Snaiper idarindel. Albrecht Wacker

vaenlase juhtidele vastaspoolt niivõrd ärritada, et tõhusa kaitseliini organiseerimine ebaõnnestus. Tankidest ilma jäänud ja ilma raskerelvade toeta tõmbus venelaste rindejoon jupphaaval tagasi. Punaarmeelased hakkasid taanduma. Saksa ründajad püüdsid neile seejuures võimalikult suuri kaotusi tekitada. Nii mõnigi vaenlane, kes end põhjendamatult turvaliselt tundis, sai Seppi püssist kuuli. Milline iroonia, et see oli Vene relv! Alles nüüd, pärast sovettide rünnaku kokkuvarisemist, sai sanitaarveebel tema näohaavadega tegelda. Nina tamponeeriti ja plaasterdati kinni. Magnet tõmbas huulest välja metallitükikesed. Seekord ei olnud võimalik end tagalaüksuses koguda. Sepp jäi eesliinile oma üksuse juurde.

      Sellises lahingolukorras ei mänginud maskeering üldse mingit rolli. Snaiper otsis lihtsalt lahinguväljal endale hea nähtavusega üldjoontes turvalise koha. Ta tulistas sealt seni, kuni sai, ja otsis uue, kui ta tule alla võeti või võitlusliin märkimisväärselt muutus.

      Venelaste kaitseliin lagunes jäägrite otsustava rünnaku all üha enam. Sepp tungis nüüd koos üheteistkümnest kaasvõitlejast koosneva salgaga vaenlase positsioonidele. Nad ei kohanud enam mingit vastutegevust ning leidsid vaid surnuid ja haavatuid. Sellele vaatamata ei andnud pinge järele, kui nad leidsid eest hästiehitatud punkrid, kus võis olla peidus võitlusvõimelisi vaenlasi. Ettevaatlikult ja üksteist vastastikku kattes, lähenesid nad punkrile, kus kostis kummalisi kurisevaid hääli. Üks jäägritest hüüdis vene keeles: „Andke alla! Tulge ülestõstetud kätega välja!“ Kui midagi ei juhtunud, torkas ta oma MP40 toru punkrisse. Mingit liikumist ei olnud, kuid hääled jäid. Ettevaatlikult sisenesid nad punkrisse, kuhu langes läbi laes oleva augu kahvatu valgus. Vaevalt oli esimene jääger sisse astunud, kui ta oma kaaslasi hõikas. Sisenedes avanes Seppile masendav vaatepilt. Seal olid mõne tunni eest vangi langenud viis kaasvõitlejat. Vahutades voolas veri nende mõne minuti eest läbi lõigatud kõridest, põgenevad valvurid olid kartnud endale laskudega tähelepanu tõmmata. Surijate jalad tõmblesid kontrollimatult ja käed kraapisid abitult maapinda. Neid õnnetuid ei saanud enam aidata ja Seppile tundus, et läks väga kaua enne, kui nende piinad lõpule jõudsid ning nende tõmblevad kehad liikumatuks jäid ning lõtvusid.

      Sellised läbielamised muutsid ta sisemiselt kalgiks ja halastamatuks. See külvas vihkamise seemne, mis tähendas seda, et ükskõik milline vastane tema laskeulatusse sattus, see tema kuulist langes. See kehtis mõlema vaenupoole puhul. Igaüks leidis kord põhjuse, et oma vaenutegevust teise poole vastu vihaga õigustada.