“Nüüd on nad Norras,” ei teinud Ulrike mu viimasest märkusest välja. “Fantasmas de Tráfico on tänaseks päevaks muutunud rahvusvaheliseks frantsiisiks. Umbes nagu Burger King või Playboy. Selle imepisikese vahega, et tolle frantsiisi omandamise eest ei pea sa eurotki maksma. Igaüks võib nende väljatöötatud kontseptsiooni kasutada, omal riisikol mõistagi.”
Ulrike lisas, et kuuldavasti on Internetis saadaval isegi mingi manuaal, kuid kuna selle on kõik maailma salapolitseinikud kindlasti risti ja põiki läbi lugenud, polnud dokumendil muud väärtust kui ajalooline.
“Norra liiklus on ju ometi imeviisakas ja ohutu. Tarvitseb sul vaid tee ületamisele mõelda ja juba jäävad kõik autod seisma. Inimesed on üksteise suhtes hoolivad ja viisakad.”
“Ilmselt mitte piisavalt,” leidis Ulrike nüüdki Fantasmas de Tráfico olemasolule õigustuse. See seltskond näis talle tõsiselt sümpatiseerivat. Ma püüdsin aru saada, miks. Plikalik õhkamine musta kaabu ja läikima löödud kannustega lindprii suunas, kes kriitilisel hetkel üle päikese käes helepruuniks kõrbenud aasa kappab ja rõhutute ning alandatute kannatused paari lassolöögiga lõpetab? Lapsik vajadus kehtivaid norme ning üldtunnustatud ühiselureegleid kahtluse alla seada?
Ma kustutasin suitsu ja viskasin koni õue. Ulrikese korter asus Kopli kolmandal liinil ja nii palju, kui ma seda kanti teadsin, oli siin konide aknast välja viskamine igapäevane praktika. Ulrikesele meeldis see linnaosa väga. Ta ei väsinud korrutamast, kui mõnus ja mis ehk veelgi üllatavam – euroopalik Kopli õhustik oli. Tema arvamus sarnanes suuremate kinnisvaraarendajate positsioonile. Selle ainsa vahega, et kui Merko küünikutest projekteerijad siinsed lobudikud esimesel võimalusel traktoriroomikute all sodiks tahtsid sõita ja nende asemele inetute tornelamute püstitamisest unistasid, olid Ulrikese jaoks Kopli liinid miljööväärtuslikud just praegusel kujul. Seestpoolt olid need jubedad majad tõepoolest mõnevõrra kenamad kui väljast. Ulrike oli oma üürikorteri isegi hubaseks suutnud kujundada. Ma läksin läbi kaardu uuristatud ukseava elutuppa. Deutche Welle oli ilmateateni jõudnud.
“Kas ma võin programmi vahetada?”
“Aga palun,” nõustus Ulrike.
Ma haarasin puldi ja asusin kanaleid klõpsima. Üldiselt vaatasin ma televiisorit ainult siis, kui mul oli lootust seal iseennast näha. Täna ei olnud, kuid kindluse mõttes tuli kõik Starmani seitsekümmend kaheksa kanalit, mille Ulrike keeleoskamatuse tõttu kogemata tellinud oli, läbi kontrollida. Pikemalt peatusin ma eestikeelsetel, millest ühel näidati kantseliidirohkeid rindlauseid moodustavat Valga abilinnapead, teisel reklaame ja kolmandal küsis Hannes Võrno punetavate põskedega kõurikuohtu noormehe käest, kas see on kunagi fantaseerinud seksist lambaga. Too vastas eitavalt, mispeale külm naishääl kaadri tagant hüüdis: “See vastus on vale!”
“Millest nad räägivad?” küsis Ulrike.
“Sa ei usuks, kui ma ütleksin,” ohkasin ma vastuseks ja panin teleka kinni. “Ma pean minema hakkama. Kell on juba palju ja mul on homme pikk salvestuspäev.”
“Oota korraks.” Ulrike istus mulle lähemale. Väga lähedale. Mitu nädalat ühiseid kohvijoomisi oli ilmselt piisav, et üks naine mulle nii lähedale tohtis istuda. Ma tundsin esimest korda tema lõhna, kui ta sorakil tukaga poolkaetud näo peaaegu minu oma vastu pani. Ta puuris mind kassisilmadega ja sosistas hiirvaikselt: “Sa ei vihastanud ju väga, ega? Ma ei tahtnud sulle haiget teha.”
Ulrike lõhnas imeliselt. Mitte Cosmopolitani või Anne & Stiili moodi imeliselt, vaid pisikese ja hubase Josephine’i kohviku ja selle martsipanikookide moodi imeliselt. Ta pani oma peopesa mu põsele. Käsi oli ikka külm. Täpselt nagu meie esimesel kohtumisel sigaretile tuld võttes. Ma kartsin teda vaadata, sest pelgasin teadvat, mis juhtub siis, kui ma seda teen. Aga ma vaatasin siiski.
Me tegime seda sealsamas. Selsamal diivanil, millel Ulrike veel äsja televiisorist kangestunult Oslo veresauna vaatas.
“Tahad sa süüa?” küsis Ulrike veerand kirglikku tundi hiljem mu otsaesiselt higi peopesaga laiali hõõrudes.
“Mida sa mulle pakkuda kavatsed? Põhjakõrbenud kartuleid?”
Ulrike hakkas naerma, liugles kööki ning süütas sigareti. Ma tahtsin talle järele hüüda, et ühel päeval need pigijunnid ta veel tapavad, kuid otsustasin Saksa huumorimeelt täna rohkem mitte testida. Ma tegin televiisori uuesti lahti. Seal näidati kahe teismelise tüdruku pilti.
“Oled sa kindel, et süüa ei taha? Ma võin midagi muud teha, kui kartulid ei kõlba,” hõikas Ulrike köögist ja ma ei kuulnudki, mida diktor tüdrukute kohta ütles.
5
“Ema lööb mu maha, kui sellest teada saab,” kihistas Jaana pigem võidurõõmsalt kui reaalsest hirmust maha löödud saada. Autod vihisesid tema ülestõstetud pöialt ignoreerides aeglustamata edasi. Kaks külmetavat tüdrukut tee ääres oli linnast väljuva transpordi jaoks liiga suur koorem. Kes oli oma mahtuniversaali tagaistme planeerimata lapsi ning iga natukese aja tagant pissipeatust nõudvaid ämmasid täis toppinud. Kelle kõrval istus surnumatja ilmega abikaasa, kes isegi viieteistkümneaastases tütarlapses konkurenti nägi. Kes oli oma salongi tükkideks lahtivõetud antiikmööblit täis toppinud, et see linnaäärse paneelmaja värskelt soetatud korteris uuesti kokku panna. Ja kes keeras juba paari kilomeetri pärast kümne tuhande ruutmeetri suuruse müügipinnaga hulgilao juurde. Ent Jaana ja Heleni jaoks oli hääletamine iseseisvaks saamise manifest ning sihtpunkti jõudmine oli selle kõige juures teisejärguline. Möödakihutavatele masinatele “pihkur!” ning “pane ennast põlema!” järgi lõuates tõestasid nad ümbritsevale maailmale ja ennekõike iseendale, et on kontrolli oma elu üle enda kätte haaranud. Küll nad ükskord kohale jõuavad. Kiiret pole kuhugi.
Tee oli hilissügise kohta hämmastavalt kuiv. Hommikul oli korraks isegi päike paistnud, kuigi õhtu lähenedes hakkasid horisondi kohale halvaendelised pilved kogunema. Reedeõhtuselt tihe liiklus kulges mitmes ühtlase kiirusega kulgevas rivis ning Jaana tegi Helenile ettepaneku natuke maad edasi vantsida. Sinna, kus suurem tee kahte erinevasse suunda hargneb ja autod korraks hoo maha peavad võtma. Aga Helenil oli parem plaan.
“Me peame ennast ihaldusväärsemaks tegema,” kilkas ta maani ulatuvat seelikut kankaanitantsija kombel üles tõstes. “Mõni pervo jääb selle peale äkki seisma.” Süsimustadesse talvesukkadesse pakitud jalad olid ehk pisut töntsakad, aga võib-olla mõnele see just meeldiski.
“Lollakas oled,” huilgas Jaana, keeras end aga ometi seljaga lähenevate autode suunas ja hakkas tagumikku edasi tagasi õõtsutades Helenile sekundeerima. Maailm koos kõigi ohtude ja ootamatuste, pereisadest pervertide ning kaugsõiduautojuhtidest machodega kuulus täna õhtul neile. Ema võis Jaana ju hiljem maha lüüa, kui tahtis, ent see oli esmaspäevane mure.
Autod kihutasid endise kiirusega tüdrukutest mööda ja ainus tähelepanu, mille Jaana ning Heleni tantsunumber pälvis, oli viie sekundi pikkune signaal katuseraami külge kinnitatud suusaboksiga Volvost. Ju oli selle juhi arusaam ihaldusväärsusest teistsugune. Või oli tärkava seksapiiliga noorte daamide häbenematu käitumine talle rohkem meeldinud, kui ta möönda tahtis. Mõlemal juhul tähendas see Jaana ja tema parima sõbranna jaoks võimalikust küüdist ilmajäämist.
“Idikas!” needis Helen eemalduvat Volvot ning tõstis püstiaetud keskmise sõrmega käe raevukalt taeva suunas. See oli tema sõnum kõikidele volvodele ja Jumalale, kes järjest tumedamaks kiskuvate pilvede taga mitte midagi ette ei võtnud, et tüdrukud auto peale saaksid. Jaanale tegi Heleni žest nalja. Ta õppis koolis viitele ja neli tähendas tema jaoks läbikukkumist. Seda enam hakkas ta nüüd aru saama, et rahuldav-hea-eeskujulik ei olegi ainus võimalik mõõtkava ja et väljaspool kooli seinu huvitas sinu õppeedukus väheseid. Helen oli poiste seas klassi populaarseim tüdruk. Jaana taipas, miks see just nii ja mitte vastupidi oli.
Ta kordas ettepanekut maantee hargnemiskohta jalutada. Kuna Heleni plaan polnud nähtavaid tulemusi toonud, tuli tal sõbrannaga nõustuda. Nad hakkasid sünkroonis üht jalga kõrge kaarega teise ette tõstes hoogsalt edasi liikuma