“No mis sa kostad, Tambet,” vastas teine rahulikult ja süütas sigareti. “Surnud siis surnud.” Ta tõmbas suure mahvi suitsu. “Vahet pole. Pakime nad peale.”
6
Jõulukampaaniate algus Eesti poodides nihkus igal aastal jaanipäevale järjest lähemale. Kaubanduseks nimetatavas kaoses kehtis ainult üks reegel: kui jõulunädala käive eelmise aasta sama perioodiga võrreldes kas või kolmeprotsendilist langustendentsi ilmutas, külastas sind peagi kohtutäitur. Kõik mehed ja naised, kes üheksakümnendate algul pea ees ärisse sukeldusid, olid tänaseks omandanud hulga uusi teadmisi ja oskusi. Neist tähtsaim oli muidugi see, et bisnises jäävad ellu ainult kõige tugevamad. Kõige tugevama kontseptsiooni osas hargnesid inimeste arvamused jämedalt kolmeks. Ühed uskusid, et kuna kõik inimtegevusele laienevad mõisted pärinevad loomariigist, tähendab jõud teravaid hambaid ja oskust need ootamatult pahaaimamatu ohvri arterisse vajutada. Teised näisid arvavat, et ellujäämiseks pole vaja enamat kui tuttav laenuhaldur, kes ükskõik millise komitee ükskõik kui jabura äriplaaniga hüpnotiseerida suutis. Kolmas arvamus, milleni ainult tõelised gigandid olid jõudnud, ühendas endas kahte esimest.
Teine ja mitte vähem oluline punkt eduka äriinimese koodeksis puudutas keelt. Kui väike kompanii suurega edukat koostööd tahtis teha, tuli selle esindajal kõige olulisema asjana aru saada, mida suure kompanii marketingidirektor rääkis. Estonian Business School oli meie tänavatele paisanud tuhandeid inimesi, kelle elu täitsid idioomid ning süntaks, mille olemasolust olid haridusministeeriumi õppekavade osakonna tädikesed parimal juhul ainult kuulnud. Nii ei kõlanud Vanalinna restoranides, kus kõigest kolmesaja krooni eest soodsat ärilõunat pakuti, iialgi lause “äri läheb kehvasti”, sest seda asendas “värske auditi hinnangul on mõne meie tütarettevõtte bilanssi tekkinud edasist inspekteerimist vajavad read”. Kui kellelgi läks hästi, rääkis ta “ootamatult akumuleerunud võimalustest täiendavaid investeeringuid kaaluda”. Tehisripsmetega tibi, kes kiretu näoga mööda kontorit saalis ja teistele kohvitasse ette kandis, oli catering’i ekspert. Tšikid, kes seda veel kiretumade nägudega liitrite kaupa sisse lahmisid, tohtisid aga oma nimekaartidele product manager kirjutada. Produkt, mille eest nad kordamööda hoolitsesid, saabus koos inglasest investoriga Eestisse nädalavahetuseti ning oli manageerimata kujul umbes üheksa sentimeetri pikkune.
Iga kasumlikkusest unistav firma oli palganud rootslasest business advisor’i, kelle töö oli viiekümne tuhande (Rootsi) krooni eest kuus kompanii strateegia välja töötada. Nii istus ka kõigest paarikuise ajalooga osaühingu rikkalikult sisustatud nõupidamisteruumis Vietnamist ostetud ülikonnas lagritsakomme järav kloun, kes tõsise näoga kolmekümne tollist monitori jõllitas ning USP-ks nimetatavat jampsi välja mõtles. USP oli lühend ingliskeelsest sõnaühendist unique selling point ja põhjamaiselt pragmaatilises ärikliimas oli tema täpseim tõlge “petuskeem, mida meie konkurendid pole veel jõudnud välja mõelda”. Samas võis Eesti äriühingu USP olla ka midagi maalähedasemat, näiteks “meie firma retseptsioon on alati mehitatud”. See võis Vene ajal olematu teeninduskultuuriga harjunud väikeriigis isegi töötada, sest kes ikka mehitamata retseptsiooniga traumapunktis pool päeva passida viitsis.
Stockmann võis kindel olla, et nende jõulunädala majandustulemused, isegi kui need eelmise aasta omadest nõrgemaks peaksid kujunema, erakorralist juhatuse kokkukutsumist ei põhjustanud. Juba praegu, paar nädalat enne jõululaupäeva, oli Liivalaia tänava kaubamaja rahvast paksult täis. Pealegi kuulus Stockmann soomlastele ja oli ürgvana ettevõttena kõik need lastehalvatuse mutatsioonid, mida Eesti firmad kõige raskemal kujul põdesid, ammu läbi elanud. Eskalaatorid vedasid roheliste kirjadega kilekottide alla mattunud inimesi ühelt korruselt teisele. Kuigi kogu maailm majanduskriisi kägistavas haardes siples, ei paistnud see siin küll kuidagi välja.
“Mis sa arvad, kas issile võiks see särk meeldida?” pöördus rohelisest nahast ridiküli ja punaste säärsaabastega naine väikese prillidega poisi poole. Too kehitas tüdinult õlgu. Kõige vähem soovis ta praegu Stockmanni kaubamaja meesteriiete osakonnas viibida. Sellest hullem sai olla ainult vastutus, mida ema talle nüüd erinevaid särke teiste omasuguste seast välja rebides ja nende kohta moekauge lapse arvamust küsides pähe üritas määrida.
“Ma ei tea. Kas me võime palun ära minna? Mul on igav,” ulgus poiss vastuseks ja haigutas nii valjult a-tähte venitades, et kümmekond meetrit eemal meeste allahinnatud trussikute kastis tuhniv tohutu kasukaga mammi teda etteheitvalt vaatama jäi.
“Kannata nüüd, Johnny,” manitses ema. Poisi tulevikule mõeldes olid vanemad talle jätkusuutliku eesnime pannud. Juba õige varsti läheb ta Londonisse õppima, teeb seal magistrikraadi, leiab endale tasuva töö, ilusa ameeriklannast naise ja pilvitu elu. Elmari või Lembituna oleks see palju keerulisem.
“Me ostame issile jõuludeks särgi, käime veel alt toiduosakonnast läbi ja alles siis läheme ära,” tuletas punaste säärsaabastega naine Johnnyle meelde, et veel kaheksa aastat, see tähendab tema täisealiseks saamiseni, otsustavad poisi minemiste ja tulemiste üle teised. “Ma arvan, et see särk istub issi selga nagu … Noh, aita mind nüüd, Johnny,” jäi naine õige võrdluse leidmisel hätta.
“Hane selga vesi?” püüdis tujutu klutt ema närvi ajada. Tegelikult oli Johnnyl õigus. Nende peres näis ainult ema huvitavat, milliste riietega tema lähedased väljas käivad. Tööpäeviti istus issi arvuti ees ning väljus oma kabinetist ainult siis, kui emme värskelt valminud pasta carbonara serveerimisest valju häälega ülejäänud maja informeeris. Puhkepäeviti mängis issi sõpradega golfi, ja kui oli talv nagu praegu, mängis ta bridži. Mõlemal juhul polnud issit kodus. Ja ühelgi juhul ei läinud talle korda, kas särk, mille ta hommikul selga ajas, oli triibuline või ruuduline, triigitud või kortsus, puhas või must. Mis oli kuuldavasti isegi omamoodi hea, sest sai tähendada vaid seda, et “vähemalt pole tal armukest”, nagu emme kord nähvanud oli.
Naine lõi vihaselt käega, haaras poisil varrukast ja vedas ta koos elevandiluu värvi triiksärgiga kassa juurde. American Expressi kuldkaarti tagasi rahakotti toppides ühinesid rohelisest nahast ridiküliga naine ja tema vinguv poeg inimvooga, mis ühelt tarbetu kraamiga täidetud korruselt teisele kulgedes Stockmanni majandusnäitajate eest hoolitses. Kuldkaart oli siin ehk ühel sajast, võib-olla isegi saja viiekümnest. Jõulude eel eksis Stockmanni ka rahvast, kes muul ajal oma ostud keldripoodides tegi. Aga seal ei olnud imeliselt sätendavaid kuuski. Keldripoodides ei olnud üüratu punase mantli ning koheva võltshabemega rahvateatri näitlejat, kes enne äri avamist kättenäidatud kohtades lastele karamellkomme jagas. Tähekujuliste elektriküünaldega tehiskuuske iga osakonna enneolematult soodsate pakkumiste keskel tahtsid näha ka need lapsed, keda Johnny siiani ainult Hesburgeris oli kohanud. Nende laste suud jäid imestusest ammuli, kui jõuluvanaks maskeerunud sell neile krõbisevasse paberisse keeratud kompveki ulatas. Johnny meelest oli see nõme.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.