Ma oleksin võinud öelda midagi triviaalset. Oleksin võinud ühmata, et ei saa tunnistajaid maha jätta või et selles kõiges pole midagi isiklikku. Aga see kõik oli vägagi isiklik. Sümbolid on tihtilugu tähtsamad kui see, mida nad sümboliseerivad. Ma vajutasin uuesti päästikule ja ta kukkus sinna, kus oli olnud tema koht kõik need aastakümned, mida ta uhkusega oma kõige õnnelikumaks ajaks nimetas. Mehe kõrvale. Kaks tumepunast vereniret uuristasid aeglaselt teed läbi värskelt mahasadanud valge lume. Paradoksaalsel kombel oli ümbritseva maailma ohtude eest turvafirma logo taha peitu pugenud Tallinna eliitrajoon sel ööl kõige kaitsetum koht. Ma kükitasin kahe teineteise kõrval lebava laiba juurde ning muigasin nagu Norman Bates, kui too esimese “Psycho” lõpustseenis räägib, kuidas ta pole võimeline kärbselegi liiga tegema.
Tänast ööd olin ma pikalt ette valmistanud, vuntsidega mehele adresseeritud sõnadest detailse põgenemisteekonnani. Ja ikkagi tekitas teise inimese elu võtmine imeliku tunde. Mis sest, et mõttes olin ma sellega juba mõnda aega elanud, õhtuti koos magama läinud ja hommikuti üles ärganud. Aga enam polnud ma keset psühholoogilist harjutust, pisut modifitseeritud peatükki suvalises eneseabi õpikus. Tänasest olid asjad teisiti. Jässakas eruohvitser Igor, kelle juures ma tulistama õppisin, oli mind võimalike tagasilöökide eest hoiatanud.
“Mitte lasku ei pea sa kartma, pojake, vaid seda, mis pärast tuleb,” korrutas ta nagu masin, kui ma Männiku karjääri taga metsas noaga puutüve külge löödud paberist märklaua suunas kõmmutasin. Psühholoogias oli Igor veel tugevam kui surmakunstide õpetamises. “Käib töö juurde,” tavatses ta elukogenult silma pilgutades targutada.
Vaimselt olin ma tänaseks ööks esmaklassiliselt ette valmistatud. Võib-olla liigagi hästi, mõtlesin ma nüüd kahte surnukeha võidurõõmsa muigega silmitsedes.
Ma torkasin relva mantli ühte ja summuti teise taskusse ning hakkasin rahulikult eemale pargitud auto suunas liikuma. Securitas oli oma turvakaamerad linnaku sissepääsude juurde paigutanud, mis muutis nende vältimise kergemaks, kui keegi aimata oskas. Isegi taskulambiga pensionär, kes kolme tuhande krooni eest kuus igal ööl siinsete majade vahel kolm tiiru tegi, oli pühade puhul koju lapselastele näärivana mängima lubatud. Eliitmajade labürindi tagumine väljapääs oli näoga vastu metsa. Lumi oli siin kummatigi veel sügavam, kuigi puude võrad, mis sest et raagus, oleksid pidanud suurema saju kinni püüdma. Pisut tempot tõstes sumpasin ma läbi kohalike laste sissetallatud metsaraja autoni, mis korrektselt tee äärde pargituna vähimatki kahtlust ei saanud äratada.
“Mina siin,” sosistasin ma mobiiltelefoni. “See on nüüd tehtud.”
“Gut. Sehr gut.” Ulrike rääkis minuga esimest korda oma emakeeles. Kogu selle aja jooksul, mis me teineteist tundsime, polnud ta minu kuuldes kordagi saksa keelt kasutanud. Meie ühine ajalugu sisaldas vähemalt tosinajagu olukordi, kus ta oleks võinud emakeeles rääkida. Aga ta ei olnud seda teinud. Ta oli alati erootilise aktsendiga inglise keelt purssinud, justkui mind milleski veenda püüdes. Meie vahel ei olnud saladusi ja Ulrike tegi kõik, et see nii jääkski. Oma päritolu unustamise hinnaga, nagu ta kord naljatas, kui me mingist taevakanalist inglise keelde dubleeritud Fassbinderi filmi vaatasime.
Aga nüüd ütles Ulrike „gut“. Ta ütles „sehr gut“. Ja ma usaldasin teda rohkem kui kunagi varem.
“See on läbi.” Mu hääl kõlas kergendunult.
“Ei, kallis,” ütles Ulrike. “Nüüd alles kõik algab.”
3
Ploomikastmes pehmeksmooritud sealihatükk sulas suus sõna kõige otsesemas mõttes. Eraldi süües ei suutnud ei sealiha, eriti moorituna, ega ploomid, iseäranis kastmeks lagundatuna, minus nii tugevaid tundeid tekitada. Kuid üheskoos moodustasid nad võitmatu kombinatsiooni. Tõele au andes oli sealiha ploomikastmes ainus järelejäänud põhjus, mis mind paar korda kuus Nokusse tõi. Populaarse noorte kultuuriinimeste söögi- ja joogikoha omanikud olid kõigi nende aastate jooksul Noku menüüd kuritegeliku tihedusega muutnud. Töötavate asjade parandamine oli lõppenud sellega, et kõik söödavad nimetused olid asendatud groteskini üleväärtustatud pahnaga. Ilmselt oli see mõne väga mõjuka püsikliendi kapriis, mis sealiha ploomikastmes Noku toiduvalikus kinni hoidis. Päeval, mil ploomikastmes sealiha mingi järjekordse prantsuspärase lögaga asendatakse, annetan ma oma liikmekaardi taaskasutuskeskusele, kus noodsamad kultuuriliste huvidega noored oma garderoobi täiendamas käivad.
Oh jaa! Nokusse sissepääsemiseks pidi sul olema kaart. Ekstralahedaks disainitud plastmasstüki lunastamiseks tuli täita alandav, USA sissesõidutaotluse laadne ankeet, kus küsimust “millistesse terroriorganisatsioonidesse te kuulute?” asendas sama ülbe “milline on teie seos kultuuriga?”. Esimesel korral lükati minu taotlus tagasi, kuna olin oma seoseks kultuuriga märkinud korvpalliülekannete vaatamise Eesti Televisioonist. Teisel korral kostis minu eest Eesti Ekspressi muusikakriitik, kes Nokusse aeg-ajalt taustamuusikaks plaate tõi ja kelle sõnal oli seetõttu oluliselt rohkem kaalu kui esimesel avaldusel soovitajana figureerinud näitlejal, kes pool aastat tagasi siinsamas purjus peaga ühe Poola dramaturgi habeme põlema pani ja seejärel eluaegse Nokukeelu sai.
Klubi statuudi järgi ma siia muidugi ei kuulunud. Ma olin enda arvates küll oluliselt intelligentsem kui telesaade, mille põhjal inimesed oma hinnangut minust kujundasid, aga intelligentne näisin ma tõepoolest ainult iseendale.
Inimesed, kes mind televiisorist näinud olid, jagunesid laias laastus kaheks. Olid need, kes mind silmaotsastki ei sallinud, ent see ei seganud neid mind nähes alandlikult naeratamast. Julgemad astusid isegi ligi ja seletasid, kui tore mees ma olen. Kinnitasid, et vaatavad minu saateid alati. Viis minutit hiljem helistasid aga oma parimale sõbrale: „Sa ei kujuta ette, keda ma just nägin. Tüübil vedas, et ma heas tujus olin. Jälk kuju. Näeb päris elus veel vastikum välja. Lõust, vä? Muidugi tõmbles, mis sa siis arvad. Rõve oli vaadata. Davai, ma pean nüüd minema. Piljardit ikka mängime õhtul?“
Oli neidki, kellele ma näisin tões ja vaimus meeldivat. Selle grupi moodustasid minu lähimad sõbrad. Ja loomulikult mina ise. Ma meeldisin endale väga. Hommikuti alasti peegli ees seistes ja lõunati Viru Keskuse aatriumi kohvikus möödujate äratundvaid pilke nautides.
Nii suures hädas, et Nokus lauast lauda istuda ja oma “tõelisest minast” ahastavalt rääkida, ma ka ei olnud. Tõtt-öelda oli mul sügavalt kama, kas pisut eemal malemängu imiteerivad reklaamikirjutajad mind enda vääriliseks pidasid või mitte. Mina olin aus libu: ilmusin korra nädalas iseenda näoga teleekraanile ja rääkisin oma juttu iseendana, ükskõik kui madalal see mõne mehe intellektuaalsel skaalal ka ei paiknenud. Kuningagambiidiga vaevlevad tolgused tõmbasid aga kotid kohe pähe, kui keegi neid mingi kummikommi reklaamlaulu autorluses kahtlustama hakkas.
Ma istusin novembriõhtu karguse eest kinni lükatud akna all. See oli täna minu esimene korralik söök ning seda kiiremini ploomikastmesse uputatud sealihatükk taldrikult kadus. Mida kiiremini süüa, seda napimaks naudinguhetk jääb, kuid kuuskümmend korda ühe suutäie närimiseks, nagu soovitas moodne toitumisetikett, puudus mul lihtsalt enesedistsipliin.
Aeg tormab nagu pöörane ja meie koos temaga. Alles see oli, kui siit vaid paari maja ning pooliku tänava kaugusel asuval Raekoja platsil esimesed vabaõhukohvikud püsti löödi. Suur tumesinisest vakstust telk, tosin valget piknikutooli ning menüü, mis koosnes kohvist, teest ja viineritest tomatiga. Ning lihtsalt viineritest, ilma tomatita – neile, kel tomatiga viinerite jaoks raha ei jätkunud.
“Lihtsalt viinerid on läbi,” vastas pealtnäha täiesti terve mõistusega nooruke ettekandja, kui ma neid kord tellida üritasin. “Järel on ainult viinerid tomatiga.” Nüüd müüdi sealsamas imesoodsana reklaamitud piprapihvi, mis maksis ometi sama palju kui ribid New Yorgi Hard Rock Cafes.
Püstitõstetud näpu ja paari žesti abil palusin ma endale järgmine Coca-Cola Zero tuua. Kõigest üks kalor pudeli kohta. Mida enam ma seda jõin, seda puhtamaks too vedelik minu musta südametunnistuse pesi. Justkui vähendaks iga sisseuhatud lonks ploomimaitselise koorekastme