Juba paanika tekkefaasis peavad väejuhid, alates kindralist ja lõpetades allohvitseridega, ilmutama isiklikku vaprust ja võitlusindu. Vaid nende juhtimine eesliinil oma sõdurite seas päästab üksuse ohtlikust lagunemisest. Selline käitumine oli 3. Mägijäägrite divisjonis kindlaks põhimõtteks. See aitas neil ka väljapääsmatuna näivates olukordades üheskoos ellu jääda ja säilitas üksuse võitlusvõime viimaste sõjapäevadeni.
Niisiis jälgis Sepp ühtaegu hirmu ja põnevusega kaht punaarmeelast, kes ründasid naaberpositsiooni, kus sõduritel laskemoon otsa oli lõppenud. Automaatselt antud labidahoop purustas esimese sõduri pea, kuid teine osutus suurepäraseks täägivõitlejaks. Kassiliku liikuvusega pareeris ta seitsme järelejäänud jäägri rünnakuid. Sepp püüdis vaatamata võitlusmöllule oma kamraade täpsete laskudega abistada. Ent nii seadis ta end vaid asjatult ohtu. Tal ei jäänud üle muud, kui pealt vaadata, kuidas tema kaasvõitlejad üksteise järel läbi torgati. Nad jäid kogenud võitlejale tema halastamatus otsustavuses alla. Neil ei õnnestunud kaitset koordineerida, et teda edukalt peatada. Vastupidi, nad lasksid end hädiselt omaette tegutsedes maha nottida. Tundus, nagu oleksid nad vastupanuta saatusele alistunud. Viimane jääger suutis venelase rünnaku eest pääseda, sest Seppil õnnestus viimasel hetkel vaenlase rünnak peatada, kui ta valmistus liikumatult seisvale jäägrile hoopi andma. Uskumatult vahtis sõdur venelase lõhkelaengust segi lennanud nägu. Luukillud ja lihatükid pritsisid jäägrile näkku ja vormile. Hirm olukorra pärast ja kergendus ootamatust pääsemisest segunesid uueks impulsiks. Ellujäämistungist ajendatuna õnnestus tal tormata positsioonile, kus Sepp võitles.
Siit kerkib esile veel üks snaipriametiks vajalik eeldus. Rohkem kui praktilist laskmisoskust läheb tal vaja erakordset enesevalitsust, et ka näiliselt väljapääsmatutes olukordades täpselt ja rutiinselt reageerida ning käituda. Sõjaväesnaipri puhul pole oluline mitte niivõrd üksikute täpsete laskude tulistamine, vaid kiire ja täpne relvakasutus jalaväerünnaku käigus. Seepärast värvati täpsuslaskuriteks pigem lahingukogemusega sõdureid kui laskmistehnika ja teooria vallas snaipriteks koolitatud sõdureid. Ilma lahingukogemuseta ja otse koolipingist tulnud kollanokkadest snaiprid jõudsid tulistada keskmiselt viisteist kuni kakskümmend lasku, enne kui vaenlase tuli nad maha võttis. Ebaõnnestunud asukohavalik ilma võimaluseta kiiresti ja kaitstult taganeda, hirm aritmeetiliste siksakkidega läbi vaenuliku granaaditule joosta ja liiga sage tulistamine ühelt positsioonilt olid kõige tõsisemad vead. Kui snaiper oli avastatud, siis võideldi tema vastu jalaväe raskerelvadega. Kui tema positsiooni hakati tulistama granaadiheitjast ja tal puudus võimalus märkamatult ja turvaliselt taanduda, siis jäi üle vaid haake tehes positsioonilt avalikult põgeneda. Snaiprid nimetasid jänesehüppeks seda, kui tuli äkki üles hüpata ja suuri ootamatuid haake tehes varem valmis vaadatud positsiooni poole tormata. Jooks läbi vaenlase tule nõudis suurt eneseületamist ja külma närvi. Kogenematud täpsuslaskurid jäid hirmunult oma kohale lamama ja leidsid nii oma paratamatu lõpu. Kuigi 3. Mägidivisjon osutas vaprat vastupanu, õnnestus punaarmeelastel divisjonist lõuna pool nii sügavale tungida, et neid ähvardas kotti jäämine. 6. armee oli lõhestatud kaheks osaks. Jäi üle vaid viivitamatult taganeda, et vältida hävitamist ja leida uus kaitseliin.
Uutes pööratavates maskeerumisülikondades Nikopoli sillapeal.
Nagu tavaliselt, venitas väejuhatus taganemiskäsu andmisega liiga kaua. Venelased olid Saksa rindesse sügava kiilu löönud ja valmistusid kotti kokku tõmbama. Viimasel minutil enne rinde lõplikku lagunemist tuli 31. oktoobril 1943. aastal käsk taganeda Dnepri taha. Maha jäi sillapea Nikopoli mangaanikaevanduste juures, et võimalikult kaua säilitada maavara kaevandamine ja äravedu. Lisaks 3. Mägidivisjonile paiknes sillapeas veel kaheksa divisjoni. Kõikidel üksustel oli säilinud veerand algsest inimjõust ja materiaalsetest vahenditest. Neil jäi oma positsioonide sisseseadmiseks ja kaitse organiseerimiseks vaevalt kolm nädalat. Üksustele saabus ka tagasihoidlikul määral lisa.
Muuhulgas said nad uued talvemundrid. Need olid vatiga vooderdatud puuvillased ülikonnad, mida sai vajaduse korral ümber pöörata. Üks pool oli valge nagu lumi ja teine pool oli lumetule perioodile mõeldes maskeerumismustriga. Rõõm soojade talverõivaste üle kustus peagi. Õhuke katteriie hakkas varsti rebenema ning vihmavesi ja niiskus imendusid isolatsioonikihti, muutes ülikonna raskeks, nii et see ei kaitsnud enam külma eest. Miinuskraadidel niiske vatikiht külmus. Sama juhtus ka uute vintpüssidega. Peagi tekkis uus probleem. Kõikvõimalikud parasiidid leidsid kohevas vatis endale suurepärase elupaiga ja said vajadusel sinna alati peitu pugeda. Need ülikonnad olid niivõrd täisid täis, et kevadel jäeti need koos parasiitidega maha. Ülikonnad ise olid kasutamiskõlblikud vaid kuiva külma ja vähese liikumise korral. Kuna need olid väga avara lõikega ja neid kanti väliunivormi peal, hakkasid sõdurid vähimagi liikumise korral tugevasti higistama, kuid kiiresti tänkjaks muutuv isolatsioonikiht ei lasknud higil aurustuda. Selle tulemuseks oli külmetushaiguste arvu järsk kasv. Külma aastaaja lõppedes tähistasid divisjoni taganemisteed sajad äravisatud maskeerumisülikonnad. See ühekordne episood lahendas 3. Mägidivisjoni jaoks vateeritud maskeerumisülikondade küsimuse kuni sõja lõpuni. Soe pesu, tekid ja telkmantlid kaitsesid sõdureid märksa paremini.
1944. aasta kevadel kauples Sepp, et väeosa rätsep talle telkmantlist maskeerumisrüü õmbleks. See teenis teda ustavalt tükk aega. Samamoodi hankis ta endale ka kerge valge maskeerumisülikonna, mida sai väikeseks kokku rullida ja hõlpsasti kaasa võtta. Õhuke puuvillane riie ei takistanud ka märjalt liikumist, kaalus vähe ja kuivas kiiresti.
Maskeerumisülikondade võrdlus. Vateeritud pööratav maskeerumisülikond.
Kerge lumesärk.
Maskeerumissärk.
5. peatükk
Sel perioodil piirdus lahingutegevus löögirühmade rünnakute ja snaiprilaskudega. Sepp oli iga päev jahiretkel, et üllatuslaskudega venelaste kaevikutes segadust külvata. Tema kindlaks positsiooniks oli kaevikutevahelisel eikellegimaal asuv purukstulistatud Vene tank T34. Hommikuhämaruses sai ta märkamatult tanki alla roomata, oli kogu päeva kaitstud ja sai läbi roomikuaukude suurepäraselt venelaste positsioone silmas pidada ning tulistada.
Josef Allerberger oma näiliselt turvalise snaipripositsiooni ees.
Tõusva päikese esimestes kiirtes varitseb Vene snaiper.
Vastupidiselt tavalisele oli ta oma tankialust positsiooni juba neli päeva kasutanud ja viis lasku tulistanud. Kuna venelastel raskerelvi polnud, siis tundis ta end sügaval metallkolossialusel positsioonil täiesti kindlalt ja eksis teadlikult snaiprite esimese reegli vastu, end mitte avastada lasta. Venelased olid vahepeal äärmiselt ettevaatlikuks muutunud ja sihtmärgi leidmine muutus üha keerulisemaks. Nii otsustas Sepp viiendal päeval vaatleja kaasa võtta. Valik langes Tiroolist pärit Balduin Moserile, kellega ta juba mitme nädala eest oli sõbrunenud. Kui noormehed enne koidikut tankipositsiooni poole roomasid, ei osanud nad arvatagi, mida järgnevad tunnid toovad. Kumbki ei adunud surma hingust, mis sel päeval vaatlejat ees ootas. Sepp oli juba liiga sageli oma näiliselt turvaliselt positsioonilt tulistanud. See oli vahepeal oma turvalisuse minetanud, sest vastane oli selle tuvastanud kui ilmselgelt ainsa positsiooni muidu nii varjupakkumatul maastikul. Kuna punaarmeelastel selles rindelõigus parasjagu suurtükiväge polnud, olid nad seni sakslaste snaipri vastu võimetud ja Sepp tanki all turvalises paigas.