1925. aastal korraldas saksa lastearst albrecht Peiper uurimuse, millega tõestas esmakordselt, et looted suudavad õppida. Ta märkas, et kui raseduse hilises järgus ema kõhu lähedal autopasunat tuututati, reageeris loode võpatusega, kuid pärast mitut korda ei tundunud ta seda enam märkavat, vaid kohanes sellega. Hilisemad uurimused on näidanud, et loode suudab helidega kohaneda umbkaudu 22. või 24. rasedusnädalast alates.
Sündimata lapsed suudavad õppida ka teatud muusikapala lõõgastusega seostama. Seda saaks pärast lapse sündi kasutada tema rahustamiseks. Ühes uurimuses paluti rasedatel 12sekundilise muusikalõigu saatel teadlikult lõõgastuda. Pärast sündimist lakkasid ema kõhus seda muusikat kuulnud titad nutmast, avasid silmad ja vehkisid käte-jalgadega vähem, kui sama muusikapala neile uuesti ette mängiti. Arvatakse, et niisugused seosed kujunevad välja pärast 32. rasedusnädalat.
Lisaks tundub, et sündimata lapsed suudavad mäletada igapäevaseid helisid, ilma et neid oleks selleks mingil moel ette valmistatud. Ühes kuulsas eksperimendis uuris Peter Hepper Belfasti Queensi ülikoolist naisi, kes vaatasid raseduse ajal korrapäraselt Austraalia seriaali „naabrid”, et näha, kas lapsed suudavad selle tunnusmeloodia meelde jätta. Kui see neile mitu päeva pärast sündimist ette mängiti, lakkasid nad liigutamast, muutusid erksamaks ja nende pulsisagedus langes, mis näitas, et nad mäletavad seda muusikat – seevastu need imikud, kes seda varem kuulnud polnud, ei reageerinud mingil moel. Esimest korda kuuldavale muusikale ei reageerinud ükski imik.
Hepper korraldas selle eksperimendi 30 nädala ja 37 nädala vanuste loodetega, kuid pärast sündi mäletasid muusikat ainult 37 nädala vanused. Lisaks selgus, et kui tunnusmeloodiat mängiti neile imikutele 21 päeva pärast sündimist, oli mälestus sellest nähtavasti haihtunud, mis viitab sellele, et loote mälu võib olla üsna lühiajaline.
Maastrichti ülikooli teadlased uurisid samuti, kui pika aja jooksul suudavad looted mälestusi alal hoida. Nad leidsid, et kui raseda kõhule asetati vibreeriv ese, pani see emakas asuva loote üldiselt põtkima – vähemalt esimesel korral, kui nad vibratsiooni tundsid. Kuid nad harjusid vibratsiooniga kiiresti ja lakkasid sellele tähelepanu pööramast. Seejärel uurisid teadlased, kui kaua aega kulub, enne kui looted uuesti vibratsioonile reageerima hakkavad, oletades, et see näitab nende mälu kestust. 32 nädala vanustel loodetel kulus selleks vaid kümme minutit, kuid 34 nädala vanused tundusid vibratsiooni mäletavat vähemalt neli nädalat.
Kuigi enamik spetsialiste on ühel meelel, et kõik emakas tekkivad mälestused on tõenäoliselt üpris algelised, ja et samasugust õppimisvõimet on ilmutanud ka paljud loomalooted, ei tähenda see, et loote õppimisvõimel ei oleks mingit tähtsust. Üks teooria ütleb, et need mälestused aitavad hõlbustada üleminekut emakast välismaailma, õpetades titadele, millised helid on ohutud, nii et nad ei ehmuks pärast sündi sellistest tavalistest helidest nagu uksekell või teleri hääl. Kõik see näitab, et on olemas moodused, mille abil oma sündimata last laia maailmaga sujuvamalt tuttavaks teha. Loe talle lasteluuletust, laula laulukest ja jätka seda ka siis, kui ta sündinud on. Kui mitte muud, siis võib see aidata rajada suuremat lähedust väikese inimesega, keda sa kohtad juba mõne nädala pärast.
37
Kas mu kõhutita muutub intelligentsemaks, kui ma talle Mozartit mängin?
MÕNE ambitsioonika lapsevanema arvates ei ole kunagi liiga vara hakata edendama lapse akadeemilist sooritusvõimet. Mitu uurimust on näidanud, et imikutele klassikalise muusika mängimine võib soodustada nende intelligentsuse arengut; seda nähtust on hakatud nimetama Mozarti efektiks. See on kaasa toonud mitme „sünnieelse ülikooli” asutamise, kus enamasti mängitakse kõhutitadele viimastel rasedusnädalatel ette spetsiaalselt koostatud muusikaprogramme või loodushelisid, et nende aju arengut soodustada.
See idee tekkis 1980ndatel aastatel, kui teadur donald shetler mängis New Yorgis, Rochesteris asuvas eastmani muusikakoolis klassikalist muusikat kuueteistkümne lapseootel naise kõhule, ning nentis, et see tundus olevat seotud „äärmiselt korrastatud ja tähelepanuväärselt väljendusrikka kõneoskuse” varase arenguga neil lastel. Sellest ajast saadik on mitmed uurimused vihjanud, et väikestele lastele ette mängitud klassikaline muusika võib edendada nende loogilist ruumitaju või võimet objekte ette kujutada ja loogiliselt korrastada (mis on oluline niisugustes valdkondades nagu arhitektuur ja tehnikateadused).
1998. aastal avaldati uurimus, mis näitas, et rotid, kellele oli looteperioodil ja 60 sünnijärgse päeva jooksul ette mängitud erinevat muusikat, suutsid labürindis eakaaslastest paremini õige tee leida. Need, kes olid kuulanud Mozartit, leidsid väljapääsu kiiremini ja vähemate eksimustega kui need, kellele oli ette mängitud nüüdisaja helilooja Philip Glassi loomingut, valget müra või vaikust.
Ei ole päris selge, kas sama kehtib ka inimeste kohta. Inimloode reageerib nii muusikale kui ka inimkõnele muutusega südametegevuses ja liigutuste sageduses. Nad tunduvad ka mäletavat muusikat või helisid, mida nad ema raseduse ajal kuulsid (vt 36. osa „Mida titad kõhus elamise ajal õpivad?”). Tõendid selle kohta, et klassikaline muusika inimtitadele mingit püsivat mõju avaldab, on siiski nõrgad. „Selle poolt on esitatud palju väiteid, kuid seni ei ole avaldatud ühtki teadusstandarditele vastavat tööd, mis näitaks, et see tegelikult mõjub,” ütleb Peter Hepper.
See aga ei tähenda, et muusika mängimine sündimata lapsele kuidagi kahjulik oleks. See võib sind ennast lõõgastada ja arvatavasti reageerib sellele positiivselt ka laps. See võib lisaks aidata tal hõlpsamini välismaailmaga kohaneda, pakkudes midagi, millega ta juba tuttav on. Ja isegi kui Mozart su last nutikamaks ei tee, võib see kasulik olla muul moel. Ühes uurimuses näis Mozarti muusika, mida mängiti kahel päeval järjest enneaegselt sündinud imikutele, tõstvat nende kaaluiivet, ilmselt aidates neil lõõgastuda ja vähendades kulutatavat energiahulka.
38
Kas mu tita tuleb emme või issi nägu?
ENAMIK vanemaid usub, et nende laps on planeedi Maa kõige imetlusväärsem olend, ükskõik mida keegi teine ka ei arvaks. Üpris tõenäoliselt pead sa ka oma partnerit päris nägusaks. Kuid võibolla on tal mõni niisugune näojoon, mille kohta sa salamisi loodad, et laps seda ei päri – ja sama võib kehtida ka mõne su enda näojoone kohta. Näiteks võid sa soovida, et lapsel ei tuleks nii suur nina nagu isal või nii kitsad huuled nagu sul endal.
Me kõik pärime mõned geenid isalt ja mõned emalt, kuid uut inimest vormides juhtub mitmeid asju, mis tagavad tema ainulaadsuse. Esimene juhtub juba enne tema eostamist. Enamik inimkeha rakke sisaldab 46 kromosoomi (23 emalt ja 23 isalt), kuid munarakk ja spermatosoid on erandid, sisaldades kumbki vaid 23 kromosoomi.
Munaraku ja spermatosoidi valmimisel sobitub iga emalt päritud kromosoom samaväärse isalt päritud kromosoomiga, mis vahetavad enne kaheks uueks rakuks jagunemist geneetilist informatsiooni. See tähendab, et mõned ema geenid satuvad ühes kromosoomis paari isa geenidega ja iga uus munarakk ning spermatosoid kaotab umbes poole nii isa kui ka ema geenidest.
Kuid see ei ole ainus geneetilise varieerumise ilmnemise viis. Kui munarakk on viljastatud, võivad loote DNAsse rakkude jagunemise ajal sattuda mutatsioonid, ja kuigi enamiku looteni jõudva rohkem kui 20 000 geeni isa- ja emakoopia on võrdse aktiivsusega, lülitatakse väike osa isa või ema geenikoopiatest välja, muutes need passiivseks. Üks selle näide on platsenta moodustumist kontrollivad geenid, mis pärinevad valdavalt isalt.
Kuigi enamik inimesi nõustub, et lapsed sarnanevad oma vanematele, ei ole kuigi lihtne täpselt kindlaks teha, kuidas päritakse niisuguseid kehalisi tunnusjooni nagu nina suurus või hammaste kuju. Neid ei kontrolli mitte üks geen (nagu mõnda haigust), vaid harilikult on kehalised tunnused paljude koos toimivate geenide tulem – sageli kombineerituna keskkonna mõjudega.
Isegi silmade värvuse määratlemine ei ole nii lihtne, nagu varem tundus. Inimesed tavatsesid uskuda, et silmavärvi määravad üheainsa geeni variatsioonid, kusjuures pruunid silmad domineerisid siniste ja roheliste üle. Laias laastus peab see paika, kuid praeguseks teame, et silmade värvust mõjutab kokku umbes 16 geeni (ühed rohkem, teised vähem). Inimesed arvasid, et kahel siniste silmadega vanemal oli võimatu saada pruunide silmadega