“Ehk on meil siin rohkem õnne,” lausus Jaana sügavate hingetõmmete vahele. Ta lasi Heleni käest lahti, et suure marssimise käigus allapoole vajunud seelikut kohendada. Esimesed piisad maandusid tema hobusesabasse köidetud juustesse. Nüüd oli neil tõesti õnne vaja. Vastasel juhul oleks nad peagi märjad nagu kassipojad.
Helen fikseeris silmadega ümbrust, vaatas teed mõlemas suunas ja lükkas vastutuse edasiste sündmuste kulgemise eest Jaanale: “Ma loodan, et sul on õigus. Ma kohe väga loodan, et sul on õigus.” Ta rõhutas sõna “väga” nii ülepunnitatult kui suutis, ja hakkas siis suure häälega laginal naerma. “Kõigist julgem olen ma-aaa,” lõpetas ta poolelijäänud laulu. Esimest lähenevat autot silmates ajas ta ühe puusa ette, tõstis tumeroheliseks lakitud küünega pöidla üles ja ütles puise aktsendiga inglise keeles: “Come to me, baby! I’m baaaaaad!”
“Sa näed välja nagu Julia Roberts „Pretty Womanis“,“ noomis Jaana sõbranna väljakutsuvat poosi. Aga et Julia Roberts talle väga meeldis, mis sest, et filmid, kus ta mängis, kuidagi vanamoodsad olid, sättis ta ennast Heleni taha täpselt samasugusesse asendisse seisma. Nüüd nägid nad välja nagu tibid selle bändi videos, kus kaks pika habemega meest kitarre keerutavad ja mille plaati Heleni vend tüütu tihedusega koduses CD-mängijas ruunas.
“Nor-maaaalne,” venitas Helen rullnokkade käibefraasi. Auto ei peatunud. Ka järgmine kihutas gaasi lisades noortest hääletajatest vuhinal mööda. Ja veel üks. Ent siis tüdrukute õnn pöördus. Täpselt nagu Jaana oli arvanud ning Helen lootnud.
Kergelt kriipida saanud parema tiivaga auto jäi tüdrukute ees seisma ja ehkki selle aknad pea läbipaistmatuks olid toonitud, nägi Jaana kohe, et väsinuvõitu masinas istus kaks meest. Esimene parempoolne aken rullus alla ning esmamulje põhjal umbes neljakümneaastane mees küsis tüdrukutelt, kuhu need minna plaanivad.
“Me keerame umbes viiekümne kilomeetri pärast ära,” hoiatas ta Helenit ja Jaanat, kui need juba auto tagaistmele pugesid. Viiskümmend kilomeetrit oli kolmandik maad nende sihtpunktini. Pealegi sadas ja igasugune katusealune, isegi see, mis neljakümne minuti pärast ära keeras, oli praegu teretulnud.
“Saame siis preilidega tuttavaks ka,” ulatas juhi kõrval istuv mees käe Heleni suunas. Esimesed paar minutit oli seltskond edasi kihutavas autos üksteisega vaikides harjunud.
“Mina olen Aivar. See on minu vend Tambet. Ta ei räägi palju, kuid see-eest on ta hea kuulaja. Või mis sa kostad, Tambet?” patsutas ta vaba käega sohvrit.
Tambet ei kostnud midagi, vaid sättis tahavaatepeegli nii, et Jaana tema suure armiga nägu selgesti nägi. Kui sina teist inimest näed, näeb tema sind ka, oli isa Jaanale aastate eest käratanud, kui tüdruk ukseprao vahelt ühel hilisõhtul vanemate magamistuppa piilus. Autojuht suunas oma silmad hetkeks Jaanale ja pööras pilgu siis kohe tagasi teele, justkui oleks teda milleltki sündsusetult tabatud. Tüdruk tundis, et Tambeti pilk oli imelikult uudishimulik. Suure armiga mees ei meeldinud talle. Parema meelega oleks ta tee äärde vihma kätte jäänud.
“Mis siis preilid reede õhtul linnast välja ajab?” vaatas nüüd ka Aivar Jaana poole. “Peikad kusagil maakohas või? Oih, vabandust, nüüd öeldakse vist boyfriend,” üritas ta näidata, et tunneb noorte inimeste sõnavara küll. “Meie kandis on ka boyfriend’e jalaga segada. Me oleme ise täitsa kuumad boyfriend’id, eks ole ju?” patsutas Aivar uuesti venna õlga ja kukkus hobuse häälega hirnuma. „Tamps on meil ju isegi linnas ülikoolis käinud.“
Helen pööritas silmi ega kavatsenudki maakate provokatsioonile alluda. Ta oli selliseid jõmme näinud küll ja küll. Rääkima on nad kanged vennad, tegudega on lood aga hoopis teised. Ja “kuum” ei ütle mehed enda kohta mitte kunagi, seda teadis iga tropp. Või noh, ilmselt päris iga ei teadnud.
“Me läheme minu isa juurde,” valetas Jaana. Sellistele meestele nagu need kaks polnud üleliigne meenutada, et igal tüdrukul, kelle nad maantee äärest peale korjavad, on suur ja tugev isa. Ja et see isa ei kõhkle hetkegi, kui peab ühele mustade küünealaustega kaabakale vastu lõugu andma, kui see oma haisva käpa kas või millisekundiks tema tütrele liiga lähedale peaks unustama. See isa on teeninud Nõukogude armees, mis polnud mingi skautlaager ega pühapäevakool, mida Eesti Vabariigi kaitsevägi järjest enam meenutas. Nõukogude armees ei toodud sulle midagi hõbekandikul. Seal serveeriti elutarkust verega punaseks võõbatud sapöörilabidal. Starik tagus seda sulle nii kaua vastu pead, kuni moraalikoodeks ning elementaarne käsuliin meelde jäid. Niisuguse isaga ei tahtnud jännata mitte keegi, ükskõik kui suur arm tema näos oli. “Me läheme minu isa suvilasse. Ta ootab meid juba ammu ja muretseb, kuhu me nii kauaks oleme jäänud.”
Aivar muigas irooniliselt. Jaana vale oli läbi kukkunud. Juht vaatas uuesti peeglisse ning silmitses Jaanat sedapuhku palju kauem kui esimesel korral. Nüüd oli tüdruk juba päris kindel, et head mõtted Tambeti peas kindlasti ei tiirutanud. Jaana suunas pilgu aknast välja ja palus endamisi Jumalat, kellele Helen natukese aja eest keskmist sõrme oli näidanud, et see nad lõksust kiiresti välja aitaks.
“Ma ei kuulnud, mis te oma nimedeks ütlesite,” keeras Aivar end natukese aja pärast uuesti tüdrukute poole.
“Me ei öelnudki,” turtsatas Helen.
Jaana meelest hindas Helen olukorra tõsidust ebaadekvaatselt ning noris asjata tüli. “Mina olen Jaana ja tema on Helen,” püüdis ta päästa, mis päästa andis.
“Noh, vähemalt ühele teist on isa käitumist õpetanud,” ühmas Aivar ning Jaanale tundus, et mees püüdis “isa” ülejäänud sõnadest suuremaks mängides uuesti mõista anda, et polnud tüdruku varasemat juttu uskunud. Õigupoolest oli Jaanale ükskõik, mida mees uskus või mitte.
Hämmastav, kui kiiresti novembris pimedaks läks. Juba sõitsid vastutulevad autod kaugtuledega. Jaana oli asunud peas sekundeid lugema. Emalt päritud matemaatilise taibuga oli ta välja arvutanud, et praegusel kiirusel kulgev sõiduk läbib ühe kilomeetri umbes neljakümne sekundiga. Viiekümne kilomeetri läbimiseks kulub neil seega kaks tuhat sekundit. Nad olid sõitnud ehk veerand tundi, kuigi selles ei saanud Jaana muidugi päris kindel olla. Halvimal juhul tuli neil veel tuhat ükssada sekundit autos viibida.
Tee ääres kõrguv looduslik kuusehekk moodustas auto esituledes kummalisi varje. Kui teine auto vastu tulema sattus, hakkasid need menuetti tantsides liikuma. Helen teadis täpselt, kuidas menuetti tantsitakse. Ta jumaldas kostüümidraamasid ja oli esimene inimene kinosabas, kui sitsilises särgikeses Leonardo DiCaprio torni lukustatud südamedaami suunas rapiiriga teed murdis. Helen võttis Jaana käest kinni ja hakkas nimetissõrmega sõbranna peopessa tähti joonistama. Varem olid pinginaabrid oma krüptilist suhtlusmeetodit põhiliselt tunnikontrollide ajal kasutanud ning siis oli enamasti Jaana see, kes Heleni pihku vastuseid numberhaaval vajutas. “Ära karda,” joonistas Helen suurte tähtedega Jaana higisesse peopessa. Nad olid koos ja see oli kõige tähtsam.
“Viissada kolmkümmend kuus, viissada kolmkümmend seitse, viissada kolmkümmend kaheksa,” luges Jaana peas sekundeid. Nutika tüdrukuna sai ta ju suurepäraselt aru, et tema mõttemängudel puudus praktiline väärtus. Sekundite mehaaniline lugemine oli asendustegevus, niinimetatud turvalisuskäitumine, millest kooli psühholoogiaringi juhendaja paari nädala eest rääkis. Ta oli lastele selgitanud, et paanikahäire puhul on just turvalisuskäitumine see, millest terveneda sooviv inimene esimese asjana loobuma peab. Aga Jaanal ei olnud paanikahäiret. Tal oli paanika.
Tüdruku hirm põhines ju tegelikult eelarvamustel ja hirmsatel kaadritel krimiuudistest. Seal olid armiga mehed alati pahad. Aga võib-olla oli Tambet lapsena indiaanlast mängides üle plangu roninud, siis aga õnnetul kombel kukkudes oma põse vastu naela lõhki tõmmanud. Võib-olla oli Aivar püüdnud kohmakal moel tüdrukutega lihtsalt viisakas olla. Tallinnas võis tema nilbe vaimutsemine ju labane tunduda. Aga väikeses külas kõlanuks Aivar ehk isegi peenetundeliselt. Just. Nii see kindlasti oligi. Hirmul on suured silmad. Kõik läheb hästi. “Viissada kolmkümmend üheksa, viissada nelikümmend, viissada nelikümmend üks … ”
“Ongi meie