Samuti on võimalik, et see, mille rasedad mälus kaotavad, teevad nad tasa mõnes muus valdkonnas. „Muutused, mis sel ajal aset leiavad, võivad teha naise paremaks emaks,” nendib sellekohast uurimust juhtinud Laura Glynn California ülikoolist Irvine’is. Eriti jõuliselt aitab emainstinkti ja hoolitsusvajaduse kujunemisele kaasa östrogeen, ning selle kõrge tase raseduse ajal viitab väidetavalt süvenevale kiindumusele lapse vastu pärast sünnitust.
Vähemalt rottidel tundus tiinus ja emadus käivitavat ka navigeerimisvõime ja kohamälu paranemise, mis võib emased rotid toiduotsinguil edukamaks muuta. Samal ajal leidsid Bristoli ülikooli teadlased Ühendkuningriigis, et naise tundlikkus hirmu, viha ja vastikust väljendavate näoilmete suhtes kasvab raseduse ajal, ilmselt valmistades neid ette ülivalvsaks ähvarduste suhtes, kui laps juba sündinud on. Raseduse edenedes tundub, naised lasevad end stressirohketest olukordadest üha vähem häirida. Klassikaline viis stressi mõõtmiseks laboris on niinimetatud Trieri sotsiaalse stressi test (Trier Social Stress Test) – põhimõtteliselt imiteeritud tööintervjuu, mille kestel jälgitakse intervjueeritava kehakeelt ja peamiste hormoonide taset. 150 lapseootel naise uurimus näitas, et mida kaugemale on rasedus arenenud, seda vähem stressi see nende hinnangul tekitas. Raseduse lõppjärgus naistel oli ka madalam vererõhk, aeglasem pulss ja nende kortisoolitase ei tõusnud testi jooksul nii palju kui neil naistel, kes olid 21. rasedusnädalas või ei olnud üldse rasedad.
Me ei tea ikka veel, kas ükski neist muutustest on püsiv, ja millised muud kasulikud muutused võivad ajus raseduse ajal toimuda. „On võimalik, et kui me seisame silmitsi erinevate ülesannetega, mis on seotud järeltulijate eest hoolitsemisega – näiteks mitme asja korraga tegemine, toimetulek pingeliste olukordadega või tundlikkus imiku vajaduste suhtes –, võib äsja emaks saanud naiste sooritusvõime olla keskmisest parem,” ütleb Glynn.
28
Kas rasedusaegne stress mõjub titale halvasti?
KUI uskuda seda, mida ajalehed kirjutavad, kolmekordistab rasedusaegne stress nurisünnituse ohtu, kahekordistab surnult sündimise riski, toob lapsele skisofreenia, astma ja tähelepanu puudulikkusega hüperaktiivsuse (adHd) ohu, mõjutab tema emotsionaalset kasvu ja vähendab IQ-d. Kui guugeldada „rasedus” ja „stress,” annab otsingumootor umbes 114 miljonit vastet (eesti keeles veidi üle 300 000 – tlk). Pruugib vaid sellele mõelda, kui vererõhk juba tõuseb. Kuid enne kui töökoht üles öelda, et kogu ülejäänud rasedusaeg rahulikult voodis veeta, on kasulik teada, et paljud neist uurimustest toetusid kas mitte konkreetsete naiste tegeliku stressi mõõtmisele nende raseduse ajal, vaid loomkatsetele või naiste meenutustele rasedusaegsest stressist, või sisaldasid ka juhtumeid, mis olid märksa stressirohkemad kui täiskiilutud bussis tööle sõitmine või tähtajast kinnipidamiseks öö läbi töötamine. Stressi ajastus ja sellele reageerimise viis tunduvad samuti olulised olevat.
On kindlaks tehtud, et psühholoogiline stress võib sündimata last kahjustada mitmel moel. Üks võimalus on, et stressis naised kalduvad rohkem suitsetama, alkoholi tarbima, ebatervislikult toituma või rasedusaegseid arstilkäike vahele jätma. Kuid stress vallandab organismis ka mitmeid hormoone, nende seas kortisool, mis aitab kehal stressiga toime tulla, tuues kaasa kiire energialaengu ja kõrgendatud teadlikkuse. Harilikult kestab kortisooli tootmine vaid lühikest aega, kuid eriti stressirohketes olukordades, nagu sugulase surm või katastroofi läbielamine (näiteks sõda või maavärin), jääb see püsima, luues organismis krooniliselt kõrge kortisoolitaseme. Loomadel tehtud uuringud on näidanud, et kõrge kortisoolitase võib kahandada loote aju nende piirkondade mõõtmeid, kus toimub mällu salvestamine, samuti kutsuda esile raseduse enneaegset katkemist ja enneaegset sünnitust. Kortisool ja muud stressihormoonid võivad ka vähendada verevoolu emakasse ning nõrgendada immuunsüsteemi, suurendades organismi vastuvõtlikkust nakkustele.
Ometi ei aita loomadele laboris stressi tekitamise uurimine meil täielikult mõista, kuidas stress mõjutab lapseootel naisi. Inimestega läbi viidud uuringud on andnud märksa segasemaid tulemusi, millest mõnes tunnistatakse stressi mõju, teistes aga ei ilmne mingeid mõjusid. Üks suuremaid kitsaskoht on stressi määratlemine, kuid probleeme on ka stressi ajaga. On mõningaid tõendeid, et raseduse ajal suure maavärina üle elanud naistel võib enneaegne sünnitus tekkida suurema tõenäosusega kui ülejäänud naistel – kuid ainult nende seas, kes olid jäänud maavärina kätte raseduse esimese kolmandiku ajal. Need naised kirjeldasid läbielatut ka stressirohkemana kui raseduse teises ja kolmandas kolmandikus maavärinat tundnud naised. Samamoodi esines 11. septembril 2001 New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse lähedal elanud naistel mõnevõrra rohkem enneaegseid sünnitusi kui mujal elanud naistel, kuid ainult siis, kui nad olid rünnaku ajal raseduse esimeses kolmandikus. Seevastu Ukrainas tšernobõli katastroofi läbi elanud naistel suuremat enneaegse sünnituse ohtu ei täheldatud.
Üks moodus selle probleemi lahendamiseks on teha niinimetatud metaanalüüs, mis hõlmab mitme sõltumatu uurimuse tulemuste kombineerimist, et näha, mida need keskmiselt näitavad. Kui Heather Littleton selle hiljuti Ida-Carolina ülikoolis 35 raseduse ja stressi seoseid uuriva teadustööga korraldas, leidis ta, et stressis emadele sündinud lastel oli veidi suurema tõenäosusega väike sünnikaal või olid nad sünnijärgsetel nädalatel alakaalulised, kuid see mõju oli kaduvväike. „Keskmiselt leidsid need uurimused, et stress mõjutab indiviidide tulemuste kõikumist (näiteks laste sünnikaal) vaid 1 % või veelgi väiksemas ulatuses,” ütleb Littleton. Ülejäänud 99 % sõltub hoopis muudest asjadest, näiteks geneetikast ja sotsiaalsetest või elustiiliga seotud asjaoludest.
Teine võimalus uurida stressi mõju sündimata lapsele on vahetu vaatlus. Janet diPietro ja tema kolleegid Johns Hopkinsi ülikoolist vaatasid läbi 112 Ameerika Ühendriikides elavat hea tervisega rasedat, kelle rasedus oli viimases kolmandikus. Nad küsitlesid naisi nende stressitaseme kohta ja registreerisid, kui palju loode liigutab. Kaks nädalat pärast sündimist vaadati läbi ka nende naiste lapsed. Stressis emade lapsed tundusid olevat aktiivsemad ja pärast sündi olid nad kergemini ärrituvad, kuid said ka parema tulemuse aju küpsusastme testis ning suutsid oma kehaliigutusi paremini kontrollida.
Kuna kortisoolil on teatavasti oma osa aju normaalses arengus, on võimalik, et mõõdukas lühiajaline rasedusaegne stress võib arengut soodustada ja lastele koguni kasuks tulla. DiPietro ütleb, et rasedad peaksid suhtuma sellesse rahulikumalt ja mõõduka igapäevase stressi pärast mitte muretsema. „Lõõgastumine on stressi ajal kasulik – kui sulle meeldib lõõgastuda. Kuid ei ole mingeid tõendeid, et igapäevastress lapse arengule mingit kahjulikku mõju avaldaks,” ütleb ta.
29
Kas ka meestel võivad raseduse sümptomid tekkida?
IIVELDUS, kõrvetised, kõhuvalu… Kui arvad, et nende sümptomite all kannatavad raseduse ajal vaid naised, siis nii see ei ole. See nähtus ei ole küll haiguse või vaimse häirena ametlikult registreeritud, kuid arvatakse, et 11–50 % meestest kogeb niinimetatud couvade’i sündroomi ehk fantoomrasedust. Enamlevinud sümptomid on isukaotus, hambavalu, iiveldus, halb enesetunne ja ärevus. Sümptomid kipuvad olema kõige ägedamad kolmandal raseduskuul, mil paljud naised kannatavad tugeva hommikuse iivelduse all, leevenedes raseduse teises kolmandikus ning uuesti ägenedes viimasel raseduskuul. Mõiste couvade’i sündroom pärineb prantsuskeelsest tegusõnast couver, mis tähendab munade väljahaudumist. Nähtuse põhjuste kohta on mitmesuguseid teooriaid, nende seas see, et mees tunnetab sündimata last oma partneri kiindumuse rivaalina ning püüab seetõttu alateadlikult viimase tähelepanu pälvida, või siis on see isaks saamise väljavaatest vallandatud identiteedikriisi