Kuid jättes väiklase kriitika, on Eric Christianseni ja ameerika ajaloolase William Urbani umbes samal ajal ilmunud Baltikumi ristisõdade uurimused olnud olulised alusepanijad nüüdseks juba üldlevinud suundumusele, et Liivimaa misjoneerimise ja vallutamise lugu seostatakse ristisõdade üldise ajalooga. Selle taustaks on ristisõdade mõiste avardunud kasutamine ajalookirjutuses. Kui varem – seda on nimetatud ka traditsionalistlikuks seisukohaks – mõtlesid ajaloolased ristisõdade all reeglina Püha Maa vallutamise, kaitsmise ja kaotamise lugu XI sajandi lõpust 1291. aastani, mil saratseenide kätte langesid katoliiklaste viimased tugipunktid Palestiinas, siis laias laastus alates 1970. aastatest lähtutakse uurimustes sagedamini arusaamast, et ristisõjal – see sõna oma terminoloogilises tähenduses on ajaloolaste loodud ja mitte sündmuste kaasaegne – oli palju nägusid. Ristisõdade alguspõhjuseks ei olnud ainult tahe vabastada Issanda Haud muhameedlaste käest või soov võidelda potentsiaalselt ohtlikena tunduvate paganate vastu, vaid ka valitsejate ja rüütlite vajadus kehtestada ennast ühiskonnas oma ristisõdija, püha sõjamehe staatuse kaudu. XIII sajandil peeti osalistele vaimulikku tasu pakkuvaid sõdu ristirahva ja misjonäride kaitseks või kiriku ühtsust lõhkuvate poliitiliste vaenlaste vastu enam-vähem kõikjal Euroopas. Selle võitluse mõõdupuuks ja keskmeks jäi küll sõda Jeruusalemma nimel. Kuid, nagu usuvad niinimetatud pluralistliku seisukoha pooldajad, see tähendab ristisõjaidee arengut ja levikut, mitte allakäiku või väärdumist. Tõsi, võib-olla on ristisõja mõiste laiendamine vahel olnud liiga kergekäeline. Eesti ajaloo kontekstis puudutab see näiteks Liivimaa idapiiril kuni XVI sajandini peetud sõdu, mida igal eraldi juhul ristisõjaks pidada vist ikkagi ei saa. Siiski võib leida teatud loogilise põhjenduse viia see käsitlus välja ühe ristisõja huvides loodud institutsiooni, Saksa Ordu Liivimaa haru olemasolu lakkamiseni 1561.–1562. aastal.
Ristisõda võib defineerida mitme tunnuse alusel. Eelkõige oli see autoriseeritus paavsti poolt, kes andis loa mingil alal ristiretkele üles kutsudes jutlustada ja annetas ristisõidu osalistele indulgentsi. Ometi ei andnud kõik paavstlikud üleskutsed ristiretkeks tulemusi ja nii mõnegi sõjakäigu puhul (nagu siinses raamatus käsitletud Taani kuninga Valdemar I retked vendide vastu) ei ole teada kuuriapoolset otsest heakskiitu, kuigi need sõjad sobitusid ristisõjaideoloogia raamidesse. Ristiretked slaavlaste vastu Elbe jõest idas alates 1147. aastast ei toonud esialgu küll loodetud edu, kuid järgmistel aastakümnetel alistati Elbe slaavlased nii sõjalise kui ka dünastilise poliitika kaudu. Taanlaste, poolakate, rootslaste ja sakslaste kokkupõrked lääneslaavi paganahõimudega ning preislaste, liivlaste, latgalite, kuralaste, soomlaste ja karjalastega muutusid XII–XIII sajandist alates ristiretkedeks. Paganate sundristimine tähendas tollaste arusaamade järgi samuti enesekaitset, see kindlustas piire – kuigi nihutas need uute vastasteni – ja hoidis vastristituid apostaasia eest.
Ristisõdijate eesmärk ei olnud ainult koguda vara, vallutada maid ja nautida püha sõjamehe staatusega seotud privileege, vaid ka saada tasuks valmisoleku eest end ohverdada indulgents – vabastus pihile ja meeleparandusele järgnenud ajalikust patukaristusest, leidku see siis aset siin- (näiteks karistuspalverännak) või sealpoolsuses (puhastustuli). XIV sajandil suundusid Preisi- ja Liivimaale pidevalt rüütlid kogu Euroopast, et leedulaste vastu sõdides lunastada oma ristisõdijatõotus. See tähendas osalistele mitte rikastumisvõimalust, vaid vastupidi, suuri väljaminekuid, ja oli paljudele rüütlitele jõukohane vaid mõne aristokraadi kaaskonnas. Sellest hiliskeskaja rüütlikultuuri ja vahetult Eesti ajalooga seotud nähtusest saame nüüd esimest korda ka eesti keeles ülevaate.
Tänu Eric Christianseni «Põhjala ristisõdadele» on Preisi- ja Liivimaa keskaeg pälvinud laiema uurijate ringi tähelepanu väljaspool Läänemeremaid ning saanud osaks üldisest ristisõdade ajaloost. Nüüd tahaks loota, et käesolev eestikeelne tõlge õpetab meie lugejatele, et sündmused, mis meie kooliõpikutes kannavad traditsiooniliselt «muistse vabadusvõitluse» nime, ei olnud kohalik nähtus. Vallutus- ja misjonisõdadel tänapäeva Eesti ja Läti alal oli pikk eellugu ja lai kogueuroopa kontekst, mille juured viivad Taani kuningakoja, Saksimaa rüütlite ja Bremeni peapiiskopkonna kaudu paavstide, keisrite, kuningate ja kiriku juhtivate teoloogideni.
SISSEJUHATUS
Ristisõjad Pühale Maale on päris hästi tuntud või vähemalt ollakse neist kuulnud. Albilastest hereetikute ja Hispaania moslemite vastu peetud ristisõdadest teavad vähemalt need, kes on keskaega tudeerinud. Ent Kirde-Euroopa ristisõjad on ingliskeelses maailmas peaaegu tundmatud. Kui neist üldse kuigivõrd teatakse, siis Sergei Eisensteini natsionalistlikust propagandast õhkuva filmi «Aleksander Nevski» kaudu. Väidetavalt olevatki ta niisuguse teema valinud seepärast, et selle vähese tuntuse tõttu ei saanud faktid tema mõttelendu segada.
Käesolev raamat püüab kirjeldada Läänemere kallastel XII–XVI sajandini kristluse nimel peetud võitlusi ja teatud määral selgitada, millist osa mängisid need samal ajal Põhjala ühiskonna muutumises. Läänemere-äärsete riikide üldist ajalugu puudutatakse ainult niivõrd, kuivõrd see on vahetult seotud ristisõdadega. Skandinaavia kuningriikide, Ida-Euroopa vürstiriikide ja Hansa Liidu tõusu ja languse, kalakaubanduse, saksa idakolonisatsiooni ning linnade, religiooni ja laevanduse arengu kohta tuleb aga lugejatel endil lisamaterjali otsida.
Me alustame viikingiaja lõpust, mil Skandinaavia valitsejad kaotasid oma varasemad meretagused vallutatud alad ja seisid silmitsi uue, slaavi rahvaste ohuga omaenda vetes. Pärast ülevaadet Põhjalast 1100. aasta paiku vaatleme, mis seal edasi toimus. Keskendume ennekõike ristisõdadega seotud piirkondadele ja perioodidele, alustades Läänemere edelarannikult 1147. aastast, mil paavst andis esmakordselt loa pidada püha sõda Põhjala paganate vastu, ning lõpetades Venemaa piiril 1505. aasta paiku, mil Rooma andis välja viimase Põhjala ristisõtta kutsunud bulla. Selles ajavahemikus olid ristisõdijate vallutatud maad peaaegu tundmatuseni muutunud nii elanikkonna, keele, kultuuri, majanduse kui ka valitsemise poolest. Poleks päris täpne öelda, et need alad selle ajaga tsiviliseeriti ja katoliseeriti, kuid vähemalt osaliselt väljendavad need terminid asjade käiku – selles osas, mis puudutab keskaja kultuuri põhiosiste saabumist siia piirkonda nende hällidest Prantsusmaal, Itaalias ja Reinimaal, samuti kaubanduse arengut ja kohapealsete ressursside kasutuselevõtmist imporditud oskuste baasil. Selle protsessi põhjalik kirjeldus eeldaks siiski märksa teistlaadsemat raamatut. Tähelepanu koondamine üpris kitsale ristisõdade temaatikale ei võimalda selgitada paljutki, mida oleks tegelikult vaja. Seepärast autor vabandab lünkade pärast ja loodab, et lugeja saab isegi kõige hämaramate lõikude juures aru, et sellel on omad põhjused.
Põhikavandist kinnihoidmiseks tuleb korraga rääkida vähemalt kolmel teemal: ristiretkede kirjeldus, ideoloogiline areng ja põgus ülevaade poliitilisest ajaloost. Nii on ristisõdu võimalik mõista ainult tsistertslaste liikumise, paavsti ülemvõimutaotluste, kerjusmunkade tegevuse, mongolite sissetungi, Leedu ja Moskva suurvürstiriigi kasvu ning XV sajandi kirikukogude tundmise raames. Kõigi nende suurte teemade napp puudutamine ja sidumine Euroopa kaugete aladega pole sugugi lihtne ja lugeja võib küsida, kas sel on üldse mõtet.
Üsna mitu head põhjust lubavad vastata sellele küsimusele jaatavalt. Esiteks on Põhjala ristiretked osa laiemast Lääne ristisõjaliikumisest, ja kui neid juba uurida, tuleks seda teha täies mahus, käsitledes neid ka