Ka Visla tõi Poola valitsejad varakult mere äärde. Juba Bolesław Vapper lootis jõe suudme X sajandi lõpuaastatel kontrolli alla saada. Sama eesmärk oli kõigil tema aktiivsematel järeltulijatel, kuigi nende võimu kese asus sadu kilomeetreid ülesvoolu, Karpaatide jalamil paiknevas Krakówis. Visla köitis ka Vene vürstiriiki Volõõniat, samuti stepiasukaid ja 1241. aastal jõudsid isegi mongolite väeüksused Preisimaa põlismetsadesse.
Nemunas omakorda tõi mere äärde Minski vürstiriigi ja leedulased, Väina Polotski ning Lovati-Volhovi-Laadoga-Neeva veetee kogu Uuraliteni laiuvad Novgorodi alad. Venemaad läbivate jõeteede peamine tähtsus seisnes selles, et tänu lisajõgede vaheliste lohistamisvõimaluste kasutamisele laienes Läänemere «haardepiirkond» üüratult, ulatudes Dvina kaudu Põhja-Jäämereni, Dnepri kaudu Musta mereni ning Volga kaudu Kaspia mereni. Kogu seda hiigelvõrgustikku pidi liikusid Läänemere kaubad mujale maailma ning Põhjalasse jõudsid siin haruldasemad kaubad, mistõttu nii vürste kui ka kaupmehi huvitas vägagi see, mis toimub seal, kus jõed lõpevad. Polotski vürst oli XII sajandil abielusidemetes Taani kuningakojaga, Smolenski vürst sõlmis 1229. aastal lepingu Riia ja Ojamaa kaupmeestega ning kui viieteistkümnendal sajandil hakkas meredest kaugel esile kerkima Moskva, tundsid selle valitsejad vastupandamatut tungi Soome ja Riia lahe poole. Olaus Magnuse sõnul oli 1555. aastal Põhjalas «moskoviitide russi keel» üks viiest käibivast suhtlemiskeelest, kõrvuti näiteks saksa keelega.
Ala, kust suured jõed alguse said, mõjutas ladina ja Bütsantsi tsivilisatsioon märksa varem kui Läänemere kaldaid ning just varasel keskajal olid ülem- ja alamjooksu asukate kultuurierinevused suurimad. Erinevust peegeldasid ka jõeti toimunud kontaktid. Neoliitikumi tagasiulatuvale kaubavahetusele, kolonistide edasiliikumisele ja juhuslikele rüüsteretkedele lisandusid katsed siinseid asukaid ekspluateerida, uude usku pöörata, vallutada või isegi assimileerida. Kõik see oli võimalik aga ainult tänu veeteedele.
See toob meid Läänemere kultuuri määrava kolmanda merelise konstandi juurde. Mageda ja soolase vee segunemine suures, kõigest muust peaaegu eraldatud «tiigis» lõi väga soodsad tingimused nii kaladele kui ka kaluritele. Kevadeti muutub Läänemeri mereasukatele ahvatlevaks planktonisupiks. Mööda põhja jõuab siia Põhjamere vesi ning ühes sellega makrellid. Keskajal lisandusid neile veel hülged, mitmed suuremad kalad ja aeg-ajalt isegi vaalad. Hollandi ja Saksa lauskmaalt valgus selle kihi kohale magevesi, milles sai liikuda heeringas. XV sajandini saabus heeringas kudemiseks kohale aprillis või mais ning jäi merre novembrini. Ülakihi moodustav Läänemere riimvesi meelitas jõgedest ligi lõhet ja angerjat, mereäärsete maade järved ja muud veekogud aga olid toona täis kõikvõimalikke mageveekalu ahvenatest haugideni. Olaus Magnus pühendas oma teosest terve raamatu kaladele ning lisaks veel ühe raamatu veekoletistele. Kõigi nende vee-elukate püüdmine, töötlemine, kauplemine ja söömine etendas kogu keskajal äärmiselt suurt ja aina kasvavat osa Põhjamaade inimeste elus, mõjutades tugevasti nii majandust kui ka poliitikat.
Knytlinga saaga kohaselt (28. peatükk) oli karm Taani kuningas Knud IV (vt. lk. 68) juba enne 1086. aastat4 taltsutanud oma tõrksad Skåne alamad ähvardusega võtta neilt kalastusõigus väinades. Seepeale olid skoonelased sunnitud rahunema, sest ilma heeringata ei osanud nad oma elu ette kujutada. Aasta 1250 paiku, mil lugu kirja pandi, tundus see kõigile igati usutav. Samas annab arheoloogia tunnistust suhteliselt vähesest kalatarbimisest Läänemere kallastel viikingiajal (eriti võrrelduna sama aja Norraga) ning arvukatele konksudele ja võrkudele vaatamata puuduvad tõendid «kalurikogukondade» kohta. See muutus alates XII sajandist, mil Läänemere läänepoolsed kaldad täitusid suviti kõikvõimalike telkide ja muude ajutiste peavarjudega, moodustades omamoodi suvelaagreid (fiskelejer), kus kalurid, kalatöötlejad, kaupmehed ja kuninga maksuametnikud kokku said ning äri ajasid. Kuulsaimad sellistest ajutistest asulatest paiknesid Skåne edelatipus Skanöri ja Falsterbo vahel, kujutades endast XIII–XV sajandini sisuliselt sõltumatut ühendust, kus valitsesid oma tavad ja kombed, ning mis tõmbas ligi ostjaid peaaegu kogu Euroopast. Taani kuningas ja peapiiskop võtsid muidugi oma osa, kuid jätsid ülejäänus kaluritele ja kaupmeestele üsna vabad käed. Sel ajal suundus heeringas kevaditi Sundi kaudu lõunasse nii massiliselt, et vahel olevat olnud kõige lihtsam püügimeetod kala lihtsalt ämbriga merest ammutada.
Muud kalastamismeetodid aga muutsid kohati jõesuudmete ja rannikualade ilmetki. Skandinaavia poolsaare kallastel asusid «angerjahoovid» ehk vaiaread, millele toetatud platvormidelt võisid angerjapüüdjad oma võrke sättida, ning «heeringahoidlad» ehk vaiadega piiratud alad, mida sai sulgeda võrkude või vitspunutistega (seda võib seniajani näha Kappelnis). Slaavlaste aladel asuvate suurte jõgede suudmetesse olid rajatud kalatarad (jazy), mis muu hulgas takistasid 1160. ja 1170. aastatel rüüsteretkedele saabunud taanlaste laevu ja mille need siis hävitasid. Taani ja Rootsi jõgedel võis näha aga V-kujulisi lõhepüüniseid (laxakar).
Kalanduse korraldamine ja arendamine käis juba poliitika alla. See tähendas konkurentsi veeressursside ja inimtööjõu kasutamisel, mis pakkus huvi ka vürstidele ja maaomanikele. Juba XII sajandil valitses randades, jõgedel ja järvedel omamoodi senjöörisüsteem ehk piscatura, mispuhul veekogusid kaitsti kiivalt röövpüüdjate eest. Samuti kaitsti kalavarusid mõnel määral ülepüüdmise eest, keelates teatud tüüpi võrgud. Kala kujutas endast võimu sümbolit ning see võis olla ka andami või kümnise objekt. Nii oli Rootsi kagurannikul asuva Ölandi saare ainus märk allumisest Uppsalas resideerivale kuningale iga-aastane heeringaandam ja 1170. aastatel laskis Roskilde piiskop Absalon Rügeni saare slaavlastel annetada endale üheainsa kala, millega slaavlased ühtlasi tunnustasid piiskopi merepatrulle, kes võimaldasid neil ohutult kala püüda. Kui Poola kuninga sõjamehed jõudsid 1107. aastal Pommeri rannikule, laulsid nad oma vallutusretke tähistuseks nii:
Kalu soolatuid ja haisvaid varem meile võõrad tõid
Nüüd neid värskeid ja visklevaid omad poisid toovad!5
Uute kalastamis- ja säilitamismeetodite juurutamine ning rahvusvahelise turu nõudluse tõusud ja mõõnad muutusid seeläbi Põhjamaade asukatele elu ja surma küsimuseks, oli siis tegu laplaste, soomlaste, Baltikumi elanike, hiljem ka sakslaste või skandinaavlaste ja slaavlastega.
Põhjala looduslike iseärasuste juures tasub veel ära märkida ka transpordi- ja sidevõimalusi, mis antud juhul tähendavad peamiselt veesõidukeid.
Isegi tollal oli Kirde-Euroopas võimalik liikuda ka maitsi, kuid teede vähesus ja kehvus muutis sellise liikumisviisi aeglaseks ning nii või teisiti jäid suured maa-alad läbimatuteks. 1070. aastal mõõtis Bremeni Adam maismaateekonna pikkuseks Hamburgist Wollini ühe nädala, kilomeetrites oli seda veidi üle kolmesaja. Meritsi oli Oldenburgist Novgorodi viis korda rohkem maad, kuid aega kulus üldjuhul vaid kaks korda enam. Taanist Ida-Rootsis asuvasse Sigtunasse minnes kulus maismaad pidi umbes neli nädalat, meritsi viis päeva. Talvel sõltus erinevus sellest, kui sügav oli lumi, sest jõgede ja järvede jää kandmise korral võis vahemaad lühendada, eriti kui rännumees oli varustatud suuskade või kelguga. Enamasti aga ei reisinud talvel keegi, kui selleks just erilist vajadust ei olnud, näiteks soovi lõigata kasu rüüste- või jahiretkel. Liikumiseks sobivad kuud olid maist oktoobrini ning sellal oli üldiselt mõistlikum reisida pigem mööda merd kui mööda maad.
Kui jää oli sulanud, võis merel üpris hõlpsalt navigeerida. Tänapäeval jäätuvad Taani rannikuveed keskeltläbi ainult igal kolmandal talvel ja ka siis mitte kauemaks kui kolmeks kuuks. Läänemere lõunaosa sadamates ulatub jääkatte keskmine püsimine kolmest päevast Flensburgis kolme nädalani Stralsundis. Riia ja Peterburi sadamad on jääs ligi kuus kuud, Eesti sadamad umbes neli kuud, nagu ka Põhjalahe rannik.