maitsi oli läänes samuti muistne tee Saksimaalt Limfjordini Jüütimaa põhjaosas – niinimetatud ochsenweg ehk Hœrvej, mida ikka ja jälle kasutasid need, kes püüdsid Põhjalat lõuna poolt vallutama asuda. Alates VIII sajandist tõkestas nende teed aga Schleswigist läände suunduv muldvall, kus tee ahenes väga kitsaks ja kontrollitavaks. Pärast seda, kui Heinrich Lõvi võttis 1157. aastal Saksi väega ette põgusa rüüsteretke, asus Taani kuningas Valdemar kaitserajatist tugevdama, ehitades sinna võimsa tellismüüri, ning sajandi lõpuks olid tema pojad suutnud oma kontrolli alla võtta kõik vallini kulgevad teed Hamburgi ja Lübeckini välja.
Läänepoolset mereteed (Skagerrak, Kattegat, Beldid ja Sund) ei saanud küll sulgeda, kuigi Valdemar püüdis seda mõneti teha Nyborgi, Sprogø ja Kopenhaageni linnuseid rajades, kuid Põhjamere õudused ja Jüütimaa põhjaranniku reeturlikud liivakud hoidsid varasel keskajal enamiku inglise, flaami ja prantsuse meresõitjaid eemal. Pigem eelistasid nad ankrusse jääda Jüütimaa läänerannikul Ribes või Hollingstedtis Eideri jõel. Norra meremehed olid seiklusjanulisemad ning nende laevad olid Läänemerel ammust aega tavalised, aga taanlaste kuningad võtsid endale südameasjaks lõpetada norralasi viikingiajal rikastanud röövretked Taani saartele ning XII sajandiks see neil ka õnnestus.
Idas olid peamiseks takistuseks põlislaaned, mis katsid tuhandeid ruutkilomeetreid Visla ja Soome lahe vahel ega lasknud ligi enda taga laiuvatele avarustele. Rootslased olid tunginud sinna jõgesid ära kasutades ja rajanud kuni stepialadeni ulatunud kolooniate ja andamikohuslastest hõimude võrgustiku, millest hiljem kujunesid Vene linnriigid. Umbes aastaks 1100 oli Vana-Vene blokeerinud skandinaavlastele ittapääsu, kui nad ei olnud just kaupmehed või palgasõdurid, ja asunud ise ette võtma retki, mis võisid ulatuda Läänemere kaldale. Vene kaupmehed jõudsid Ojamaale, Wollinisse ja Schleswigisse, kuid sajandeid kestnud suhtlus üle vee ei toonud siiski kaasa erilist sisserännet idast.
Nii kujutas loodus endast mitmeti korralikku takistust siia maailma tungida soovijatele. Takistused ei olnud ületamatud, kuid nende võitmiseks oli vaja vaeva ja organiseeritust ning veel XII sajandi alguses ei olnud ükski võõramaine sissetungija või asunik suutnud end siin püsivamalt kindlustada. Alates Rooma riigi aegadest oli Läänemere piirkond olnud pigem inimeste eksportija kui importija.
RAHVAD
1100. aasta paiku Kirde-Euroopas elanud inimesed jagunesid keele järgi nelja peamisse rühma: skandinaavia keelte kõnelejad, slaavlased, baltlased ja soomeugrilased. Esimesed kolm kõnelesid indoeruoopa, viimased uurali keeli. Rühmadesse kuuluvate keeled olid väga lähedased, aja kuludes mõned isegi sulandusid. Samuti ei avaldunud kultuurierinevused kuigivõrd majanduses või poliitikas. Ometi olid igal rühmal teatud kindlad erijooned, mis iseloomustasid näiteks ühiskonna struktuuri, religiooni, toitumistavasid ja riietust. Siinkohal me astume Põhjamaade esimese suure geograafi ning Põhjala võimsa kirikukeskuse õpetlase Bremeni Adami jalajälgedesse. Ta kirjutas 1070. aastail teose «Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum» («Hamburgi peapiiskopkonna ajalugu»), mille jaoks kogus hulganisti materjali otseallikatest, sealhulgas ka näiteks Taani kuningalt Svend II-lt.
Esimene rühm, keda nimetame skandinaavlasteks, koosnes svealastest, götalastest ja taanlastest, kes kõnelesid keeli, mida enamasti nimetatakse ühiselt ida-vanapõhja keeleks, ning norralastest ehk «lääne-vanapõhja keele» kõnelejatest. Norralased asustasid toona tänase Norra rannikuala Lofootideni ning lisaks lõuna pool Kattegati rannikut tänapäeva Göteborgini. Nad osalesid aktiivselt Läänemere elus, võttes ette retki Lapimaale ning seilates läände. Valdav osa neist elas siiski Läänemerest eemal, Atlandi rannikul teisel pool Skandinaavia mäestikku, mida nad nimetasid «kiiluks», ning oli vaadeldaval ajastul rohkem seotud Briti ja Fääri saarte ning Islandi ja Gröönimaaga kui idapoolse Kirde-Euroopaga. Järgnenud kolmesaja aasta sündmused irrutasid neid suuresti Läänest ning sidusid üha rohkem taanlaste, sakslaste ja rootslaste asjadega, kuid siinkohal võime nad rahumeeli jätta Atlandi meelevalda.
Svealased ja götalased, kes nüüdseks on sajandeid ühes riigis elades peaaegu täielikult sulandunud, olid erinevalt norralastest peaaegu igas mõttes itta suunatud: kuni XIII sajandini polnud neil isegi ligipääsu läänerannikule. Ainus side sellega oli Gamla Lödöse jõesadam merest eemal ning rannajoon algas nende jaoks alles Kalmari ümbrusest, kulgedes sealt Põhjalaheni. Sisemaal oli svealasi kõige enam tänapäeva Stockholmi ja Mälari järve piirkonnas. Götalased olid koondunud suurte Vätteri ja Väneri järve piirkonda. Neist lõunasse jäi mägine ja metsane Småland, mille asustus oli hõre ja poliitiline kuuluvus segane, ning rannikul Blekinge, mis kuulus alates Vana Kanuti ehk Knud Suure ajast osaliselt Taani kuningate võimu alla. Edasi tulid juba taanlased: skoonelased ja hallandlased, kes asustasid tänapäeva Edela-Rootsi mõõduka kliimaga viljakaid rannikualasid, saartel elanud nii-öelda päris-taanlased, kelle seast tõusid arvukuselt esile šellanlased, ning jüüdid, kelle päralt oli terve poolsaar Eideri ja Kieli fjordini.
Taanlased ja rootslased olid valdavalt talupojad, elades väikeste külakogukondadena. Nad kasvatasid vilja – peamiselt otra, teatud määral ka nisu, kaera ja rukist – ning pidasid veiseid, sigu ja hobuseid. Kasutusel oli erinevaid maaviljelussüsteeme, kuid üldjuhul jagunesid küla ressursid üsna sarnaselt näiteks toonase Lõuna-Inglismaaga: viljakasvatusel kahe- kuni kolmeväljasüsteem, ühiskasutuses karjamaa, mis vastavalt hooajale oli tarastatud või tarastamata, kogukondlik vastutus piiridest kinnipidamise ja kohalike tavade austamise eest. Sellest väljapoole jäid mitmesugused «vabamehed», kes elasid metsas, rannikul või mägedes, toites end kalastamise, jahtimise, koriluse või kaevuritööga, samuti linlased, kujunevates linlikes asulates ja sadamates tegutsevad käsitöölised, kauplejad ja kõrtsmikud. Selline oli töötava elanikkonna jaotus.
Mõnele välisvaatlejale, näiteks Bremeni Adamile, jättis teatava muljegi vähemalt Taanis valitsenud jõukus: nad nägid seal külluses vilja, kariloomi, hobuseid ja võid ning pikka kasvu ja meeldiva välimusega, kuigi mõneti tahumatuid ja joomalembelisi inimesi. Keskaja kirjamehed eelistasid aga maa jõukust hinnata valitseva klassi tarbimistaseme ja – stiili järgi, mistõttu nende arvamusi tuleks muude allikate järgi korrigeerida. Arheoloogilised väljakaevamised Taani keskaegsetes külades jõukuse muljet küll ei jäta. Külainimesed elasid nälja piiril, pidevalt kummitamas kolm toonast hädaohtu: kesine saak, halb tervis ja ahned isandad. Talupoegade vabadus oli tugevasti piiratud: nad olid kas träälid, koormistega isandate külge seotud talunikud või teiste juures töötavad vaesed.
Vahel kuulus küla koos elanikega ühele mehele, mõnikord olid küla ressursid (bøl) jagunenud mitmete omanike vahel või olid omanikud need poolitanud või neljaks jaganud. Igal juhul eristas inimesi just maaomand, olgu see suur või väike. Kõigil Taani ja Rootsi viljakate piirkondade küladel hoidis silma peal lähemal või kaugemal asunud maaomaniku või valitseja kõrgekatuseline taraga ümbritsetud mõis, kuhu toodi osa talupoegade töö viljast, ning mõisaga