„Räägi lähemalt sellest needusest,” palus Lauris, kes paistis samuti amatööruurijaks olevat hakanud.
„Nojah,” ägas Kopsik ja rüüpas suure sõõmu. Ta lükkas varrukaga oma habeme puhtamaks ja seletas:
„Vahel tuleb ette, et mõni meist saab kellegi käest sellise kitli, et isegi saba enam ei tõuse. (Kas mul polnud õigus, kui kirjeldasin Kopsiku sarnasust peniga?) Näiteks, sai Mustlane niisuguse kitli, et jääbki vist sandiks. Muidugi on invaliidsus hea, aga teisest küljest jälle… Kui oli vaja kellelgi puid lõhkuda, siis polnud paremat töömeest kui Mustlane. Ja meil pole vähimatki aimu, kes meid sedaviisi ründab.”
Korraks mõtlesin Kauri peale, kuid vaevalt oleks tagasihoidlik noormees hakanud alevi joodikuid peksma. Ja kus ta ise ennast sel juhul varjaks? Asi tuleks ju peagi avalikuks ja Kaur oleks juba tabatud. Mingi kahtlus jäi siiski hinge kripeldama. Või oli ehk Livia käsi mängu, kuid ma ei suutnud seda uskuda. Need inimesed olid ju tema elu ja moraalne tugi, vaevalt hakkaks ta neid sandistama.
„Kus Livia on?” küsisin.
„Kurat seda teab.” Kopsik kehitas õlgu. „Räägitakse, et olevat nüüd kusagil maal mingi talumehe juures. Kas Teenusel või Valgus.”
Piirkond oli üsna lai, mõlemad paigad jäid Märjamaale täpselt vastassuunda. Otsi siis nõela heinakuhjast! Pole ka otsest alust politsei poole pöörduda.
„Kas sa tead, et need kaks naist, kes sinuga koos olid, on praegu Rapla haiglas?“ pärisin.
„Rullist pole halli, aga see teine… Nii soliidseid inimesi satub meie keskele harva. Meie vahel oleks isegi hakanud mingi lugu arenema, kui seda jama poleks juhtunud.“
Soo-oh! Ma ajasin silmad punni pähe. Kas tõesti? Vaata aga! Kady hakkab ka endale sobivat ümbrust leidma. Ütle veel, et vanad patud kätte ei maksa!
Lauris irvitas jälle. Ta vaatas mulle otsa ja muudkui itsitas.
Esialgu ei osanud ma rohkem midagi küsida. Jätsime Kopsiku haavu lakkuma ja tulime tulema.
„Kuule, paps,“ sõnas Lauris, kui juba bussis istusime. „Mis oleks, kui mina hakkaksin asja uurima. Olen noor ja tugev, suudan sellele jõmikale vastu panna.“
„Katsu sa…“ hoiatasin ja mõõtsin poega pika pilguga. „Pärast kahte nädalat tinktuuri peal olemist, jõuad sa ennast vaevu lähima poeni vedada, kui sedagi. Mingit võitlejat sinust enam pole. Sa pole joodiku tüüp.“
„Paps,“ kähvas Lauris, kui juba Naistevalla poole keerasime.
„Mis on?“ uurisin.
„Mis siis, kui mutt läheks Kopsikule mehele?“
Hakkasin läkastama. Aga tegelikult… Miks ka mitte!
„Mingu,“ ühmasin.
Lauris irvitas jälle.
„Kady Kopsik. Kõlab hästi.“
„Jää juba vait. Kopsik on hüüdnimi mitte päris. Tegelikult on selle mehe nimi Muri.“
Lauris vaatas mulle otsa ja hakkas nii naerma, et oleks äärepealt kraavi sõitnud. No muidugi – veel parem ju!
Artur istus jälle meie maja ees ja silitas Pollyt. Ta oli koerale ninaesist toonud ja nüüd näris peni isukalt suurt konti. Ila jooksis ja peni laskis nagu saeveski.
„Keetsin kodus sülti ja suur kont jäi üle. Minu koerad ei jaksa seda hakkida. Tõin siis Pollyle,“ sõnas mees.
„Kas sul külm ei ole?“ küsisin ja kutsusin mehe tuppa. „Sa oleksid võinud sisse astuda, kaksikud on kodus ja uks lahti.“
„Äh. Ei hakka ma võõras majas kolistama.“
„Tänu sulle me selle maja ju saimegi,“ tuletasin Arturile meelde. „Oled alati teretulnud.”
„Nojah, võib ka nii öelda. Kuidas naistel läheb?“
„Lapivad haavu,“ sõnasin ohates ja istusin köögilaua taha. Kady Kopsik. Täitsa hea. Kopsik Kady. Veel parem. Kadimuri…
Artur pani endale piibu ette ja ma ei keelanud tal köögis üht piibutäit tõmmata. Kui tahab, siis tehku veel teinegi.
„Märjamaa on ilus alev,” hakkas Artur heietama. „Palju rohelist ja palju puid (mis tegelikult tegi üks ja sama välja), aga Naistevalla on parem. Siin on ikkagi maa ja maa õhk. Kas sa tunned, kuidas loodus kevadel lõhnab?” küsis ta minu käest.
„Tunnen,” vastasin ja mulle meenus, kuidas ma Vainul „looduse lõhna” nuusutasin. Käpukil maas ja kodakondsed pidasid mind poolemeelseks. Eks ma seda ju mõnes mõttes olengi.
„Ma vaatan, et sa oled nii kurb. Kas midagi on väga hullusti?” uuris Artur osavõtlikult.
„Mis siin ikka nii väga hästi on,” arvasin. Tõusin püsti, võtsin köögikapist teed ja panin kannu tulele. „Tahad ka?” pöördusin Arturi poole.
„Võib kah,” mühatas tema, astus pliidi juurde ja koputas piibu tühjaks.
Pärast läksin Arturit saatma, kuigi minna polnud just eriti kaugele, aga ma tahtsin jalutada. Kevad tuli ja ma tajusin õhus selle hõngu. Mõnus oli kõndida ja kuumavat pead jahutada. Vabas õhus ei mõelnud ma nii pingsalt Synne peale. Tundsin ennast rahulikumalt. Lootsin, et temaga on kõik hästi ja et lõpuks võtab ta ikka minuga ühendust või vähemalt kuulen ma kelleltki tema kohta. Hiiglastest Madis ja Rego kinnitasid mulle tõemeeli, et ka nemad ei tea, kus Synne on, ja ma uskusin neid. Tema juba oskas ennast ära peita.
Koju tagasi jõudnud, nägin esimese asjana köögi seinal ilutsevat suurt ja sõnnikust vankriratast.
„Imetle, paps!” hõiskas Lauris rõõmsalt. „Suure vaevaga sain kätte, aga ära tõin.”
„Mis asi see on?” kokutasin ehmunult ja vajusin toolile.
„Vankriratas. Igas korralikus maaköögis peab selline olema. Nüüd on veel puudu märss, vokk, rangid…”
„Hobune,” torkasin vahele.
Lauris vaatas mind üleolevalt, tegemata mu märkusest väljagi, ja lasi edasi:
„Seda kutsutakse köögi dekoreerimiseks. Nii tehakse igal pool maailmas. Näiteks Ameerikas pannakse seinale igasugust põlisrahvaste kraami: vibud, kirved ja muu.”
Mõtlesin natukene ja vaatlesin seda jõledat ratast, mis üldse ei sobinud eurokööki. Pealegi olid meil kipsseinad. Isegi pildi seina panemisega oli tegemist, rääkimata rattast. Aga… nojah!
Tüdrukud ja Epp tulid samuti kööki. Ka nemad olid õnnelikud, et said mulle rõõmu valmistada. Ühtne tiim.
Köhatasin ja küsisin:
„Ütle, Lauris, kust kohast sa selle ratta said?”
Kui Lauris punastas, mõistsin, et asi pole puhas.
„Vääksu-eidel on terve kuurialune neid täis,” mühatas poeg ja keeras selja.
„Te oleks võinud selle enne vähemalt puhtaks pesta. Otse sõnnikuvankri alt pihta panna on siiski inetu või kuidas?” sõnasin ja koputasin sõrmedega lauale.
Nüüd kadusid kaksikud kiiresti teise tuppa ja Epp tegi asja pliidi juurde. See kinnitas minu oletusi, et vaene Vääksu-eit on jälle kannatada saanud. Tulevad siia mingisugused parasiidid kusagilt ja keeravad ühe käki teise järel. Arturi maine oleme eide silmis juba allapoole igasugust arvestust viinud, ehkki mees ise sellele tähelepanu ei pööra.
Ühtäkki hakkas ratas liikuma ja seda koos seinaga. Ratas tiris suure tüki kipsplaati seinast välja ja kukkus suure mürtsuga põrandale, veeres natukene maad ja jäi siis pidama.
Epp kiljatas ja Lauris röögatas.
„Kas seda kutsutakse ka köögi dekoreerimiseks?” küsisin rahulikult,