Iseloomulike näojoonte (näiteks kõrged põsesarnad või täidlased huuled) pärilikkust on vähem uuritud, kuid mitu uurimisrühma on sellega algust teinud. Ühes Islandi uurimuses võrreldi 363 lapse näo luustikku vanemate omaga, laste vanus oli kuus ja kuusteist aastat. Tulemuseks saadud mudel ei olnud kaugeltki selgepiiriline, kuid üldiselt kaldusid poisid meenutama pigem ema kui isa, tütreid aga mõjutasid mõlemad vanemad. Veidi varem Jaapanis läbi viidud uurimuses täheldati samuti, et pojad pärivad isa näojooni – eriti nina kuju – väiksema tõenäosusega, tütred aga pärisid jooni mõlemalt vanemalt.
Kuigi luude ja hammaste kujunemise taga on tõenäoliselt paljude geenide ja keskkonnategurite keerukas koosmäng, viitavad need uurimused sellele, et mitu olulist luustiku struktuuri määravat geeni võivad asuda X-kromosoomis, mis tähendab, et pojad pärivad ainult ema geenikoopia.
39
Kas sündimata lapsed näevad unenägusid?
SÜNDIMATA lapsed veedavad suure osa ajast magades, kuid umbes 30. rasedusnädalal hakkab uneaeg korrastuma pigem täiskasvanule omase mustri järgi, kus on neli eristatavat faasi, alates süvaunest kuni ärkvelolekuni. Üks oluline asi on siiski erinev: nii looted kui ka vastsündinud veedavad REM-une faasis palju rohkem aega kui suuremad lapsed ja täiskasvanud, ning just seda unefaasi seostatakse unenägude nägemisega.
Mõistagi ei ole meil võimalik teada saada, millest looted und näevad, ja üldiselt arvatakse, et sedalaadi keerukad unenäod, mida me täiseas näeme, ei kujune välja enne viiendat eluaastat. Kuid sündimata lapsed kümblevad rikkalikus puudutuste, maitsete, lõhnade ja liikumiste keskkonnas, seega on täiesti võimalik, et nad kasutavad oma REM-und päeva jooksul kogetud ja õpitud asjade ülekordamiseks või peenhäälestamiseks. „Eeldades, et loote meeled toimivad ja et tal on olemas õppimisvõime, võib ta näha und päeva jooksul kogetust,” nendib Peter Hepper.
REM-uni tundub lootele ka väga oluline olevat. Teatud ravimid, nende seas mõned antidepressandid, pärsivad REMfaasi ning loomadega tehtud katsed on näidanud, et REM-une allasurumine lootel toob täiskasvanud isendil kaasa kõrgenenud ärevuse, häiritud une ja hingamisrütmi ning anomaalsed ajusignaalid. Üks selgitus on selles, et REM-uni võib aidata ajurakkude häälestust parandada, tagades aju tasakaalustatud töö.
Teine REM-une funktsioon võib olla aju treenimine ärkamiseks. Une ja ärkveloleku üleminekufaas hõlmab mitme ajuosa koordineerimist, mis on kaasatud ka hingamisrütmi ja pulsi kontrollimisse, seega on oluline, et need osad õpivad õigesti koostööd tegema. REM-uni aktiveerib paljud neist ajuosadest, nii et see on nagu harjutamine selleks ajaks, mil imikul tuleb see üleminekufaas läbida iseseisvalt, ilma ema vere- ja hapnikuvarustust kasutamata.
Kummalisel kombel võib loote haigutamine mängida samasugust osa. Looted hakkavad haigutama umbes 11. rasedusnädalal ja teevad seda kuni sündimiseni. „Haigutamine tundub olevat midagi enamat kui vaid suu avamine, pigem on see lihaste üldine venitamne,” nendib Olivier Walusinski, Pariisis töötav üldarst, kes on seda nähtust uurinud. Nii looted kui ka vastsündinud haigutavad täiskasvanutest kaks korda sagedamini, venitades oma suulihaseid kord või kaks tunnis. Haigutamine tundub vallandavat ka üleminekufaasi puhkuse ja aktiivsuse vahel ning sarnaselt REM-unele tundub haigutamine stimuleerivat paljusid virgeolekusse kaasatud ajupiirkondi.
40
Kas kõhutitad on öösiti aktiivsemad?
PALJUD lapseootel naised räägivad, et nende kõhuelanik satub eriti hoogsasse põtkimistujju siis, kui nad õhtul voodisse lähevad ja magama jääda püüavad. Teadlased on seda samuti märganud (vt 34. osa „Kas aktiivselt liigutavast kõhutitast saab tormakas laps?”), kuigi võib olla, et lamavas asendis teadvustab ema lapse liigutusi rohkem, sest tolle hoobid satuvad siseelundite pihta, või sellepärast, et emad ei ole sel ajal muude tegevustega hõivatud.
Üldjuhul tunduvad sündimata lapsed siiski sünkroniseeruvat ema ööpäevase rütmi või kehakellaga, seega on neil olemas mõningane aimdus ööst ja päevast, kuigi päevavalgus nende silmadeni ei jõua. See võib olla oluline teave neile õigete une- ja söögiaegade õpetamiseks, et neid sündimiseks ette valmistada. Rottidega läbi viidud katsed on näidanud, et kui ema kehakella tiinuse ajal häiritakse, hakkavad pojad süüa tahtma ebaharilikel aegadel. Enneaegselt sündinud laste ööpäevane rütm tundub olevat vähem välja kujunenud, ja on tõendeid, et selle tulemusena on nende kasvu- ja uneskeem häiritud. Mitu uurimust on näidanud ka seda, et jälgimise all viibivad enneaegsed lapsed, kelle palatis ööseks tuled kustutatakse, magavad ja söövad paremini kui need, kelle palatis lambid kogu aeg põlevad.
Kuigi sellekohased uurimused on alles lapsekingades, võime me kõik neist siiski üht-teist õppida: kui tital on juba siia maailma saabudes olemas arusaam ööst ja päevast, tuleb meil teha kõik mis võimalik, et seda kindlustada, andes neile päevaajal ohtralt loomulikku valgust ja püüdes öiste toitmiste ajal lampi mitte põlema panna. Raseduse lõppjärgus naised peaksid ka püüdma öösiti korralikult magada ja päeval õues käima (vt 100. osa „Mida teha, et mu tita terve öö rahulikult magaks?”).
41
Kuidas kujuneb sõrmemuster?
KÜMNENÄDALANE loode sirutab käe välja ja riivab emaka pehmet sisepinda, ning lootevesi hakkab virvendama, moodustades keeriseid ümber tillukeste, äsja moodustunud varvaste ja sõrmede, kus on juba näha sõrmemustri alged. Sajandeid on käetargad väitnud, et peopesade ja sõrmede joonte ja kortsude põhjal saab ennustada inimese saatust. Nad võivad olla tõele lähemal kui arvata võiks, sest üha enam tõendeid viitab sellele, et sõrmejäljed võivad anda püsivaid vihjeid loote elu kohta emakas ning viidata koguni tulevasele haiguste riskile.
Kolmanda ja neljanda raseduskuu vahel muutub loote õrn nahk läbipaistvast kahekihilisest kaitsekilest tugevamaks, vahajaks kolmekihiliseks nahaks, mis on meil ka täiskasvanuna. Kui kahe juba olemasoleva nahakihi vahele hakkab moodustuma kolmas, hakkab see ruumipuuduses kõverduma ja koolduma, ning naha pinnale hakkavad tekkima kortsud. Need on sõrmemustri alged.
Sõrmemuster koosneb vabakujulistest võlvidest, silmustest ja ringidest, kuigi nende jaotuste sees on palju varieerumist. Varases arengujärgus ilmuvad tekkivate varvaste ja sõrmede otstele kõrgemad muhukesed ehk padjandid, mis arvatavasti panevadki aluse veresoonte ja sidekoe moodustumisele. 10. ja 15. nädala vahel padjandite kasv peatub ja need imenduvad tagasi sõrmeotstesse; see täpne hetk tundubki määratlevat inimese tulevase sõrmemustri. Kui padjandid on kolmanda nahakihi moodustumise alguses veel üsna kõrged, tekivad sõrmeotstele keerised; kui need on juba peaaegu kadunud, ilmuvad sõrmeotstele kaared, kui aga vahepealsed, on tulemuseks silmused. Need mustrid on teatud määral geneetiliselt määratud, kuid isegi ühemunakaksikute sõrmemuster on erinev, seega mängib siin kahtlemata kaasa ka mõni teine tegur.
Henry Khan USA Haiguste Kontrolli ja ennetamise Keskusest Atlantas on uurinud, kuidas keskkonnatingimused võiksid sõrmemustri kujunemist mõjutada. Sõrmejälg võeti 658 hollandlaselt, kes olid sündinud vahemikus 1943–1947 (mõned neist olid looted ajal, mil Holland aastal 1944/45 näljahäda all kannatas), seejärel loendati nende pöidla ja väikesõrme kõrgendike arv. Enamikul inimestel on pöidlal rohkem kõrgendikke kui väikesõrmel, kuid Khan leidis suvel eostatud laste sõrmemustris suuremaid erinevusi kui talvel eostatud lastel. Kui aga uuriti nende inimeste sõrmejälgi, kes olid näljahäda ajal looted olnud, siis erinevusi ei ilmnenud, mis viitab sellele, et ebaharilikult karmid tingimused olid sõrmemustrit muutnud.
Teises